“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Posts tagged ‘nõukogude aeg’

Astrid Reinla “Teofrastus”

Kui Teofrastus Bombastus Filippus Aureolus neljapäeva hommikul üles ärkas, ei teadnud ta veel sugugi, et tal on nii keeruline nimi. Teofrastus oli nimelt kass ja elas Peedu jaamas.

Paljud emad-isad on üles kasvanud selle hallitriibulise kassi koduotsingutele kaasa elades, sest esmatrükis ilmus raamat juba aastal 1985. Siiski on raamatu teemad populaarsed ka tänapäeval. Lihtsalt vahepeal on muutunud riigikord. Seetõttu on seda raamatut kindlasti põnev lugeda ka lastel, kes ei ole näinud aegu, kui suurte paneelmajade vahel hulkus palju koduta kasse, kes otsisid varju katkiste akendega keldrites ja kõhupoolist prügikastides. Oli ka siis heatahtlikke inimesi, kes pakkusid toitu ja peavarju, kuid oli ka palju neid, kes ei osanud muud teha, kui sõimata või isegi peksta neid õnnetuid hulkureid. Seega oli peremehe olemasolu nõukogude ajal lemmikloomale lausa eluliselt tähtis, sest puudusid teised mõistlikud võimalused (korralikud varjupaigad, asenduskodud jmt).

Raamatu jätkuvat populaarsust tõestab asjaolu, et möödunud aastal ilmus kirjastusel Tänapäev orginaalillustratsioonidega (Lea Malin ) uustrükk ning väärtkinodes (Tartus Elektriteatris) linastub filmi alusel tehtud samanimeline animafilm.

Klaari Tamm

Siiri Laidla “Meil siin Juuni tänavas”

Kas tead, kus oli Tartus nõukogude ajal 21. juuni tänav? (Vihjeks: see koosnes kahest praegusest tänavast, mille vahele jäi Raekoja plats). Just sinna tänavasse kolis 1960-ndate lõpus oma venna ja isaga Siret ehk Sirts. Uus ei olnud üksnes kodu, vaid ka isa pruut Marju ja tema poeg Ruudolf ehk Ruudi, kes õppis sanatoorses koolis. Sirts kohanes oma uues kodus kenasti, kui mõned viperused ja pahandused välja arvata. Needki olid paljuski tingitud ta uue sõbra Anu hulljulgusest. Ei saanud tüdruk Punase Paela Ordu liikmena oma mängukaaslasest kehvem olla ning nii sattuski ta poodi pätsama või tänavatele keelatuid märke kritseldama. Õnneks leidis Sirts peagi veel uusi sõpru, kellega oma kodupiirkonnas (Juuni tänav, Tomka, ülikooli kant, jõeäärne park ja murka) näiteks lurkat mängida. Huligaansused asendusid uute hobidega (filminäitlejate piltide kogumisega, lauluvõistluse „Horoskoop” laulusõnade üles kirjutamisega jne) ning salatseltsiga Siresta (Siret pluss Esta).

Tundub põnev? Polegi nii igav kui võiks arvata ilma arvuti, mobiilide ja moodsate lõbustusasutusteta. Eriti suur äratundmisrõõm on ka raamatut ette lugevatel vanematel ja vanavanematel, kes mäletavad oma lapsepõlvest neid Tartu legendaarseid kohti nagu raeplatsi pontšikubaar.

„Siret pööras ümber nurga ning astus julgesti pontšikubaari uksest sisse. Oli siin vast palav! Kuum õli kees podinal suures plekktünnis. Kogu ruumis hõljus isuäratav lõhn. Ja rahvast oli nagu murdu! Järjekord algas päris ukse juurest ja tegi mitu keerdu. Ju oli magus lõhn kõik Tartu linna maiustajad siia kokku meelitanud.”

Klaari Tamm

Sildipilv