Reeli Reinaus “Rahel, Anders ja ajaaugud”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2022

Raheli vanemad lähevad lahku. Tema isa on leidnud endale uue naise ning Rahel on kurb, vihane ja solvunud. Talle tundub lausa, et ei saa enam kunagi õnnelik olla. Tüdruk põgeneb kodust vanaema juurde väikesesse alevikku, kus on varem lapsena palju aega veetnud. Kuid ka seal pole Rahelil oma keeruliste tunnete eest pääsu, samuti ei soovi ta neid kellegagi jagada. Nii ei ole tal ka erilist tahtmist seltsida kunagiste lapsepõlvesõpradega.

Keegi vist eriti ei märganudki, et tal pole tuju. Sest korraga hakkasid kõik küsima, kuidas tal läinud on, millega ta linnas tegeleb ja miks ta viimastel aastatel pole maal käinud. Ning sekka püüdis igaüks midagi ka endast rääkida. Juba paari minuti pärast tundis Rahel, et tahaks kogu selle sõbralikkuse laviini all lihtsalt väsimusest ja meeleheitest karjuda.

Üksi metsas uidates leiab Rahel pooljuhuslikult Nõidama koopa, mille eest kohalikke lapsi alati hoiatatud on. Selle paigaga on seotud mitmeid kõhedusttekitavaid legende ja vähemalt üks õnnetusjuhtum, kui kohalikud lapsed koobastikus kaduma läksid.

Kui Rahel tutvub autoõnnetuse tagajärjel ratastooli jäänud Andersiga, tunnevad mõlemad, et see kohtumine polnud juhuslik. Andersil on raske oma olukorraga leppida ja paratamatult mõtlevad noored, mis oleks olnud siis, kui minevikus oleksid asjad teisiti läinud.

“Mulle väga meeldib sinuga koos olla ja sinuga rääkida,” lausus Anders äkki ootamatult. “Aga…”
Sama ootamatult jäi poiss vait.
“Aga?” kordas Rahel nagu kaja.
Ta polnud hetkekski arvanud, et Anders midagi sellist tunnistaks. Kuid nüüd oli ta seda öelnud. Ja lisaks sellele veel “aga”, mis ei tõotanud head.
“Aga ma ei hakka kunagi kõndima,” sõnas poiss vaikselt ja pöördus ratastooliga akna poole.

Köitev lugu pereprobleemidest, esimesest armastusest, juhusest ja ettemääratusest. Reeli Reinausile omaselt leidub raamatus ka vanu uskumusi, müstikat ja põnevust. Huvitava kujunduse ja meeleolukate illustratsioonide autoriks on kunstnik Marja-Liisa Plats.

Kirsti Läänesaar

Ladus, hästi liikuv, huvitav fantaasiaraamat, mis teenib lisapunkte silmajääva põneva ja originaalse kujunduse poolest. Sobib vanuserühmale “lastekate” ja “noortekate” lugejate vahel, mis on eesti lastekirjanduses olnud hõredalt kaetud.

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna žürii

Evelin Kivimaa “Kratitüdruk Krata aitab libahundikutsikat”

Punaste juuste, tedretäppide ja koheva triibulise sabaga Krata on päris ehtne kratitüdruk. Triinu ja tema vend valmistasid krati aastaid tagasi käepärastest vahenditest ning kauplesid talle vanapagana õpipoissi ninapidi vedades ka hinge välja (vanapagan pole seda tempu muuseas sugugi unustanud ja ainult ootab võimalust oma pahameelt näidata).

Igal juhul elab lõbus ja särtsakas Krata nüüd koos Triinu kirjanikust emaga maal ja ootab pikisilmi Triinut linnast koju. Üliõpilane Triinu käib nimelt autokoolis ning on lubanud, et kohe kui juhiloa kätte saab, viib ta Krata Suurele Autotuurile.

Kui Triinu viimaks koju käima tuleb, ei lähe asjad aga sugugi nii nagu plaanitud. Kõigepealt peab neiu Kratale pettumuse valmistama – tal pole õnnestunud veel sõidueksamit ära teha ja nad ei saagi kohemaid autoga sõitma minna. Lisaks on Triinu ema järgmiseks hommikuks jäljetult kadunud ja kõige tipuks tuuakse Triinule hoida üks viieaastane parajalt kange iseloomuga tüdrukutirts Liisi, kellel õnnestub end hundinahaga mängides libahundikutsikaks moondada…

Pimeduse saabudes piirab ähvardav hundikari väikese talumaja ümber ja nii ei jää kentsakal seltskonnal muud üle, kui öö varjus ema vana sidrunkollase autoga põgeneda – mis sest, et Triinul pole isegi veel juhiluba. Lahti läheb pöörane seiklus läbi Eestimaa, mille käigus ööbitakse telgis, joostakse marti, päästetakse end politsei käest ja eksitakse metsa ära, õpitakse tundma iseennast ja oma võimeid, eesti rahvapärimust ja auto hingeelu.

Mõnusalt tempokat, südamlikku ja humoorikat lugu ilmestavad Piia Maiste lustakad värvilised illustratsioonid.

Kirsti Läänesaar

Epp Petrone “Elas kord… . Kahe minuti muinasjutud”

Muinasjutukogumikke ilmub palju, kuid kahjuks on nende hulgas ka hulgaliselt kesise kvaliteediga raamatuid, kus aina kehvemas võtmes samu lugusid ümber räägitakse.
Seda suurem rõõm on sellistest raamatutest nagu antud kogumik. Tegu on järjega mõnda aeg tagasi ilmunud kogumikule „Võlusõnad”. Nagu eelmises raamatus, nii on ka siin esindatud muinasjutud maailma eri paikadest ning valitud on eelkõige sellised, mida pole varem eesti keelde tõlgitud.
Lisaks sisukatele juttudele on raamatul ka suurepärased Kristi Kangilaski illustratsioonid.
Kellele need raamatud ja lood meeldivad, tasuks kindlasti ette võtta ka Epp Petrone vanem kogu „Muinasjutud armastusest”, kuhu on samuti koondatud muinasjutte üle ilma.

Anu Amor-Narits

Epp Petrone “Võlusõnad. Ühe minuti muinasjutud”

„Võlusõnad” on juba mõned aastad tagasi ilmunud raamat, kuid see ei vähenda kuidagi selle teose väärtust, sest sinna koondatud muinasjuttude täpset vanust ei tea keegi. Lood on pärit üle maailma: indiaanlastelt, Aafrikast, Indiast ja mujalt ning vähemalt suurem osa neist ei varem eesti keeles avaldatud.
Kui algul võib mõningaid raamatusõpru hirmutada alapealkiri „Ühe minu muinasjutud”, siis pole põhjust karta, et lood väga lihtsad või lihtsustatud oleks. Lood on küll lühikesed, kuid väga sisukad ning osadele lugudele on lisatud ka küsimusi edasimõtlemiseks ja harivaid selgitusi.
Mõnus raamat ettelugemiseks ning koos elu ja eluväärtuste üle arutlemiseks.

Anu Amor-Narits