Sally Harris “Topelt-Felix”

11-aastase Felixi elu määravad ära kõikvõimalikud reeglid. Asjade tegemiseks on õige ja vale viis ning Felix seisab hea selle eest, et kõik saaks tehtud õigesti. Kui hommikul on koolis ette nähtud õigekirja harjutamine, siis ei luba Felix mingil juhul asendusõpetajal loodusteaduslikke katseid teha, kui on aeg minna raamatukokku, siis on mõeldamatu, et Felix läheks selle asemel hoopis kontserti kuulama. Raamatukogu on muuseas tema lemmikkoht, sest seal valitseb alati vaikus ja kord. Ka raamatukoguhoidja preili Claudette rõõmustab, kui poiss tuleb talle appi riiuleid korrastama ja raamatuid tagasi panema, sest keegi ei ole nii põhjalik ja täpne kui Felix.

Lisaks jäikadele reeglitele on Felixi kinnisideeks paarisarvud. Paarisarvud on tema kujutluses head, paaritud arvud halvad. Ta ei suuda vastu panna tungile tervitada inimesi kaks korda järjest või võtta trepist üles minnes kaks astet korraga – kui ta seda ei tee, võib juhtuda midagi tõeliselt halba. Kui Felixil ei lasta tema arvukatest ja teiste jaoks arusaamatutest reeglitest kinni pidada, vallandub poisi sisemuses tõeline katastroof ja ta ei ole võimeline oma käitumist kontrollima. Seetõttu on kaaslastel, pereliikmetel ja õpetajatel Felixiga üsna keeruline läbi saada. Kõige rohkem kannatab tohutu sisemise pinge all loomulikult Felix ise.

Ühel päeval lähevad asjad koolis nii käest ära, et direktor paneb Felixi fakti ette: ta kas hakkab käima nõustaja juures või peab kooli vahetama. Felix ei suhtu sellesse mõttesse esialgu just ülearu entusiastlikult, aga tuleb välja, et kooli nõustaja Hugo on tegelikult väga tore. Hugo näitab Felixile, kes on see „kiusaja”, kes tema kallal näägutab ja talle lõputuid reegleid peale surub, ning aitab sellele tegelasele ka vastu astuda.

Olulist rolli mängib Felixi muutumises ka Charlie – uus tüdruk, kellest saab tema pinginaaber. Charlie on mitmes mõttes Felixi vastand, ta riietub omapäraselt, loeb tundides koomikseid ja ei hooli eriti reeglitest. Esialgu ärritab see poissi, aga Charlie oma avatud olekuga suudab tema kaitsemüürist läbi tungida ja neist saavad sõbrad. Aga ka Charlie´l on üks hästi hoitud saladus, mure, millega omakorda saab ehk hoopis Felix teda aidata.

Vaimse tervise teemad on järjest enam aktuaalsed ka laste seas. See lihtsalt ja köitvalt kirja pandud lugu aitab noorel lugejal mõista, mis võib tegelikult toimuda arusaamatult käituva kaaslase sisemuses ja kuidas talle toeks olla. Samuti julgustab see abi otsima, probleemidele lahendusi leidma ja elust rõõmu tundma.

Kirsti Läänesaar

Maire Forsel “Parem kui kaneelisai”

Kaisa ja Kalle on täiesti tavalised kaksikud täiesti tavalisest perekonnast, kes elavad saarel väikeses Triigi külas. Kõik oli ilus ja hea kuni päevani, mil ema koondati. Isal oli küll töö, aga nad ei saanud enam reisida ja tuli kokku hoida. Alguses oli tore, sest ema oli alati kodus ja soe toit ootas laual. Aga kui juba mõnda aega olid toiduks ainult makaronid, siis enam ei olnud tore.

“Siin külas pole ju ühtegi töökohta,” vastas Kalle.
“Ei ole jah,” ütlesin ma vastu. “Aga me võime ju selle töökoha ise teha!”
“Mismoodi?” ei suutnud Kalle kuidagi oma imestust varjata.
“Lihtsalt! Ega siis töökohad kusagil puu otsas ei kasva, ikka inimesed ise loovad ju neid!” hüüatasin ma optimistlikult.

Niisiis võttis Kaisa ohjad enda kätte ja hakkas emale äriideid pakkuma. Esmalt midagi, mida saab tasuta – kuna just õitses pärnapuu, siis korjati pärnaõisi, et pärast need maha müüa. Peale tegusa päeva lõppu sai Kaisale aga selgeks, et see ei ole just see, millega aasta otsa raha teenida.

Järgmisel hommikul alustati värskete mõtetega ja tulemuseks oli tõdemus – kui juba ettevõtjaks hakata, siis see peab olema asi, mida endale ka teha meeldib. Nii nagu härra Saiale pagariärist meeldivad kaneelisaiad, leidsid Kaisa ja Kalle pere selle, millega neile meeldib tegeleda.

Piia Tuule

Christine Nöstlinger “Franzi lood”

Christine Nöstlinger on kirjutanud ühe toreda loo poisist, keda me kohtame argielus iga päev.

Franz on täiesti tavaline 6-aastane poiss. Ainult et ta näeb välja nagu tüdruk. Tal on heledad inglilokid ja taevasinised silmad. Isa püüab teda küll lohutada, näidates enda lapsepõlvepilte, aga see ei tee asja just palju kergemaks. Ikka peavad kõik teda tüdrukuks. Poisid ei taha temaga jalgpalli mängida ja ka kakelda ei taha temaga keegi. Kuid elu ei jää sellepärast seisma ja ikka on võimalik tõestada, et sa oled tubli poiss.

Alles nüüd hakkas Franz aimama, mida need kaks võõrast sõna tähendada võiksid. “Peps klann on see, kellele ei meeldi, et tõde päevavalgele tuleb,” mõtles ta.

Piia Tuule