Reeli Reinaus “Rahel, Anders ja ajaaugud”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2022

Raheli vanemad lähevad lahku. Tema isa on leidnud endale uue naise ning Rahel on kurb, vihane ja solvunud. Talle tundub lausa, et ei saa enam kunagi õnnelik olla. Tüdruk põgeneb kodust vanaema juurde väikesesse alevikku, kus on varem lapsena palju aega veetnud. Kuid ka seal pole Rahelil oma keeruliste tunnete eest pääsu, samuti ei soovi ta neid kellegagi jagada. Nii ei ole tal ka erilist tahtmist seltsida kunagiste lapsepõlvesõpradega.

Keegi vist eriti ei märganudki, et tal pole tuju. Sest korraga hakkasid kõik küsima, kuidas tal läinud on, millega ta linnas tegeleb ja miks ta viimastel aastatel pole maal käinud. Ning sekka püüdis igaüks midagi ka endast rääkida. Juba paari minuti pärast tundis Rahel, et tahaks kogu selle sõbralikkuse laviini all lihtsalt väsimusest ja meeleheitest karjuda.

Üksi metsas uidates leiab Rahel pooljuhuslikult Nõidama koopa, mille eest kohalikke lapsi alati hoiatatud on. Selle paigaga on seotud mitmeid kõhedusttekitavaid legende ja vähemalt üks õnnetusjuhtum, kui kohalikud lapsed koobastikus kaduma läksid.

Kui Rahel tutvub autoõnnetuse tagajärjel ratastooli jäänud Andersiga, tunnevad mõlemad, et see kohtumine polnud juhuslik. Andersil on raske oma olukorraga leppida ja paratamatult mõtlevad noored, mis oleks olnud siis, kui minevikus oleksid asjad teisiti läinud.

“Mulle väga meeldib sinuga koos olla ja sinuga rääkida,” lausus Anders äkki ootamatult. “Aga…”
Sama ootamatult jäi poiss vait.
“Aga?” kordas Rahel nagu kaja.
Ta polnud hetkekski arvanud, et Anders midagi sellist tunnistaks. Kuid nüüd oli ta seda öelnud. Ja lisaks sellele veel “aga”, mis ei tõotanud head.
“Aga ma ei hakka kunagi kõndima,” sõnas poiss vaikselt ja pöördus ratastooliga akna poole.

Köitev lugu pereprobleemidest, esimesest armastusest, juhusest ja ettemääratusest. Reeli Reinausile omaselt leidub raamatus ka vanu uskumusi, müstikat ja põnevust. Huvitava kujunduse ja meeleolukate illustratsioonide autoriks on kunstnik Marja-Liisa Plats.

Kirsti Läänesaar

Ladus, hästi liikuv, huvitav fantaasiaraamat, mis teenib lisapunkte silmajääva põneva ja originaalse kujunduse poolest. Sobib vanuserühmale “lastekate” ja “noortekate” lugejate vahel, mis on eesti lastekirjanduses olnud hõredalt kaetud.

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna žürii

Kristina Ohlsson “Zombipalavik”

On suvi ja Eldsala väikelinn ägab palavuse käes. Lisaks erakordselt kuumale ilmale on linna vallutanud herilased, kes veidral kombel lendavad ringi isegi öösiti. Kõige tipuks hakkavad linnaelanikud üksteise järel haigestuma mingisse tundmatusse palavikutõppe. Selle segaduse keskele saabub ootamatult öisel ajal üks salapärane võõras…

Herbert nägi, millise vaevaga mees oma kohvreid tõstis. Need tundusid olevat väga rasked. Aga siin oli veel ka midagi muud. Herbert tundis, kuidas kõht hirmust krampi tõmbus. Kui võõras üht kohvrit kergitas, jäi sellest puittrepile punane jälg.

Veri, mõtles Herbert. Kohver on verine.

12-aastasel Herbertil on ka isiklik mure. Vanaisa, kelle juures ta elab, on sotsiaalosakonna arvates liiga vana ja põdur, et poisi eest hoolt kanda. Herbert ei taha aga kasuperest kuuldagi, vaid on otsustanud koos oma parima sõbra Sallyga kodust põgeneda, kui peaks tekkima oht, et ta tahetakse vanaisalt ära võtta. Seni veedavad lapsed aega vanas tuuleveskis, mis on nende salajane peidukoht. Huvitaval kombel ei ole veski ümbruses ka tüütuid herilasi, kes muidu igal pool ringi sumisevad.

Kui linnas hakkavad toimuma kummalised ja hirmutavad sündmused, otsustavad Herbert ja Sally välja uurida, mis selle kõige taga on. Tundub, et Herberti vanaisa võõrastemajja elama asunud mees on asjaga kuidagi seotud, aga kas teda tuleks karta või tahab ta hoopis aidata? Ning mis saab Herbertist, kas ta peab tõesti võhivõõraste juurde elama kolima või leidub olukorrale siiski parem lahendus?

Kristina Ohlsson on oma järjekordses noortepõnevikus suutnud luua tõeliselt pineva ja sünge atmosfääri. Raamat on lihtsalt ja kiirelt loetav, hoides samas lugejat loo kütkes esimesest leheküljest alates. Tegemist on triloogia esimese osaga, nii et põnevatele seiklustele on oodata järge.

„Te peate olema valvel. Varsti algab sügis ja läheb külmaks. Siis võib juhtuda mida tahes.”

Kirsti Läänesaar

Helen Käit “Pirita kloostri kummitus”

Kaks Tallinnas elavat sõpra Martin ja Karoliina lähevad suvel seiklema kodulähedasse Pirita kloostrisse. Sissepääs kloostrisse on tasuline ja kuna lapsed jätaksid oma taskuraha pigem maiustuste ostmiseks, otsustavad nad ujuda üle Pirita jõe ning läheneda kloostrile tagumisest küljest. Kloostri sissepääsu poole ei saa lapsed uudistama minna, sest siis märkaks neid piletimüüja ning üldse tundus huvitavam ringi vaadata külastajatele suletud käikudes ja maa-alustes koobastes.

Seiklusel on aga hirmutavad tagajärjed, kui paar päeva hiljem ilmub Karoliina kodus välja kloostri koobastes kohatud kummitus. Mida kummitus lastest tahab? Kuidas temast lahti saada ja kogu lugu lahendada vanematele rääkimata?

Põnevust ja õudust jätkub raamatu lõpuni. Lisaks põnevale jutule rikastavad raamatut Sirly Oderi suurepärased pildid.

Anu Amor-Narits

Tuutikki Tolonen “Agnes ja villa saladus”

Agnese ema sai vaaremalt päranduseks Rauhala-nimelise vana villa. Sellest sai nende kodu ja nad otsustavad teha seal korraliku remondi. Ema soov on ühte tuppa kokku koguda villa ajaloost asju, et see oleks ka teistele näha. Näiteks eemaldavad nad selle tarbeks kiht kihi haaval vana tapeeti, et seda näitusel kasutada. Iga kihi järel tulevad ilmsiks üllatused: salajased trepid, peidetud toad ja kapid mis sisaldavad sada aastat vanu nõusid, sulepeasid, millest ühele on kirjutatud vaarema nimetähed, teisele aga lihtsalt üksik E.

Samal ajal saab Agnese klass ülesande uurida midagi vana. Kuigi Agnes sooviks paariliseks Pullat, määrab õpetaja temaga asja lahendama spordipoisi Alexi, kes pole üldse vanadest asjadest huvitatud ja tal polegi midagi vana. Nii hakatakse uurima vana E-tähega sulepea lugu. See ei lähe ilma salapäraste juhtumiteta. Nagu väga vanades majades ikka, nii juhtuvad kummalised asjad ka Rauhalas. Küll kostuvad kusagilt sammud, hõljub talvel tubades suvelillede lõhn, asjad liiguvad ilma, et keegi puudutanud oleks…

See on „Agnese“ raamatute sarja teine raamat. Varem on ilmunud “Agnes ja unenägude võti“.

Piia Tuule

Victoria Schwab “Luude tunnel”

Raamatus “Kummituste linn” seikles Cass, eriliste võimete ja erilise missiooniga tüdruk Šotimaal Edinburghis. Sarja teises osas viib tema tee Pariisi, sest just seal hakkavad seekord toimuma Cassi vanemate juhitava kummitustesaate võtted.
Esmapilgul tundub, et ees ootamas pole midagi väga hullu. Pariis on tõeliselt ilus ja suursugune linn ning vähemalt hotell, kus perekond peatub, on täiesti kummitustevaba. Kuid Cass saab paraja üllatuse osaliseks: selgub, et saate võtted ei toimu sugugi mitte maa peal, vaid hoopis Pariisi all laiuvates lõpututes pimedates katakombides… Ja nagu arvata võib, siis seal juba rahututest hingedest puudu pole.

Sees on kaks pöördväravat, nagu Ameerika mägede sissepääsu juures.
Läheme neist läbi ja leiame end keerdtrepilt, millel on laiust korraga vaid ühe inimese jaoks. Trepp kulgeb järsult alla, nägemisulatusest välja. All asuvad tunnelid näivad välja hingavat, läkitades üles jaheda läppunud õhu puhangu, millega käib kaasas viha-, hirmu- ja rahutu kaotuse laine.
“Eip,” ütleb Jacob pead raputades.
See siin on halb koht ja me mõlemad tajume seda.

Kuid Cass on nüüd teadlik oma ülesande olemusest teispool Loori ning ka pisut paremini ette valmistatud selleks, et läkitada kummitused edasi vahepealsusest, kuhu nood mingil põhjusel kinni on jäänud. Kas tüdrukul õnnestub koos oma parima sõbra Jacobiga missioon luude tunnelis edukalt läbi viia või äratab ta seekord kogemata üles midagi liiga võimast, kurja ja ohtlikku …?

Järjekordne maiuspala neile, kes hindavad kummituslugusid ning tahavad raamatut lugedes tunda mõnusaid hirmu- ja kõhedusvärinaid.

Kirsti Läänesaar

Jaanus Vaiksoo “King nr 40”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2021

Eelmise, 39. numbrit kandva kinga lugudes olnud unenäolisus on asendunud reaalsusega, tõeliste katsumuste, seikluste ja sooviga täiskasvanute maailma parandada. Kingamees Hugo on hädas, sest tema kallim Katja tahab kanuumatkale minna, ent Hugo pole ilmaski kanuusse istunud. Hugole ja Katjale tulevad seltsiks noored sõbrad Paul ja Minna, kuid selgub, et kaunis Salujärv ei meelita ainult matkajaid, vaid ka röövpüüdjaid.

Ladusas stiilis ja isikupäraste karakteritega raamat kooliealistele juhib tähelepanu ka loodushoiu olulisusele.

žürii esinaine Tiia Kõnnussaar

Raamatust “King nr 39” lugejale juba tuttav Paul Viies on saanud pisut vanemaks ja kasvanud on tema jalgki: poes matkakingi proovides osutuvad parajaks kingad number 40. Uusi jalanõusid on poisil vaja aga selleks, et minna koos oma sõprade Hugo, Katja ja Minnaga kanuumatkale. Jõge mööda Salujärve poole sõudes ei oska lustakas seltskond aimatagi, et sealt saab alguse üks tõeliselt põnev ja isegi veidi ohtlik suvine seiklus.

Raamatu lugemine tekitab igatsuse suve ja metsa järele, sest kes ütleks ära järve ääres telkimisest või lõkkel küpsetatud värskelt püütud kalast. Tõsi küll, röövpüüdjate otsa komistada ei tahaks. Just nii juhtub Pauli ja Minnaga, kes julgete ja ettevõtlike noortena ei löö aga põnnama, vaid otsustavad asjas selgust saada ja vajadusel kurikaelad omal käel vahele võtta. Kampa kutsutakse ka Pauli pinginaaber Ats – seltsis segasem.

Selles loos on kõike: pinget, põnevust ja muhedat nalja, kaunist Eestimaa loodust, laagrielu, kalapüüki, vanu legende, sõprussuhteid, esimese armumise õrnu hingepiinu ja isegi näpuotsaga müstikat.

Vaiksoo on loonud ka tõeliselt värvika tegelaste galerii, lisaks Paulile ja tema sõpradele tegutsevad raamatus veel järsk ja otsekohene inspektor Ottoson, pisut lihtsameelsed ja tahumatud maamehed Säga ja Sepik, naljaninast kalapoe müüja Raivo Kullerkupp ja teised omamoodi tüübid. Omaette esiletõstmist väärib Minna ja tema isa koer Valter, rebasekarva soome püstkõrv, kelle kontrollimatu jahiinstinkt, maiuselembus ja kange iseloom viivad nii mõnegi tülika ja koomilise olukorra tekkimiseni.

Kokkuvõttes on tegemist väga mõnusa kodumaise põnevikuga. Tahtmata raamatut otseselt “poistekaks” liigitada, võib siiski arvata, et poisist peategelane ja seikluslik süžee kõnetavad poisse küll (ja sellist kirjandust võiks alati rohkem olla).

Kirsti Läänesaar

Victoria Schwab “Kummituste linn”

Juba „Kummituste linna” kaanepilt annab aimu, et tegemist on tõeliselt kõhedusttekitava raamatuga – ja seda see tõepoolest on.

Salapärastel asjaoludel uppumissurmast pääsenud Cassidy, kelle parim sõber Jacob ei viibi päriselt elavate hulgas, näeb kummitusi. Tüdruk suudab liikuda läbi Loori, mis eraldab meie maailma teispoolsusest, ning taaskogeda kunagi toimunud sündmusi, kuhu hinged millegi tõttu kinni on jäänud.
Neil retkedel on tal alati kaasas vana fotoaparaat, mis kummitusi küll enamasti ei jäädvusta, kuid osutub hiljem kasulikuks hoopis ühel teisel üllataval põhjusel.

Mu fotokas võib olla eriline, aga see pole nii kummaline kui ma ise. Ma võin selle endaga teisele poole Loori kaasa võtta, aga see ei näe sealset nagu mina. Suurema osa ajast on fotod tavalised: mustvalged tõlgendused mu värvilisest maailmast.
Aga aeg-ajalt mul veab.
Aeg-ajalt tabab fotokas mõne varju kuskil seina ääres, piirjooned suitsuna kogu ümber heljumas, mõne ukseava, mida enam pole.

Cassi kirjanikest vanemad uurivad samuti seletamatuid nähtusi, ehkki nemad ise vaime ei näe. Kui nad hakkavad juhtima kummitustest rääkivat telesaadet, lähevad asjad päris pinevaks. Nimelt sõidab perekond esimese saate filmimiseks Šotimaale Edinburghi linna, mis on üks kummitusterohkemaid kohti maailmas. Cass ei suuda enam Loori tõmbele vastu panna ja kistakse vastutahtsi vägagi ohtlikesse seiklustesse. Sest vaimudemaailmas on kurjust ja õelust, mis sirutab võimaluse korral käe ka elavate järele…

Filmides suudavad poltergeistid telekaid tõsta ja voodeid üle põranda libistada. Tegelikkuses aga kulub kummitusel kõvasti vaimujõudu, et küünitada läbi Loori – nende ja meie maailma lahutava kardina. Ja need kummitused, kellel on sedalaadi jõudu, on harilikult väga vanad ja mitte kuigi toredad. Elavad ammutavad jõudu armastusest ja lootusest, aga surnud koguvad väge süngematest asjadest. Valust, vihast ja kahetsusest.

Kaasahaarav ja judinaid tekitavalt põnev raamat on Cassidy Blake´i sarja esimene osa.

Kirsti Läänesaar

Tuutikki Tolonen “Agnes ja unenägude võti”

Mulle isiklikult on põhjamaalastest autorite lasteraamatud alati väga sümpaatsed olnud ja näha on raamatukogus, et ka lapsed loevad nende teoseid meeleldi. Eks ikka ühes kliimavöötmes inimestel on sarnane elutunnetus ning siinkandis peetakse normaalseks lasteraamatus käsitleda nii rõõmsaid kui kurbi teemasid käsikäes nagu see päris eluski on.

Ka selles loos on põnevuse kõrval räägitud vanemate lahutusest ja surmast ning koolikiusamisest, kuid eelkõige on see siiski seikluslik lugemine väikese müstikalisandiga.

Peategelane Agnes kolib koos oma emaga Helsingist väiksesse Harmala külla ning tulevik seal ei tundu paljutõotav. Ühel päeval satub tüdruk surnuaeda ning näeb hauakivi, millel on tema nimi AGNES MARGARETHA ning tema sünnikuupäev, ainult teine aastaarv. Lisaks sellele kõhedustekitavale juhtumile hakkab Agnes unes nägema vanamoeliselt riides tüdrukut, kes peidab kuskile aeda ühe võtme.

Koos uue sõbra Pullaga asub tüdruk asja uurima ning jäljed viivad salapärase häärberini, mille nimi on Piiloniemi Rauhala. Eriti ärevaks muutub olukord kui Agnes saab aru, et aed, mida ta unes on näinud, ongi selle sama häärberi juures päriselt olemas.

Autor Tuutikki Tolonen on Soome kirjanik ja sõnakunsti õpetaja. Tema sulest on ilmunud ka menukas lasteromaanisari “Kollivalve”, mida on tõlgitud juba enam kui 25 keelde. Kunstnik Kati Vuorento müstilised illustratsioonid lisavad omalt poolt raamatule salapärast meeleolu.

Anu Amor-Narits

Kristina Ohlsson “Hester Hilli mõistatus”

Frank naeris samuti. Aga oli selgelt näha, et kõik olid närvilised. Sammud trepil polnud neil meelest läinud. Megil samuti mitte.
“Minge,” sosistas ta ja tundis, kuidas kõht krampi tõmbus.
“Kuhu?” küsis Frank vaikselt ja muutus tõsiseks.
“Te ei saanud aru,” seletas Meg. “Esimene täht oli M. Siis I. Seejärel N, G, ja E. MINGE.”
Laua ümber tekkis hiirvaikus. Megi käsi värises, kui ta kuuli järjepanu renni heitis. Ikka ja jälle. Täht tähe järel.

                                K
                                E
                                L
                               D
                               R
                               I
                               S
                              S
                              E
Ja siis ei tulnud rohkem midagi. Ükskõik kui palju Meg ka ei proovinud. Kuul tegi mõne tiiru ja seisatus. Aga mitte tähtede juures, vaid rennis.
Megi süda puperdas. Mäng oli neile saatnud sõnumi.
“Minge keldrisse.”

“Hester Hilli mõistatuses” on olemas kõik, mida ühelt põnevikult tahta võib: hämara pööningu ja salajaste keldrikäikudega vana häärber, kummituslik tütarlaps mahajäetud jaamahoones, teispoolsuse sõnumeid edastav kuulimäng, kummalised nihked ajas ja ruumis ning Suurt Õnnetust ette kuulutav vana legend…

Kui abielukriisiga maadlevad vanemad Megi ja Franki suvevaheajaks maale saadavad, pole lastel aimugi, millist saladust varjab onu Elioti vana maamaja ning milline keeruline mõistatus neil koos uue sõbra Lilyga lahendada tuleb. Sõpradel tuleb anda endast kõik, et muuta ajaloo käiku ja päästa hävingust terve Svarthedi küla.

Tuntud Rootsi krimikirjaniku Kristina Ohlssoni haarav noortepõnevik pakub lugejale küllaga seiklusi, salapära ja närvikõdi.

Kirsti Läänesaar

William Wenton “Kaoseparalüsaator”

William Wenton on sukeldumas järjekordsesse peadpööritavasse seiklusse. Libateate Keskuses hakkavad toimuma kummalised muutused. Vanad vahibotid vahetatakse välja uute psübottide vastu, keskus saab uue turvaülema, kes ei ärata Williamis esialgu mingit usaldust. Keskuse ülem Blenda Zeynomore laseb vahistada Williami vanaisa ja Benjamini. Pisut hiljem võetakse kinni ka William, kellelt nõutakse Koodipüramiidi üleandmist Blendale. Kõige hirmuäratavam on aga see, et Abraham Talley on tagasi ja jahib samuti Koodipüramiidi. Algab jaht ja põgenemine. Mitu korda on William ja Iscia allaandmise ääre peal. Kuid nagu korralikus põnevikus enamasti, tuleb pääsemine viimasel silmapilgul. Meie loos saab selliseks päästeingliks ei tea kust väljailmunud vanaisa hologramm nimega Albert, kes oskab Williami viimasel minutil pahade käest ära päästa. Nõnda saab William hingamisruumi, et talle pandud ülesanded täita. Nimelt tuleb tal Koodipüramiid toimetada Kaoseparalüsaatorisse, mis oletatavasti asub Londoni Toweri Soolatorni aluses sügavas keldris. On üsna imeasi, et William ja Iscia sinna tee leiavad ja väga hirmutav, mille nad sealt eest leiavad. Williamil tuleb teha kiiresti eriti raske valik- keegi tuleb ohvriks tuua!!
Loe ja hoia Williamile kogu aeg pöialt, tal on seda väga vaja!

Tegemist on norra kirjaniku Bobbie Peersi William Wentoni sarja viimase tõlkega. Eesti keeles on olemas eelmised raamatud ilmumise järjekorras: 1. Lüriidiumivaras. 2. Krüptoportaal. 3. Orbulaatoriagent. 4. Maailmalõpugeneraator.

Ädu Neemre