“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Posts tagged ‘sõprus’

Jan Brick “Saara ja Sasi. Nelja käpaga poni”

Saara on emaga just kolinud uude korterisse kus tal ei ole ühtegi sõpra. Kahjuks on õuelapsed väga ühtehoidvad ja ei taha võõraid enda sekka. Nii läheb Saara otsima sõpra poest kus uksel seisab silt ”OSTAME JA MÜÜME KÕIKE”.
Kelle Saara sealt leidis ja kuidas ta õulastega sõpradeks saab saad lugeda just sellest raamatust.

„Ükspuha, kes sa oled või kust sa tuled. Peaasi, et sa oled minu sõber!” sosistab ta. „Ja tõelist sõpra ei anna ma iialgi ära! Mitte mingil juhul!”

Saara ja Sasi tegemistest on ilmunud ka teine raamat milleks on “Saara ja Sasi. Habras süda”.

Piia Tuule

Advertisements

Max Velthuijs “Konn ja sõbrad”

Raamatus “Konn ja sõbad” tõeliselt vahvad lood sõprusest. On üks roheline konn, kelle parimad sõbrad on part, jänes ja rott. Ja nagu tõelise sõpruse puhul ikka, ei loe see, et nad on erinevat värvi või et neile meeldivad erinevad asjad. Sõpradel on hea koos olla ja nad on alati valmis üksteist aitama.
Mõned lood on eesti keeles varem ilmunud eraldi raamatutena ning osa lapsi on konna ja tema sõpradega kindlasti tuttavad ka multifilmide kaudu.
Raamat on välja antud armastatud tegelaskuju Konna 30. aastapäeva puhul, mis tähendab, et mõned lood on juba vanad, kuid teemad neis lugudes on aegumatud.
Toredale lasteraamatule kohaselt on teksti toetamas palju värvilisi muhedaid pilte.

Anu Amor-Narits

Heidi Raba “Rebasemäe kamp teeb ajalugu”

Kuidas teha ajalugu? See on väga lihtne. Tuleb teha midagi mida igapäev ei tee. Näiteks saata kosmosesse Tähelaev või tõestada legendi mille järgi Rebasemägi oma nime sai. Kõike seda ja palju muutki on aga kambas teha palju parem kui üksinda. Niisiis saigi loodud Rebasemäe kindlate reeglitega:
– mitte ühtegi tüdrukut ei võeta kampa;
– üksteise eest ei ole saladusi;
– sõpra ei jäeta hädas üksi.

Esimene reegel aga muutus kiirelt kehtetuks.

Elli muigas kavalalt. “Ise teate. Aga ärge pärast mind süüdistage.” Tema meelest polnud sugugi aus, et teda poiste salajaste tegemiste juurde ei lubata. Oli see siis Elli süü, et ta plikana sündis ja piisavalt vana ei olnud.

Kirjanduskonkursi BestSeller 2017 auhinnatud töö.

Piia Tuule

Inga Talvis “Semu kolib sisse”

Joonas on täiesti tavaline lasteaias käiv kuueaastane poiss täiesti tavalisest perekonnast kus isa on füüsika õpetaja ja ema joonistab lasteraamatutele pilte. Täiesti tavaline on, et sellises peres juhtub aeg-ajalt üht-teist ebatavalist. Ühel päeval seisis uksel mängurebane kohver ühes ja kaisulooma-leping teises käes ning kana kaenlas.

„Tõotan olla ustav ja teha kaasa kõik seiklused. … Ah jaa, ja mingit vastutust ma poisiga kokkukeeratud käkkide eest ei võta. … Vanemate kanda jääb ju ainult kohustuste pool. Tellimus tuleb sellelt, kes kaisuka pärissõbraks saab, saate isegi aru!” 

Selgus, et Joonas soovis endale kaisulooma. Ta küll kahtles, äkki on juba liiga vana aga kaisulooma jaoks ei ole vanus tähtis, sest ta on ju SÕBER ja sõbraga koos ei hakka kunagi igav.

Piia Tuule

Margit Sarapik “Tudu”

Kas Sul on kodus armas lemmikloom või plaanid endale võtta?

Kui selleks lemmikuks osutub merisiga, tasub lugeda väikese Tudu püüdlustest leida sõpra ja avastada maailma väljaspool koduseinu. Raamat ei too küll konkreetseid õpetusi lemmiku pidamisel, kuid annab aimu merisea iseloomust ja eelistustest.

„Süüa Tudu muidugi armastas. Elli tõstis talle igal hommikul salve suure peotäie heina, mida oli nii mõnus ajaviiteks krõmpsutada. Kui aga tüdruku käsi puutus vastu krabisevat krõbinakotti, pistis väike merisiga suurest õnnest ruigama. Neid mõnusaid kuivatatuid porganditükikesi ja kõrvitsaseemneid armastas ta hullupööra.

Niisamuti ootas ta alati, et tüdruk tooks talle pärast kooli aiast peotäie värsket rohtu või võtaks külmkapist salatilehekesi ning lõikaks mahlaseid kurgiviile. Kuuldes trepil tõttavaid samme, ei suutnud Tudu end kunagi tagasi hoida ja pistis alati suurest ootusärevusest väljuhäälselt piiksuma”.

Mis saab aga siis, kui peremees tüdineb oma lemmikust, tulevad uued huvid või kolib üldse teise riiki? Kas loomakese võib jätta nagu tarbetu prügi maha? Kas loomale piisab ainult sellest, kui talle antakse regulaarselt süüa, kuid jäetakse ilma tähelepanust ja seltskonnast?

Kõigest sellest kõneleb käesolev lemmikuraamat, kus lühidalt, suurte kirjatähtedega ja arusaadavalt on kirjeldatud merisea käitumist, sõpruseotsinguid ja seiklusi. Raamat sobib nii eelkooliealisele loomasõbrale unejutuks kui ka algklassiõpilasele esimeseks tutvumiseks lemmikloomadega raamatumaailma kaudu.

Klaari Tamm

Håkon Øvreås “Pruune”

Kuidas asjadega toime tulla olukorras, kus korraga on mitu suurt mure? Rune vanaisa on just surnud ja igatsus tema järele suur. Samal ajal on Runel ja tema sõbral Atlel probleem suuremate poistega, kes neid kiusavad. Olukordade lahedamiseks on tarvis superkangelast!

Päeval on Rune lihtsalt Rune, aga öösiti muutub Rune Pruuneks – kartmatuks superkangelaseks. Pruune hiilib õue pintsli ja pruuni värviga. Ja see pole ju Rune süü, et Pruune värvib oma superkangelase hetkedel suurte poiste jalgrattad ära?

Nii nagu Runel, on oma sõbrad ka superkangelsel Pruunel.

See on lugu sõprusest ja julgusest vastu hakata kiusajatele.

Raamat võitis 2014. aastal Põhjamaade Nõukogu laste- ja noorsookirjanduse auhinna.

Anu Amor-Narits

Kadri Hinrikus “Katariina ja herned”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna laureaat 2018

“Katariina ja herned” räägib lapse jaoks tähtsaimatest asjadest

Katariina käsi on juba mõnda aega üsna kehvasti käinud: küll on ta angiiniga kodus istunud, vihmasel klassiekskursioonil igavlenud, parima sõbrannaga lõhutud rula pärast tülli läinud, ja tagatipuks on ema hajameelsusest koos teksadega tema mobiiltelefoni masinaga ära pesnud. Kuid veel enne kõike seda on tema isa pere juurest lahkunud uue elukaaslase Julia juurde ning ema uputanud ennast töösse ja nutiseadmetesse, nii et Katariina suurim hirm nüüd on, et ema läheb ühel päeval tööle ja jääbki sinna, sest unustab tütre olemasolu.

Siin läheb hädasti vaja eaka naabrimemme Aliisi kindlaid kinnitusi, et nii ei saa küll iialgi juhtuda, ja sõprust surmapõlgliku Martiniga, kes julgeb mööda tuletõrjeredelit ronida ka viiekordse maja katusele – sest kui ta ronib, siis peab mõtlema ainult ronimise peale. Mitte selle peale, miks temagi isa ja ema lahku läksid.

Kadri Hinrikuse „Katariina ja herned“ kujutab seega lapsi lastekirjanduses üsna haruldases, kuid eluliselt väga sagedases olukorras – toime tulemas tänapäevase vastmoodustunud kärgpere tingimustes, samuti konkurentsis nutiseadmetega, millesse süveneb ema isegi ühise õhtusöögi ajal sellisel määral, et ei märkagi, kuhu tütar vahepeal kõndima läheb või et ta lapse pannkoogid kogemata ära sööb.

Et nii Martini kui Katariina vanemad on mõlemad üle pea hõivatud oma keeruliste isiklike elude ja tööasjadega, leiavad lapsed igatsetud tähelepanu tädi Aliisilt, kellega rajatakse aeda hernepeenar, käiakse rannas, tehakse küpsisetorti ja peetakse piknikku. Tädi Aliisil on alati aega kuulata nende muresid ja oskust mõista nende üksindust ja hirme. Ja et tädi Aliis ise kardab kõiksuguseid asju, saavad lapsed ennastki tunda tema eest natuke vastutavana ja kellegi jaoks olulisena.

See on ilus ja sügava sisuga raamat algkooliealistele lastele. Siin pole verdtarretavaid süžeepöördeid ega küüsi närima panevat pingetõusu, lugu areneb tasakaalukalt, veidi mõtisklevalt, ühtlaselt rahulikus tempos – kuid on sellegipoolest põnev ja kaasahaarav. Herned, mille varsi pidi muinasjutus õnnestuks isegi taevasse ronida, muudkui kasvavad, usaldus laste ja naabritädi vahel samamoodi, kuni julgetakse koos lõpuks isegi maale sõita – mis aga paneb laste ja vanatädi sõpruse õige rängale proovile ning lõpuks ometi häirekellad ka emade-isade peas helisema.

Herned aga saavad raamatu lõpuks küpseks ning ühes nendega on küpsenud ka Katariina ja Martin paremini toime tulema oma hirmude ja kurbusega, ning ehk on ka nende lapsevanemad saanud küpsemateks lapsevanemateks.

žürii esinaine Aidi Vallik

 

Naljavaene kevad
See kevad on üks peavalu, nagu mu ema ikka ütleb. Mitte et ma täpselt teaksin, mis tunne on, kui pea valutab, sest mul pole kunagi pea valutanud.

Nii algab lugu 9 aastasest Katariinast. Ta isa on läinud teise naise juurde, ema on kogu aeg tööl. Sõbrad ja klassikaaslased on sõitnud kes Soome, kes kuhugi lõunamaale. Nii tõotab algav suvevaheaeg tulla kõige igavam. Ta veetis oma päevi aias ronides ja vana tamme otsas turnides kui ühel päeval naabermajast hallipäine memm teda kõnetas. Sellest hetkest muutus kõik – uued sõbrad, uued tegemised, uued elamused, uued võidud.

Piia Tuule

Sildipilv