“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Posts tagged ‘lemmikloom’

Astrid Lindgren “Soolavarese lood. Väike loom Pellele”

Kes ei ole veel tuttav Tjorveni ja Pootsmaniga, siis need on just õiged lood alustamiseks. Need on jutud Soolavarese saarestiku elust ja olust Rootsis.

Tjorvenil on koer nimega Pootsman, aga Pellel ei ole ühtegi lemmiklooma. Ühel päeval annab onu Melker neile ühe krooni, et nad saaksid endale pulgajäätist osta, kui lähevad Janssoni talust piima tooma. Ju on see seikluste päev, sest kui nad kohale jõuavad, siis selgub, et Jansson peab kiirelt mõned lehmad naabersaarele viima.

Paadis oli kitsas. Pellel oli üks lehm peaaegu näos, aga see oli ainult tore. Ta patsutas looma niisket koonu ja lehm lakkus oma kareda keelega ta sõrmi. Siis Pelle naeratas ja nägi siiralt rahulolev välja.

“Ma tahaksin endale lehma,” ütles ta.

Saarele jõudes on lastel tund vaba aega, enne kui tagasiteele asutakse. Ühe tunniga aga võib palju juhtuda. Kelle lapsed ostsid jäätise jaoks antud ühe krooni eest ja millistesse seiklustesse veel satuti, on raamatus peidus.

Piia Tuule

Tiia Kõnnussaar “Mäo, kasside kuningas”

Mäo on kuningliku olemisega suur triibuline kõuts. Ta elab linnakorteris koos “oma inimestega” – koolipoisi Martti ja tema emaga. Martti isa elab ja töötab Norras ning poiss kohtub temaga ainult koolivaheaegadel. Ega see Marttile väga ei meeldi, et ema ja isa enam koos ei ole, aga ta lepib olukorraga. Seda enam, et ema uus kaaslane Leo on tegelikult ka täitsa tore.

Martti elust jutustavad peatükid vahelduvad raamatus Mäo mõtisklustega. Tema on ju ikkagi kass ja näeb maailma oma vaatenurgast. Oma pereliikmetega on Mäo üldiselt täitsa rahul:

Minu inimesed on targad. Nad saavad aru, et kui krõbinakauss on tühi, tuleb sinna krõbinaid panna. Ma olen neile õpetanud, millised krõbinad mulle maitsevad ja milliste lõhn mind eemale peletab. Nad on ära õppinud isegi kasside keele!

Aga alati ei ole inimesed kassidega ühel meelel. Näiteks kui Mäo püüab kinni kollase kõhuga linnukese, on Martti kurb ja vihane. Mäo ei saa temast aru:

Mul õnnestus osava jahipidamise käigus kinni püüda üks suline olevus. Olin oma saagi üle pööraselt rõõmus! Loomulikult võtsin ma selle hambusse ja tõin oma karjale, sest ma hoolitsen nende eest. Ja mis on tulemus? Ei mingit tänu. Väiksem inimene hakkas karjuma ja tõmbas ukse minu nina all kinni. Suurem inimene võttis mu saagi ja peitis selle ära. Isegi pai ei tehtud mulle!

Kui aga Mäo tutvub kauni emakassiga ja ei tule mitu päeva koju, on Martti tema pärast väga mures. Samuti on Marttil kõutsist kahju, kui Mäo võõra kassiga kakeldes korralikult räsida saab. Mäo ise tunnetab, et hakkab vanaks jääma ja ilmselt on teda ees ootamas Suur Muutus…

“Mäo, kasside kuningas” on südamlik lugu ühest tavalisest poisist ja tema perest, sellest, kuidas mõista oma lemmiklooma, kuidas temaga koos elada, tema eest hoolitseda – ja viimaks tal minna lasta. Nagu raamatu autor ise on öelnud Hooandjas (26.09.2021): “… ja nii tekkiski mõte kirjutada raamat, mis aitaks lastel paremini mõista elu sellisena nagu ta on: et eluga käib kaasas sünd ja surm, ja et see on loomulik; et loomulik on ka kurb olla, aga seegi möödub; et kõik siin elus on muutumises, aga elu oma rikkuses ja ilus läheb edasi.”

Raamatule on imelised pildid joonistanud Katrin Ehrlich, kes on Hooandjas (26.09.2021) kommenteerinud seda nii: “Mäo-raamatu kassil on aga oma iseloom ja omad tegemised. Martti kõrval on ta nii tähtis tegelane, et pühendan tema joonistamisele ilmselt rohkemgi aega kui Marttile. Arvan, et ta on selle kuhjaga ära teeninud.”

Kirsti Läänesaar

Maria Rebane “Kui siilil nohu oli”

Häid loomalugude raamatuid on palju. Üks unustusehõlma vajunud, kuid südamlik, vahva, aga ka kohati nukker loomalugude kogumik on Maria Rebase “Kui siilil nohu oli”. Jutukogumik sisaldab seitset lugu. Jutt “Kui siilil nohu oli” räägib nohusse jäänud ja aevastavast siilist, kes inimeste hoole alla satub, kuid hiljem siiski oma kodupaika parki tagasi jõuab. Loo “Mursi” peategelaseks on ookeanilaevalt paati hüpanud ning maismaale sattunud üleannetu ahv, kelle elu ühest seiklusest teise kukerpallitades kulgeb ning kes kortermajas elades korraliku segaduse suudab tekitada. Jutt “Ints” räägib ühest suurest ja sõbralikust, viimaks kodu leidnud hulkurkassist, kes linde ei püüdnud, kuid ometi kurja käe läbi otsa sai. “Tagametsa sarvik” on lugu tontmustast kodukitsest nimega Tiina, kel metsatalus üsna vaba põli on ning keda korra koguni kuradiks peetakse. Kahest hülgejahile läinud ja ajujääl hätta sattunud noormehest räägib lugu “Jääl”. Kogumiku nukraim jutt on “Kalur Jass ja Kasukakrae”. Kasukakraeks kutsutakse üht hülgepoega, kes tuisus eksinuna vana kaluri hoolealuseks saab. “Tuletõrje vabatahtlik Morgu” on lugu tuletõrjuja Rutsi koerast, kes alati kõige esimesena pritsikuuri juurde jõuab. Korra suudab vapper Morgu isegi väikese lapse päästa.

Maria Rebane on autori pseudonüüm. Teise pseudonüümina on ta kasutanud nime Marie Rebane. Lisaks loomalugude kogumikule on autorilt ilmunud jutustused “Maret”, “Jäise ratsu turjal” ja “Ebatavaline armastus”.

Laste- ja noorteosakonna praktikant Terje

Laura Merirand “Rasmus ja Flip”

Rasmus on poiss, kes on juba ammu unistanud oma koerast ning nüüd ta suur soov täitubki. Ta saab endale kutsika, kelle tõunimetus on Cavalier King Charles spanjel ning kellele Rasmus paneb nimeks Flip.
Raamatus vahelduvad poisi mõtted kutsika omadega. Kirjeldatakse, kuidas harjub koer uue koduga ning millised üllatused ootavad ees noort koerapidajat.
Juttu tuleb Rasmuse ja Flipi uutest tutvustest tänavatel, loomaarsti juures käigust, esimesest koertekooli tunnist ja paljust muust. Igav neil kahel sõbral juba ei hakka!
See lugu sobib hästi kõigile loomasõpradele, aga igal juhul võiksid selle raamatu läbi lugeda kõik need lapsed, kes plaanivad endale koera võtta. Tegu on elutruu raamatuga, mis annab aimu, mis ootab ees last, kes koeraomanikuks saab.
Lisaks toredale sisule on kunstnik Kadri Ilves joonistanud raamatule mõnusad pastelsed pildid.

Anu Amor-Narits

Ilmar Tomusk “Väike Vunts”

Väike Vunts ei mäletanud, millal tal viimati kõht täis oli. Sellest võis olla möödas päev, kaks või rohkemgi. Varem polnud tema piimakauss kunagi päris tühjaks saanud. Pruukis tal sealt kas või natuke ära limpsida, kui tulid jalad ja kauss valati uuesti täis…

Nii kurvalt algab raamat väikesest kassipojast nimega Väike Vunts. Õnneks on kiisukeses piisavalt julgust, minna õue seiklema.
Maailma uudistava ja hirmunud kassikese haarab oma küüniste vahele kotkas ja viib oma pessa. Kuid selgub, et suurte küünistega lind ei ole sugugi pahatahtlik ja tänu temale lõpeb kiisukese seiklus väga hästi. Mis seal täpselt juhtus, ei tahaks küll ette ära rääkida.
Äärmiselt armsate Catherine Zaripi illustratsioonidega õnneliku lõpuga lugu, mis sobib väga hästi nii unejutuks väiksematele kui ise lugemiseks algajale lugejale.

Anu Amor-Narits

Astrid Reinla “Teofrastus”

Kui Teofrastus Bombastus Filippus Aureolus neljapäeva hommikul üles ärkas, ei teadnud ta veel sugugi, et tal on nii keeruline nimi. Teofrastus oli nimelt kass ja elas Peedu jaamas.

Paljud emad-isad on üles kasvanud selle hallitriibulise kassi koduotsingutele kaasa elades, sest esmatrükis ilmus raamat juba aastal 1985. Siiski on raamatu teemad populaarsed ka tänapäeval. Lihtsalt vahepeal on muutunud riigikord. Seetõttu on seda raamatut kindlasti põnev lugeda ka lastel, kes ei ole näinud aegu, kui suurte paneelmajade vahel hulkus palju koduta kasse, kes otsisid varju katkiste akendega keldrites ja kõhupoolist prügikastides. Oli ka siis heatahtlikke inimesi, kes pakkusid toitu ja peavarju, kuid oli ka palju neid, kes ei osanud muud teha, kui sõimata või isegi peksta neid õnnetuid hulkureid. Seega oli peremehe olemasolu nõukogude ajal lemmikloomale lausa eluliselt tähtis, sest puudusid teised mõistlikud võimalused (korralikud varjupaigad, asenduskodud jmt).

Raamatu jätkuvat populaarsust tõestab asjaolu, et möödunud aastal ilmus kirjastusel Tänapäev orginaalillustratsioonidega (Lea Malin ) uustrükk ning väärtkinodes (Tartus Elektriteatris) linastub filmi alusel tehtud samanimeline animafilm.

Klaari Tamm

Margit Sarapik “Tudu”

Kas Sul on kodus armas lemmikloom või plaanid endale kellegi võtta?

Kui selleks lemmikuks osutub merisiga, tasub lugeda väikese Tudu püüdlustest leida sõpra ja avastada maailma väljaspool koduseinu. Raamat ei too küll konkreetseid õpetusi lemmiku pidamiseks, kuid annab aimu merisea iseloomust ja eelistustest.

„Süüa Tudu muidugi armastas. Elli tõstis talle igal hommikul salve suure peotäie heina, mida oli nii mõnus ajaviiteks krõmpsutada. Kui aga tüdruku käsi puutus vastu krabisevat krõbinakotti, pistis väike merisiga suurest õnnest ruigama. Neid mõnusaid kuivatatuid porganditükikesi ja kõrvitsaseemneid armastas ta hullupööra.

Niisamuti ootas ta alati, et tüdruk tooks talle pärast kooli aiast peotäie värsket rohtu või võtaks külmkapist salatilehekesi ning lõikaks mahlaseid kurgiviile. Kuuldes trepil tõttavaid samme, ei suutnud Tudu end kunagi tagasi hoida ja pistis alati suurest ootusärevusest väljuhäälselt piiksuma”.

Mis saab aga siis, kui peremees tüdineb oma lemmikust, tal tulevad uued huvid või kui ta kolib üldse teise riiki? Kas loomakese võib jätta maha nagu tarbetu prügi? Kas loomale piisab ainult sellest, kui talle antakse regulaarselt süüa, kuid jäetakse ilma tähelepanust ja seltskonnast?

Kõigest sellest kõneleb käesolev lemmikuraamat, kus lühidalt, suurte kirjatähtedega ja arusaadavalt on kirjeldatud merisea käitumist, sõpruseotsinguid ja seiklusi. Raamat sobib nii eelkooliealisele loomasõbrale unejutuks kui ka algklassiõpilasele esimeseks tutvumiseks lemmikloomadega raamatumaailma kaudu.

Klaari Tamm

Heidi Raba “Sander Säinas ja lendav siga”

sandersainasSander Säinas on 10-aastane leiutaja, kes ei seltsi eriti hästi teiste lastega, vaid nokitseb meelsamini oma leiutiste kallal. Sellele saabub lõpp, kui Sander saab endale kasuisa Rudolfi ja kasuvenna Voldemari. Ühiselt kolivad nad suveks maale Rudolfi sõbra maja valvama ajaks, kui sõber on reisil.

Raamat jutustab lastest, kellel on põnevad hobid: Sander leiutab, Voldemar küpsetab, naabri-Iiris ehitab onni ja remondib võrri, ning sellest, kuidas saab ühiselt suuri tegusid korda saata – nii võidelda kiusajate vastu kui otsida kadunud asju. Veel on naabritel siga Sohvi, kes kõik seiklused kaasa teeb.

Silmad uhkusest ja elevusest säramas, juhtis Sander Ruigamit ning nende peade kohal kõrgust võttev siga suundus heki taga asuva maja poole. Isegi Sohvi sai aru, et midagi tähtsat on sündimas. Nina taeva poole, vaatas ta Ruigamile järele, suu lahti ja silmis tumm igatsus, justkui ihaldaks temagi liigikaaslase kombel pilvedesse tuhiseda.

Piia Tuule

Marit Nicolaysen “Sven ja rott suvelaagris”

svenSven läheb esimest korda puhkama üksi. Muidu on ta ikka ema ja isaga käinud. Ja veel sellisesse hirmutavasse kohta nagu seda on laager. Viimasel minutil pistab Sven põue on rotti Halvorseni, mõtlemata, mis see kõik kaasa toob.

Pöörasin end ringi ja ronisin, pea ees, magamiskotti. Kobasin kõik kohad läbi. Kuid Halvorseni polnud. Kõigest seitse kuiva  kakajunni, mis andsid tunnistust sellest, et ta oli seal olnud. Kuid kus ta siis ise oli?

“Sven ja rott suvelaagris” kuulub raamatusarja A-Vitamiin, mis on mõeldud põnevaks lugemiseks 8-aastastele ja vanematele lastele.

Piia Tuule

Edward van de Vendel “Koer nimega Sam”

koernimegasamRealistlikke loomalugusid ei avaldata just tihti. Nüüd on eesti lugejateni jõudnud Hollandi lastekirjaniku Edward von Vendeli lugu väikese poisi ja suure karvase koera sõprusest.

Raamat põhineb tõestisündinud lool. Kui kirjanik oli külas oma venna perel Kanadas, ilmus nende juurde suur valge 10-aastane koer, kes enam ära ei läinudki.
Raamatu peategelane poiss nimega Kix paneb nende õuele ilmunud salapärase koera nimeks Sam. Sam veedabki kõige parema meelega oma päevi Kixi seltsis pai norides. Kixi kõige suurem hirm on, et ühel päeval ilmub välja koera omanik, kes looma tagasi tahab. Ühel hirmsal ööl peab Kix tõestama, kui väga ta seda koera armastab…Sam

Pildil kirjanik koos loo prototüübiga.

Anu Amor-Narits

Sildipilv