“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Posts tagged ‘rahvajutud’

Evelin Kivimaa “Kratitüdruk Krata aitab libahundikutsikat”

Punaste juuste, tedretäppide ja koheva triibulise sabaga Krata on päris ehtne kratitüdruk. Triinu ja tema vend valmistasid krati aastaid tagasi käepärastest vahenditest ning kauplesid talle vanapagana õpipoissi ninapidi vedades ka hinge välja (vanapagan pole seda tempu muuseas sugugi unustanud ja ainult ootab võimalust oma pahameelt näidata).

Igal juhul elab lõbus ja särtsakas Krata nüüd koos Triinu kirjanikust emaga maal ja ootab pikisilmi Triinut linnast koju. Üliõpilane Triinu käib nimelt autokoolis ning on lubanud, et kohe kui juhiloa kätte saab, viib Krata Suurele Autotuurile.

Kui Triinu viimaks koju käima tuleb, ei lähe asjad aga sugugi nii nagu plaanitud. Kõigepealt peab neiu Kratale pettumuse valmistama – tal pole õnnestunud veel sõidueksamit ära teha ja nad ei saagi kohemaid autoga sõitma minna. Lisaks on Triinu ema järgmiseks hommikuks jäljetult kadunud ja selgub hämmastav tõde – ema käib salaja libahundiks ning pole miskipärast oma viimaselt käigult tagasi jõudnud. Kõige tipuks sajab ootamatult sisse Triinu tuttav Monika, kellel on oma printsessiroosale, ent parajalt kange iseloomuga viieaastasele tütrele Liisile mõneks päevaks hädasti lapsehoidjat tarvis.

Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, õnnestub Liisil end hundinahaga mängides libahundikutsikaks moondada ja pimeduse saabudes piirab ähvardav hundikari väikese talumaja ümber. Nii ei jää kentsakal seltskonnal muud üle, kui öö varjus ema vana sidrunkollase autoga põgeneda – mis sest, et Triinul pole isegi veel juhiluba. Lahti läheb pöörane seiklus läbi Eestimaa, mille käigus ööbitakse telgis, joostakse marti, päästetakse end politsei käest ja eksitakse metsa ära, õpitakse tundma iseennast ja oma võimeid, eesti rahvapärimust ja auto hingeelu.

Mõnusalt tempokat, südamlikku ja humoorikat lugu ilmestavad Piia Maiste lustakad värvilised illustratsioonid.

Kirsti Läänesaar

Epp Petrone “Elas kord… . Kahe minuti muinasjutud”

Muinasjutukogumikke ilmub palju, kuid kahjuks on nende hulgas ka hulgaliselt kesise kvaliteediga raamatuid, kus aina kehvemas võtmes samu lugusid ümber räägitakse.
Seda suurem rõõm on sellistest raamatutest nagu antud kogumik. Tegu on järjega mõnda aeg tagasi ilmunud kogumikule „Võlusõnad”. Nagu eelmises raamatus, nii on ka siin esindatud muinasjutud maailma eri paikadest ning valitud on eelkõige sellised, mida pole varem eesti keelde tõlgitud.
Lisaks sisukatele juttudele on raamatul ka suurepärased Kristi Kangilaski illustratsioonid.
Kellele need raamatud ja lood meeldivad, tasuks kindlasti ette võtta ka Epp Petrone vanem kogu „Muinasjutud armastusest”, kuhu on samuti koondatud muinasjutte üle ilma.

Anu Amor-Narits

Epp Petrone “Võlusõnad. Ühe minuti muinasjutud”

„Võlusõnad” on juba mõned aastad tagasi ilmunud raamat, kuid see ei vähenda kuidagi selle teose väärtust, sest sinna koondatud muinasjuttude täpset vanust ei tea keegi. Lood on pärit üle maailma: indiaanlastelt, Aafrikast, Indiast ja mujalt ning vähemalt suurem osa neist ei varem eesti keeles avaldatud.
Kui algul võib mõningaid raamatusõpru hirmutada alapealkiri „Ühe minu muinasjutud”, siis pole põhjust karta, et lood väga lihtsad või lihtsustatud oleks. Lood on küll lühikesed, kuid väga sisukad ning osadele lugudele on lisatud ka küsimusi edasimõtlemiseks ja harivaid selgitusi.
Mõnus raamat ettelugemiseks ning koos elu ja eluväärtuste üle arutlemiseks.

Anu Amor-Narits

Sildipilv