Kristina Ohlsson “Zombipalavik”

On suvi ja Eldsala väikelinn ägab palavuse käes. Lisaks erakordselt kuumale ilmale on linna vallutanud herilased, kes veidral kombel lendavad ringi isegi öösiti. Kõige tipuks hakkavad linnaelanikud üksteise järel haigestuma mingisse tundmatusse palavikutõppe. Selle segaduse keskele saabub ootamatult öisel ajal üks salapärane võõras…

Herbert nägi, millise vaevaga mees oma kohvreid tõstis. Need tundusid olevat väga rasked. Aga siin oli veel ka midagi muud. Herbert tundis, kuidas kõht hirmust krampi tõmbus. Kui võõras üht kohvrit kergitas, jäi sellest puittrepile punane jälg.

Veri, mõtles Herbert. Kohver on verine.

12-aastasel Herbertil on ka isiklik mure. Vanaisa, kelle juures ta elab, on sotsiaalosakonna arvates liiga vana ja põdur, et poisi eest hoolt kanda. Herbert ei taha aga kasuperest kuuldagi, vaid on otsustanud koos oma parima sõbra Sallyga kodust põgeneda, kui peaks tekkima oht, et ta tahetakse vanaisalt ära võtta. Seni veedavad lapsed aega vanas tuuleveskis, mis on nende salajane peidukoht. Huvitaval kombel ei ole veski ümbruses ka tüütuid herilasi, kes muidu igal pool ringi sumisevad.

Kui linnas hakkavad toimuma kummalised ja hirmutavad sündmused, otsustavad Herbert ja Sally välja uurida, mis selle kõige taga on. Tundub, et Herberti vanaisa võõrastemajja elama asunud mees on asjaga kuidagi seotud, aga kas teda tuleks karta või tahab ta hoopis aidata? Ning mis saab Herbertist, kas ta peab tõesti võhivõõraste juurde elama kolima või leidub olukorrale siiski parem lahendus?

Kristina Ohlsson on oma järjekordses noortepõnevikus suutnud luua tõeliselt pineva ja sünge atmosfääri. Raamat on lihtsalt ja kiirelt loetav, hoides samas lugejat loo kütkes esimesest leheküljest alates. Tegemist on triloogia esimese osaga, nii et põnevatele seiklustele on oodata järge.

„Te peate olema valvel. Varsti algab sügis ja läheb külmaks. Siis võib juhtuda mida tahes.”

Kirsti Läänesaar

Helen Käit “Pirita kloostri kummitus”

Kaks Tallinnas elavat sõpra Martin ja Karoliina lähevad suvel seiklema kodulähedasse Pirita kloostrisse. Sissepääs kloostrisse on tasuline ja kuna lapsed jätaksid oma taskuraha pigem maiustuste ostmiseks, otsustavad nad ujuda üle Pirita jõe ning läheneda kloostrile tagumisest küljest. Kloostri sissepääsu poole ei saa lapsed uudistama minna, sest siis märkaks neid piletimüüja ning üldse tundus huvitavam ringi vaadata külastajatele suletud käikudes ja maa-alustes koobastes.

Seiklusel on aga hirmutavad tagajärjed, kui paar päeva hiljem ilmub Karoliina kodus välja kloostri koobastes kohatud kummitus. Mida kummitus lastest tahab? Kuidas temast lahti saada ja kogu lugu lahendada vanematele rääkimata?

Põnevust ja õudust jätkub raamatu lõpuni. Lisaks põnevale jutule rikastavad raamatut Sirly Oderi suurepärased pildid.

Anu Amor-Narits

Tania Del Rio “August XIII ja Kõikenägev Silm”

Mul on tunne, et see raamat on teenimatult tähelepanuta jäänud.

On hotell, mis on paremaid päevi näinud, kaheteistaastane orvuks jäänud August XIII, kellest kunagi täisealiseks saades peaks saama hotelli täieõiguslik omanik, aga kes praegu on ühekorraga koristaja, jooksupoisi, remondimehe, teenijatüdruku ja nii edasi ametites, seltsiks saamatu onu Rupert ja tolle verivärske abikaasa Annaconda, koduõpetaja härra Friggs ning kokk Bunion. Ja siis ühel päeval hakkab juhtuma. Nõidu ja kaheksajalgu ja hordide kaupa ebaviisakaid külalisi ja mõned ootamatud sõbrad, kõik otsivad mingit Kõikenägevat Silma. Spoiler: raamatu lõpus see ka leitakse.

Jutuvedu on paraja hooga ning meeleolult kummaline segu 19. saj. sentimentaalsest orvuloost, ümbermängitud muinasjuttudest, klassikalisest krimist ja ajaloolisest seiklusloost, on noppeid traditsioonilistest õudus-, tondi-, gootikirjandusest ning lõppu viskab veel aurupunki ka. Kogu juttu seob päris hästi kokku Will Staehle kujundus ja illustratsioonid. Ma ei ole kindel, et need pildid lastele just meeldivad, aga omajagu huvitavad ja iseloomuga on need kindlasti.

Originaalis on raamatu pealkiri “Warren the 13th and the All-Seeing-Eye” ja kiidan tõlkija (Evelin Banhard) leidlikkust, üldiselt kogu raamatu puhul, aga iseäranis julguse eest Warren Augustiga asendada.

Mitte just maailma parim lasteraamat, aga omamoodi ja parasjagu põnev peaks see lugemine olema küll.

Tiina Sulg

Tom Fletcher “Kriiksujad”

Kujuta endale ette, et ärkad ühel hommikul üles ja avastad, et su vanemad on jäljetult kadunud. Ja mitte ainult sinu vanemad – linna pole jäänud ainsatki täiskasvanut, lapsed on täiesti omapäi. Just nii juhtub 11-aastase Lucy Dungstoniga. Algul on lapsed piiramatust vabadusest vaimustuses, aga õige pea tekib linnas täielik kaos ja saab selgeks, et täiskasvanuteta elu polegi nii tore, kui algul tundus. Kõigele lisaks varitsevad öösiti voodialustes varjudes pahaendelised mustad nööpsilmad…

Hakkaja tüdrukuna ei kavatsegi Lucy olukorraga leppida, vaid otsustab lapsevanemad üles otsida, maksku mis maksab. Ohtliku ettevõtmise juures abistavad teda pisut omamoodi naabripoiss Norman ja linnapea ärahellitatud tütar Ella.

Sellest põnevast, naljakast ja kohati üsna õudsest raamatust saad teada, kus asub veider tagurpidimaa Pahula, kes on kriiksujad ja kuidas on kõigega seotud Lucy prügivedajast isa haisev tööjope.

Kujutlusvõimele annavad hoogu Shane Devriesi vahvad illustratsioonid.

Kirsti Läänesaar

Mats Strandberg “Koletis öös”

Hiilisin majja nii vaikselt kui suutsin ja kadusin otsemat teed oma tuppa. Olin surmani väsinud. Õnneks ei märganud mind keegi ja ma läksin hambaid pesemata magama.
Aga enne veel seisatasin korraks akna all. Vaatasin metsa ja taevast ning pidasin aru, kus kõik need koletised praegu on. Kas mõni neist elas samasuguses majas nagu mina ja teeskles samuti, et ta on täiesti tavaline inimene?

Hirm on osa meie igapäevaelust, aga ta ei tohi valitseda meie tegemiste üle. Kõik kardavad midagi – ämblikke, pimedat tuba, kolle, olla teistsugune… Kõik me oleme erinevad ja kui kõik erinevused kokku liita, siis tuleb ju üks tervik. Meil on vaja õppida sellega elama.

See on lugu väikesest poisist nimega Frank. Tal ei ole kunagi olnud tõelisi sõpru. Kogu oma vaba aja veedab ta kõige meelsamini hoopis raamatut lugedes. Aga raamatukogu ei ole ainult paik, kust saab raamatuid laenutada, vaid sealt võib ka leida sõpru…

Piia Tuule

David Walliams “Jube tädi”

Taas üks jube jutt neile, kes armastavad õudukaid.

Raamatu peategelane on 12-aastane tüdruk Stella, Saxby Halli pärija. Sellega ei ole aga nõus tema tädi Alberta, kes soovib Stella päranduse enda kätte saada ja ehitada selle asemele kakumuuseumi. Tädi aga on kõige jubedam tädi, kes kunagi ilmas on elanud. Tädi jubeduse näiteks võib tuua tema versioonid kahest tuntud muinasjutust.

“Kolm põrsakest”

Suur kuri hunt ähib ja puhib ja puhub kolme põrsakese maja pikali. Seejärel sööb ta terve nädala iga päev hommikuks, lõunaks ja õhtuks seapraadi.

“Väike merineitsi”

Ta upub. Lõpp.

Stella on julge tüdruk ja teab, mida tegema peab. Ta saab ootamatu abilise ja koos asuvad nad tegutsema…

Piia Tuule

Rohelise limakolli kättemaks : Eesti lapse uued jubejutud

Ilmselgelt armastab suur osa lastest igasugu koledaid ja õudsaid jutte. Suured inimesed vist jälle omakorda kardavad lapsi hirmutada, sest ega neid õudusraamatuid just liiga palju kirjutatud ei ole. Nüüd on lapsed mõnede asjalike täiskasvanute abiga saanud ise teha uue õudsa raamatu, kust ka suured inimesed teada saavad, mis tänapäeva lastele hirmu nahka ajab.

Raamatu on kokku pannud Ilona Martson ning põhiliselt on kasutatud lasteajakirja „Täheke”jubejuttude võistlusele aastatel 2013-2015 saadetud töid, kuid lisatud on ka auhinnakonkurentsist välja jäänud, ent koostaja meelest samuti tähelepanu väärinud jutukesi. Raamat on järjeks 2008. aastal ilmunud kogumikule „Eesti lapse jubejutud”.

Et asi veel hirmsam oleks, on Marion Undusk ja Sirly Oder joonistanud raamatu tarvis verdtarretavad pildid.

Anu Amor-Narits

Katarina Mazetti “Nõod Karlssonid: koletised ja pimedus”

Julia, Kimmu, George ja Alex on nõod ning veedavad sügisvaheaja oma tädi Frida juures, kes elab üksinda Rootsi saarestikus ühel pisikesel saarel. Lapsed loodavad veeta mõnusa nädala kamina ees lesides, lugedes, mängides ning Alexi kokakunsti nautides, aga päris nii ei lähe…

Ja äkitselt surus end vastu akent veel üks nägu. Õigemini paistis see olevat ilma peata keha, veider valge kübar pimedas tühjuses.

Aknale koputati. Kõik karjatasid. Kassiniru ajas end turri.

Frida tõstis kurjalt häält ja sööstis uuesti ukse poole. Möödaminnes haaras ta kaasa vihmavarju, see oli ainus relv, mis talle kätte sattus. George järgnes talle, ahjuharki tugevalt käes hoides.

“Koletised ja pimedus” on Katarina Mazetti menuka nõbude Karlssonite sarja neljas raamat. Lugege ka esimesi raamatuid “Kummitused ja spioonid”, “Metslased ja vombatid” ja “Viikingid ja vampiirid”.

Piia Tuule

David Walliams “Hirmus õudne hambaarst”

Ettevaatust.
See on õudusjutt.
Milles on palju väljamõeldud sõnu.

Alfie on 12-aastane poiss, kes elab koos haige isaga. Alfie kardab väga hambaarsti ja juba mitu aastat on kõik hambaarsti kutsed kapi otsa ära peitnud. Linna saabub uus hambaarst. Just hooldamata hammaste pärast saab Alfiest tema esimene patsient.

Samas ka uue hambaarsti saabumisega hakkavad võikad asjad juhtuma. Kui lapsel hammas välja tuleb, siis ta paneb selle padja alla, uskudes, et hambahaldjas on hommikuks selle  dollari vastu vahetanud. Aga hommikul leitakse padja alt surnud konn, veel tuksuv silm, elus ämblik, verine käsi…

“Ta on nõid” mõtles ta.
Doktor Juur ei riietu küll musta ega kanna teravatipulist kübarat, päris luuda tal ju ka pole, aga nõid on ta sellegipoolest.
TAL ON KASS
TA LENDAB ÖÖSITI RINGI
TA ON KURI

See raamat on väga õudne, kaasahaarav ja naljakas.

Piia Tuule

Martin Widmark “Tondiakadeemia”

Tondiagent on isik, kes võitleb tontide ja kummitustega. „Ha-haa!“ naerad sa, „mis lobajutt see on? Tonte ei ole ju olemas. Ja kummitusi usuvad ainult lasteaialapsed!“  Ma saan aru miks sa nii ütled, sest arvasin ise varem samamoodi. Praegu ma enam nõnda ei arva – ma tean, et nad on olemas.

Nõnda algab raamat “Tondiakadeemia”, mille autor on eesti lastele tuttavaks saanud “LasseMaia detektiivibüroo” sarjaga.

Nelly Rapp kutsutakse koos perekonnaga õhtusöögile onu Hannibali juurde. Selgub, et onu kuulub tondiagentide hulka ning Nellyl on lootust saada tondiagendiks, kui ta läbib edukalt õppe Tondiakadeemias.

Nagu pealkiri ütleb, tuleb seekord juttu tontidest, õigemini küll vampiiridest. Raamatu lõpp laseb aimata, et lugu jätkub ning äkki astuvad järgmisel korral mängu mõned muud müstilised olendid.

Igal juhul on tegu põneva õudusjutuga koos paljude toredate piltidega.

Anu Amor-Narits