Nikola Huppertz “Kaunis nagu kaheksa”

Malte on 12-aastane koolipoiss, kes armastab matemaatikat. Tasub tal vaid ülesannete taha istuda, kui kõik mured kaovad. Tema lemmiknumber on kaheksa.

Kaheksa on kauneim, mida ma tean. Kõik numbrid on ilusad, aga kaheksa on perfektne. Ta on sümmeetriline peegeldus iseendast ja tal ei ole selliseid sabasid ja sarvi nagu teistel numbritel.

Siis aga pööratakse Malte elu pea peale. Kõigepealt saabub nende perre elama Malte 17-aastane poolõde Josefine, needistatud näoga mässumeelne tüdruk, kes kuulab valjusti muusikat, teeb koolist poppi ja ei hoia kunagi oma arvamust enda teada. Loomulikult tekivad peres pinged ja kui Malte õega lähedasemaks saab, kooruvad minevikust välja asjad, milleks poiss sugugi valmis ei olnud.

Lisaks liitub Malte kooli matemaatikaklubiga Lale, tore ja särasilmne tüdruk, kes tekitab Maltes vastakaid tundeid. Ühest küljest meeldib Lale talle väga, lausa nii palju, et ta ei suuda enam muust mõeldagi. Teisalt on ta tüdruku peale pisut kade, kuna too oskab matemaatikat Maltest ehk isegi paremini ja võib talle olümpiaadil ohtlikuks konkurendiks kujuneda.

See kõik seab poisi olukorda, kus arvude loogikast enam ei piisa, sest elu ja inimsuhted on vahel hoopis keerulisemad kui matemaatika. Malte on sunnitud ootamatult kiiresti suureks kasvama ning leidma endas senitundmatuid tahke ja oskusi, mis aitaksid tal selle uue, muutunud maailmaga toime tulla.

Ma nutsin ja nutsin, aga sellest ei piisanud, kõik ei ole enam kunagi nii nagu vanasti. Võib ehk õppida reegleid ja aksioome, kuid ei saa teeselda, nagu ei oleks olemas piid, ruutjuurt ega lõpmatust.
Nii väga, kui seda ka sooviks.

Kirsti Läänesaar

Bart Moeyaert “Tänapäeval on kõigi nimi Sorry”

Palav hilissuvine pärastlõuna. 12-aastane Bianca on koos ema ja noorema venna Alaniga kodus ja ootab, et isa oma uue elukaaslasega talle järele tuleks. Bianca veedab nädalalõpud nende juures – mitte, et see talle nii väga meeldiks, aga selline see elukorraldus pärast vanemate lahkuminekut on. Järsku teatab ema, et isa ja tema noor sõbratar ei taha enam Biancat igal nädalavahetusel enda juurde, sest tüdruk olevat taltsutamatu. Need on isa sõnad, aga ega emagi Biancat päriselt ei mõista, tema arvates võiks tüdrukul kasutusjuhend kaasas olla.

Ema ütleb, et ma olen metsik.
“Ma tean küll, mida sa tunned, tüdruk. Ma olin umbes sinuvanuselt ise samasugune.”
Ta olevat pidanud iga väiksemagi asja peale auru välja laskma, sest muidu hakkas ta asju loopima.
Ma tean küll, mis aur on, aga emal pole vähimatki aimu, mida mina tunnen.
Ta võrdleb mind ärahellitatud lapsega, kes on vihasena põrandal pikali maas, taob jalgadega ja pröökab “ei-ei”.
Ta eksib.
Ma olen veel palju vihasem, kui ta arvatagi oskab, üheainsa erinevusega: ma ei tee peaaegu mingitki lärmi.

Bianca ei ütle midagi. Ta läheb ära, poeb läbi heki oma salapaika naabrite kanakuudi taga. Seal on ta kogu maailma eest varjul ja saab rahus kirjutada, joonistada ja elu üle järele mõelda. Tuppa tagasi minnes saab Bianca elu suurima üllatuse osaliseks. Tema vennale on sõber külla tulnud ja sõbra ema istub nende elutoas. Aga see pole mitte mingi harilik ema, vaid Billie King, Bianca lemmiknäitleja tuntud seriaalist!

Suurt midagi justkui ei juhtugi. Bianca ema ja Billie King joovad teed, poisid möllavad aias. Ja ometi juhtub tohutult palju – Bianca sisemuses. Ta vaikib, jäädes teistele mõistatuseks. On aru saada, et ta on kurb ja vihane, aga miks, ei tea ta vist päriselt isegi. Võib arvata, et vanemate lahkuminek on jätnud oma jälje, samuti see, et kodus keerleb kõik noorema venna Alani ümber, kellel on tõsine südameprobleem. Raamatus kirjeldatakse toimuvat Bianca silmade läbi, on tunda, kuidas pinge kasvab ja väljendamata tunded hõõguvad pinna all.

Alanil on ainult pool südant, aga ema süda on kaks korda nii suur.
Mul pole aimugi, kas seal mulle ka ruumi on.
Mu käed muutuvad jõuetuks, jalad samuti.
Kohe kukub selle tooli peale, millel ma seisan, märja lärtsatuse saatel hunnik Biancat.

Billie´ga kohtumine paneb Biancas midagi liikuma. Ta taipab, et on inimesi, kelle ees ta peab vabandama, ning soove ja ootusi, mida ta peab väljendama. Nüüd avastab tüdruk, et oskab ja suudab seda teha küll.

Tegemist on omapärase stiiliga pingelise ja mõtlema paneva looga noorele lugejale, kes otsib oma kohta maailmas ning alles õpib ennast tundma ja väljendama.

Raamatu autor Bart Moeyaert on 2019. aastal saanud Astrid Lindgreni mälestusauhinna.

Kirsti Läänesaar