“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Posts tagged ‘naabrid’

Tiina Laanem “Kollase Kassi Komando”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2021

Seikluslik krimi-elemendiga lugu ühe linnajao laste tegemisest. Kui Marta ja Joosepi kodukanti kolivad uued naabrid, hakkavad juhtuma kummalised asjad. Kaduma läheb mitu looma, seejärel torgatakse läbi autorehvid ning tagatipuks ilmuvad öösiti linna seintele veidrad kirjad. Äsja viiendasse klassi läinud noored jäljekütid, Marta ja Joosep, otsustavad asja välja uurida. Hoogsalt kirjutatud lugu hoiab põnevust üleval otsast lõpuni, kuigi päris kurjamit ses raamatus ette ei tulegi.

žürii esinaine Tiia Kõnnussaar

Elu Keila äärelinnas Sambla tänaval kulgeb rahulikult oma igapäevases rütmis hetkeni kui kaua tühjalt seisnud majja asub elama perekond Tuisk. Perekond Tuisk on tõredavõitu ja omaette hoidev ning kui samal ajal hakkavad muidu rahulikul tänaval juhtuma kahtlased asjad, asuvad Marta ja Joosep ümbruskonnal tõsiselt silma peal hoidma.

Ühel ööl lähevad kaduma naabrite puurist naaritsad, teisel ööl torgatakse teisel naabril läbi autokummid, linnas hakkavad seintele ilmuma grafitid ja Tuiskude perepoeg Donald kihutab mustad prillid ees ringi tõukerattal ja tundub üldse kahtlasevõitu.

On kõvasti asju, mida uurida ja kahtluse alt ei pääse ka laste endi vanemad.

Lisaks on Sambla tänava lastel erinevad kodused mured, millega nad toime peavad tulema. Näiteks Marta pere rahaline seis ei ole kuigi hea kuna tema ületöötanud ema vaevleb depressioonis ning Liisu, kelle vanemad on lahus, suurim hirm on, et ta saadekse Rootsi ema ja tolle range uue mehe juurde.

Tegu on põneva ja hoogsa looga, kus tänaval toimunud kahtlased lood saavad lõpuks lahendatud ning üllataval kombel tulevad mängu looduskaitsjad.

Anu Amor-Narits

Jana Maasik “Õnnekaare õed ja Vimkavennad”

Õnnekaare tänava lapsed elavad lõbusat elu. Nad korraldavad aiapidusid, on putukapäästjad ja konnafarmerid. Nad müüvad kirsse ja ronivad Nõiamaja aknast sisse. Vahel on nad kodus abiks ning vahel mitte eriti. Iga päev toob midagi põnevat ja toredat.

Ädu Neemre

Ellen Niit “Onu Ööbik Öösorri tänavast”

Raamatu autor Ellen Niit on peategelase kohta rääkinud nii: „Kui ma noor olin, tundsin ma ühte kena väikest asjameest, kelle nimi oli onu Ööbik. Ta elas meie lähedal ja ma nägin teda peaaegu iga päev. Ma kirjutasin temast isegi mõned väikesed jutud. Onu Ööbik oli mu poegade hea tuttav ja ma pean ütlema, et ta oli nendega ka õige sarnane. Küllap sellepärast on ta veel praegugi nii armas, kui ma ta peale mõtlen.”.

Onu Ööbiku lood on paljudele lugejatele kindlasti tuttavad, sest osa neist on varem ilmunud erinevates kogumikes ja avaldatud „Tähekeses”. Kindlasti pole mina kaugeltki ainuke, kes juba ammu ootas selle lustliku tegelase jutukesi eraldi raamatuna. Nüüd ongi need ilmunud koos Priit Pärna illustratsioonidega, moodustades suurepärase terviku.

Onu Ööbiku lugusid lugedes tunnevad nii suured kui väikesed peategelases ära oma pereliikmeid, sõpru, tuttvaid. Mulle tundub, et meis kõigis on peidus pisut onu Ööbikut. Seda, mis neis lugudes juhtub, ei tahaks ette rääkida, sest muidu võib osa lugemisrõõmust kaotsi minna.

Anu Amor-Narits

Kristin Steinsdóttir „Kodulinna ingel“

kodulinnaingelAskur on üheksa-aastane poiss, kes on nime saanud muinasusundi järgi. Ta elab emaga ühes vanas kortermajas. Ema töötab raamatukogus ja Askurile meeldivad raamatud. Nad loevad igal õhtul ühe peatüki, välja arvatud siis, kui on halb ilm. Siis loevad mitu. Ükskord rajuilmaga loeti pool raamatut.

Askuri isa elab eemal. Nädalavahetusel käib poiss isal külas ja siis käivad nad koos ujumas, söövad pitsat, vaatavad videot ja magavad koos suures voodis.

Majas kus Askur elab on põnevad elanikud: Libahunt, Ingel, Võililletupsupoiss ja Pipi Pikksukk ja teised.

Kui ema oli magama jäänud, toppisin ma kõik trepikoja uksesilmad kinni – välja arvatud libahundi oma. Keldrikorrusele jõudes olin ma juba nii väsinud, et ma ei julgenud enam päris alla minna, vaid ruttasin tagasi üles ja lõin ukse enda järel pauguga kinni.

„Kodulinna ingel“ pälvis 2002. aastal Põhjamaade lastekirjanduse preemia ja 2009. aastal Paabeli Torni auhinna (Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) Eesti osakonna poolt välja antud auhind).

Piia Tuule

Piret Raud “Mina, emme ja meie igasugused sõbrad”

minaemmejameie

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2015

Nagu Looga ja Koffi raamatute puhul, on sellegi raamatu peategelaseks väike poiss: Taavi, kes elab koos emaga. Küllap leiab nii mõnigi lugeja juba selles osas sarnaseid jooni peategelasega ja on algusest peale valmis Raua fantaasiaküllaste lugudega kaasa minema. Noore lugeja jaoks on sobiv, et raamat koosneb lühikestest jutukestest. Laps ei väsi, kuid samas võib tekkida lugedes hasart: tahan lugeda veel ja veel …

Iga tegelane Piret Raua raamatus tekitab äratundmisrõõmu, kuid suudab alati üllatada. Tegu on lõbusa, mõtlemapaneva ja mängulise raamatuga meid ümbritsevatest inimestest.
Viimaste lühilugudest koosnevate raamatutega on Piret Raud tõestanud, et tema kujutlusvõimel piire ei ole. Iga lugu sisaldab ootamatuid pöörakuid ning absurdist ja deus ex machina tüüpi lahendustest need lood üksnes võidavad. Ka nii võib, näitab Raud, ja teeb seda veenvalt.

Sarnaselt paljude teiste Raua raamatutega võimendavad siingi üldmuljet autori enda illustratsioonid.

žürii esimees Anti Saar

 

Taavi elab kahekesi koos emaga ühes suures majas neljandal korrusel. Lisaks emale on Taavil elav kujutlusvõime, tugev vanaema ning aukartustäratav hulk sõpru.

Need, kellele on meeldinud Piret Raua “Natuke napakad lood” ja “Teistmoodi printsessilood”, võivad julgelt ette võtta ka kirjaniku viimase raamatu.

Kuna Taavi elab kortermajas, on tal palju naabreid, üks värvikam kui teine. Enamasti on tegu inimestega, aga näiteks korteris number 13 elab hoopis krokodill, kellel läks väga hästi, seni kuni ta endale naise, kes väga riiakaks osutus, võttis.

Kuigi kõik tegelased tunduvad ikka väga omamoodi, siis natuke enda ümber ringi vaadates võime me Taavi sõprade hulgas ära tunda ka enda naabreid-sugulasi-sõpru ja ka iseennast. Tuleb lihtsalt lugemise juures kasutusele võtta oma huumorisoon ja tilgake kujutlusvõimet.

Kindlasti teame me kõik näiteks mõnda tädi Ellat, kes kunagi väljas ei käi, aga istub alati aknal ja jälgib tähelepanelikult, mis õues toimub. Ja vanaema, kes on muidu väga tugev, aga ka temal on üks nõrkus – nimelt villaste sokkide kudumine.

Võin omalt poolt kinnitada, et jutud pakuvad lugemisrõõmu nii väikestele kui suurtele raamatusõpradele.

Anu Amor-Narits

Sildipilv