“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Posts tagged ‘sõprus’

Colas Gutman “Kirbu-Krants”

Kirbu-Krants sündis prügikastis, ta meenutab viledaks kulunud uksematti ja nagu nimigi ütleb – on paksult kirpe täis. Kirbu-Krantsi parim sõber on Kilu-Kiisu, kass, kes ühe ammuse õnnetuse tõttu on lapik nagu kala. Üldiselt ei ole sõprade elul prügikastis väga viga, aga kui Kirbu-Krants saab teada, et kõigil koertel on peremehed, otsustab ta eneselegi ühe hankida. See ei lähe aga niisama lihtsalt, sest kes tahaks endale koera, kes on niisama rumal kui kole? Lisaks tegutsevad linnas kahtlased tüübid, kellel on hulkuvate loomadega omad hämarad plaanid…

„Mis sa ajad, kes see meid röövida tahab?”
„Meie!” vastavad kolm lõbusat pätti.
„Ja sinule, vana kärnas koer, on meil varuks eriline üllatus. Su lõhn pakub ühele kliendile huvi. Me vääname su välja nagu põrandalapi ja teeme sinust koeramahla!”
„Täpsemalt öeldes parfüümi ja paneme sellele nimeks Chien de Paris,” lisab üks pättidest.
„Kas kuuled, Kilu-Kiisu, ma saan kuulsaks!”

“Kirbu-Krants” on nunnude piltidega vahva raamat nooremale lugejale. On seiklusi, saab nalja ja muidugi täiesti võimatu oleks mitte kiinduda raamatu peategelasse, pisut tobusse, aga suure südamega koeranässi. Kuidas Kirbu-Krantsi elu edasi läheb ja milliseid põnevaid asju temaga veel juhtub, saab lugeda sarja järgmistest osadest.

Kirsti Läänesaar

Nat Amoore “Heade vempude jõud”

Casey, Cookie ja Zeke on Rohelised Herned – salajane ühendus, mille eesmärgiks on teha võimalikult uhkeid ja silmatorkavaid vempe. Aga mitte lihtsalt oma lõbuks, vaid ikka suurema eesmärgi nimel. Nimelt on nende südameasjaks looduse ja keskkonna kaitsmine. Kuna täiskasvanutel pole pahatihti jaksu või huvi mõelda millelegi enamale kui oma argimuredele, siis peavad lapsed võimalust mööda nende tähelepanu olulistele asjadele juhtima.

Raamat on jagatud peatükkideks, mille alapealkirjadeks on Roheliste Herneste reeglid. Näiteks reegel number 2 ütleb, et „tähtis pole au ja hiilgus, vaid edasi antud sõnum”, reegel number 5 aga käsib haarata igast võimalusest midagi muuta. Samuti on paika pandud, et vempudel peab alati olema õilis eesmärk ja et hea vemp on nutikas vemp.

Vembutamise kombe on Casey õppinud oma vanaisalt, kes on kurt ja suhtleb viipekeeles, kuid on selline vembumeister, et teeb kõigile silmad ette. Väärtused ja põhimõtted on Casey pärinud aga emalt, kes on kahjuks surnud. Kuid ema on oma olulisemad mõtted ja tähelepanekud kaartidele üles kirjutanud ning nii saab tütar temaga justkui kogu aeg sidet pidada.

Trixie Wu mõtted…

MUUTUSTE ESILEKUTSUMISEST

Sulle on antud vaid üks elu, armas Casey. Tee nii, et sellest oleks kasu. Kutsu esile muutusi, ükskõik milliseid – suuri või väikeseid, ühe inimese või terve maailma jaoks. Ole ise see muutus, mida tahad näha. Leia oma jõud ja kasuta seda.

x mamps

Kui Rohelised Herned avastavad ahne linnapea kurikavala plaani hävitada linna südames asuv park ja ehitada see täis elutuid kõrghooneid, ei jää neil muud üle kui sekkuda. Selleks on lastel vaja kaasata abijõude, omajagu riskida ja muidugi olla äärmiselt loomingulised, et valmistada ette üks tõeliselt suurejooneline vembutamisaktsioon.

Kui sulle „Heade vempude jõud” meeldib, siis loe kindlasti ka sama autori esimest raamatut „Koolihoovi miljonäri saladused”.

Kirsti Läänesaar

Alan MacDonald “Põrsas Bertie. Kuulsus” ja “Põrsas Bertie. Tulnukad”

Koolipoiss Bertie on paras paharet ja räpakott, kellel on eriline anne ennast kõiksugu jamadesse mässida. Ta on kärsitu ja püsimatu ning mitte just õpetaja Saapa lemmikõpilane. Aga igal juhul pakatab ta ideedest ja tegutsemislustist, nii et igav temaga koos ei hakka.

Raamatus „Põrsas Bertie. Kuulsus” osaleb Bertie telereklaamis, käib koos isaga kalal ja kehastub koos sõpradega Robin Hoodiks. Raamatus „Põrsas Bertie. Tulnukad” vaatleb ta metsas linde, kohtub tulnukatega ja üritab vanemate eest oma kehva koolihinnangut varjata. Loomulikult kaasneb selle kõigega hulk nalja ja sekeldusi.

“Väga hea,” ütles Amy. “Aga meil on vaja poissi, kes oleks kaamera ees ta ise.”
“Ma võin ma ise olla,” ütles Bertie. Ta oli ju kogu aeg ta ise – kuigi see tõi talle harilikult pahandusi kaela.
“Tore,” ütles Amy. Ta märkas Bertie moosiplekilist nägu ja sassis juukseid.
“Sa võid sellesse ossa isegi sobida,” ütles ta. “Sa erined kõigist teistest, keda me oleme täna näinud. Ega sul pole midagi märjaks saamise vastu?

Lühikesteks peatükkideks jagatud humoorikad ja tempokad lood sobivad algajale lugejale. Samuti on Bertie-raamatutes palju vahvaid pilte, mille autoriks David Roberts. Jääme ootama sarja järgmiseid osi!

Kirsti Läänesaar

Stefanie Dahle “Karupoeg ja kadunud julgus”

Benno laseb kõrvad lonti. “Ma ju tahaksin julge olla! Ausõna.”

Karupoeg Benno kardab igasuguseid asju – kummitusi, ämblikke, äikest, kõrgust ja veel väga palju muud.
Sõber skunk on pisike ja ei saa paljude asjadega hakkama ning vajab alatihti karupoja abi. Nii otsustab skunk Sergo karupojal aidata hirmudest üle saada, sest tahab temaga seiklema minna.
Esmalt harjutavad nad hirmudest võitu saamist toas – vaatavad voodi alla ja piiluvad õue. Lähevad natukene kaugemale, sest seni polnud karupoega miski hirmutanud. Enne kui nad aru saavad on seiklus neid ise üles leidnud.

Piia Tuule

Ilmar Tomusk “Matemaatiline sõber. Peaaegu tavaline poiss”

Peeter näeb välja nagu tavaline väike poiss, aga tegelikult on ta hoopis kaugelt planeedilt pärit ülitark ajukiip ülitugevas kõrgtehnoloogiliselt valmistatud kehas.

Sarja “Matemaatiline sõber” teises osas läheb Peeter kooli, oma sõbra Markuse klassi. Peetri jaoks on elu Maal uus ja tundmatu, nii et ka koolis on tal õppimist ja imestamist küllaga. Aga kuna ta suudab vajalikke teadmisi otse inernetist alla laadida, siis hämmastab ta kõiki oma imepäraste oskustega. Näiteks mängib ta muusikatunnis klaveril kuulsate heliloojate keerulisi teoseid, kuigi pole varem klaverit näinudki. Õpetajad ei jõua ära imestada, kui tark ja andekas on Peeter, kes neile teadaolevalt oli seni Võrumaal vanatädi Laine juures koduõppel.

Peeter on ka väga tugev, ta võib kasvõi betoonist ehitusploki õhku tõsta, kui tahab. Seda tuleb tal muidugi teiste eest varjata, sest nii tugevaid 7-aastaseid poisse ei ole ju olemas. Kui aga Peeter satub nägema, kuidas suured poisid lumesõjas pisikest Merikest kiusavad, astub ta jugelt vahele. Seal kulub tema suur jõud vägagi marjaks ära, et tülinorijad paika panna.

Peetril on ainult üks väike mure: nimelt tema keha ei kasva niimoodi nagu inimestel. Et järgmisel aastal klassikaaslastega ühte kasvu olla, tuleb ette võtta üks pikem reis…

Kirsti Läänesaar

Anti Saar “Kuidas minust ei saanud kirjanikku”

11-aastane Juhan, sõpradele Juks, on suur kirjamees. Seiklusjutt või ajaleheartikkel, haiku või reisikiri – ta ei põlga ära ühtegi žanri. Mõte lendab ja sulg jookseb, aga kummalisel kombel ei õnnestu poisil alustatud teoseid kuidagi lõpuni kirjutada. Raamatu lustakad lood räägivadki neist rohkem või vähem uskumatutest põhjustest, miks Juksist suurele kirjutamisinnule vaatamata kirjanikku ei ole saanud.

Enamjaolt polegi asi üldse Juhanis, hoopis elu ise veeretab tema teele pidevalt erinevaid takistusi. Küll keelab trahvihirmus naabrimees artikli avaldamise ära, küll rebib pahane klassiõde Juhani kirjatöö tükkideks… Ühel puhul koguni tarvitab üks matkal liigselt mustikaid söönud sõber Juhani reisikirja viimaseid lehekülgi… teadagi, milleks.

Päris viimases loos toimub aga üllatav pööre. Lugeja tõmmatakse lipsti! raamatusse sisse ja tekib küsimus, kes üldse on päris ja kes välja mõeldud. Kellega sündmused juhtuvad ja kes neid kirja paneb? Juhani sõber Robi selgitab targalt, et siin on tegemist sellise nähtusega nagu metafiktsioon: see on enesele osutav kirjandus, kus vaagitakse küsimusi väljamõeldise ja tegelikkuse vahekorrast.

Sellel keerulisel jutul ei maksa end aga ära ehmatada lasta, suurepärane lugemiselamus on igal juhul garanteeritud. Nii nagu kõiki Anti Saare raamatuid, iseloomustab ka käesolevat ülimalt nauditav muhe huumor, võime näha igapäevaelu uudse ja üllatava nurga alt ning oskus usutavalt kirjeldada noore inimese mõttemaailma.

Ja muidugi on äärmiselt tänuväärne autori palve mitte korraldada antud raamatu kohta ühtegi tunnikontrolli. Las see jääda pealegi puhtalt mõnu pärast lugemiseks.

Kirsti Läänesaar

Kadri Hinrikus “Elevant”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna võitja 2022

Raamatu peategelane on Kärt, kellel on tunne, et ei kuulu õieti kuhugi ja asjad ta elus ei laabu kuigi hästi.

Koolis kiputakse teda narrima, kui ta ei jookse keka tunnis piisavalt kiiresti või kui ta oskab õpetaja küsimustele õigesti vastata.

Kodus pole Kärdil kuidagi võimalik isa meele järele olla, kuna Kärdile meeldib väga lugeda ja kirjutada, kuid isa arvates pole kirjanikutöö küll mingi õige amet, vaid tegeleda tuleb hoopis äriga. Tüdruku ema on aga isegi õnnetuvõitu, nii et talle ei julge Kärt seetõttu oma muredest rääkida.

Kõik muutub sootuks, kui ühel päeval pargis hakkab Kärdiga juttu rääkima elavaloomuline horvaadi tüdruk Lucija. Tüdrukutest saavad sõbrad. Lucijal on suurejooneline plaan, kuidas rõõmustada oma Horvaatiast Eestisse elama tulnud ema ning selleks on tal Kärdi abi vaja. Mängu tuleb üks poiss, kes Kärdile tegelikult väga meeldib ning kõvasti jahmerdamist tuleb kanadega.

Kokkuvõttes on see mõnus lugu laste elust, kus tuleb ikka ette nii kurvemaid kui lõbusamaid seiku ja muredest aitavad üle saada sõbrad.

Anu Amor-Narits

Lummava kaanekujundusega, soe ja positiivne  raamat, kaasaegne “Kadri“.  Autor on osanud lihtsal moel kirjutada rasketest asjadest: armastusest, koolikiusamisest, hirmudest, märkamisest ja mittemärkamisest.

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna žürii

Kristina Ohlsson “Zombipalavik”

On suvi ja Eldsala väikelinn ägab palavuse käes. Lisaks erakordselt kuumale ilmale on linna vallutanud herilased, kes veidral kombel lendavad ringi isegi öösiti. Kõige tipuks hakkavad linnaelanikud üksteise järel haigestuma mingisse tundmatusse palavikutõppe. Selle segaduse keskele saabub ootamatult öisel ajal üks salapärane võõras…

Herbert nägi, millise vaevaga mees oma kohvreid tõstis. Need tundusid olevat väga rasked. Aga siin oli veel ka midagi muud. Herbert tundis, kuidas kõht hirmust krampi tõmbus. Kui võõras üht kohvrit kergitas, jäi sellest puittrepile punane jälg.

Veri, mõtles Herbert. Kohver on verine.

12-aastasel Herbertil on ka isiklik mure. Vanaisa, kelle juures ta elab, on sotsiaalosakonna arvates liiga vana ja põdur, et poisi eest hoolt kanda. Herbert ei taha aga kasuperest kuuldagi, vaid on otsustanud koos oma parima sõbra Sallyga kodust põgeneda, kui peaks tekkima oht, et ta tahetakse vanaisalt ära võtta. Seni veedavad lapsed aega vanas tuuleveskis, mis on nende salajane peidukoht. Huvitaval kombel ei ole veski ümbruses ka tüütuid herilasi, kes muidu igal pool ringi sumisevad.

Kui linnas hakkavad toimuma kummalised ja hirmutavad sündmused, otsustavad Herbert ja Sally välja uurida, mis selle kõige taga on. Tundub, et Herberti vanaisa võõrastemajja elama asunud mees on asjaga kuidagi seotud, aga kas teda tuleks karta või tahab ta hoopis aidata? Ning mis saab Herbertist, kas ta peab tõesti võhivõõraste juurde elama kolima või leidub olukorrale siiski parem lahendus?

Kristina Ohlsson on oma järjekordses noortepõnevikus suutnud luua tõeliselt pineva ja sünge atmosfääri. Raamat on lihtsalt ja kiirelt loetav, hoides samas lugejat loo kütkes esimesest leheküljest alates. Tegemist on triloogia esimese osaga, nii et põnevatele seiklustele on oodata järge.

Te peate olema valvel. Varsti algab sügis ja läheb külmaks. Siis võib juhtuda mida tahes.”

Kirsti Läänesaar

Astrid Lindgren “Soolavarese lood. Väike loom Pellele”

Kes ei ole veel tuttav Tjorveni ja Pootsmaniga, siis need on just õiged lood alustamiseks. Need on jutud Soolavarese saarestiku elust ja olust Rootsis.

Tjorvenil on koer nimega Pootsman, aga Pellel ei ole ühtegi lemmiklooma. Ühel päeval annab onu Melker neile ühe krooni, et nad saaksid endale pulgajäätist osta, kui lähevad Janssoni talust piima tooma. Ju on see seikluste päev, sest kui nad kohale jõuavad, siis selgub, et Jansson peab kiirelt mõned lehmad naabersaarele viima.

Paadis oli kitsas. Pellel oli üks lehm peaaegu näos, aga see oli ainult tore. Ta patsutas looma niisket koonu ja lehm lakkus oma kareda keelega ta sõrmi. Siis Pelle naeratas ja nägi siiralt rahulolev välja.

“Ma tahaksin endale lehma,” ütles ta.

Saarele jõudes on lastel tund vaba aega, enne kui tagasiteele asutakse. Ühe tunniga aga võib palju juhtuda. Kelle lapsed ostsid jäätise jaoks antud ühe krooni eest ja millistesse seiklustesse veel satuti, on raamatus peidus.

Piia Tuule

Evelina Daciūtė “Õnn on rebane”

Povilas elab koos ema ja isaga suures linnas ühes omamoodi majas: nimelt pargi servas kasvava vana puu sees. Sealt jalutab poiss iga päev pagaripoodi värskete saiakeste järele. Oma teel näeb ja kohtab ta igasugu huvitavaid tegelasi, aga kõigist kõige erilisem on kiikuv rebane. Povilas ootab alati rebasega kohtumist ja vestlemist, mis sellest, et rebase mõistujutust on kohati natuke keeruline aru saada. Ühel päeval aga on Povilase helikopteripiloodist isa saanud ametikõrgendust ja pere peab kolima veel suuremasse linna, veel suurema puu sisse. See on väga tore… või kas ikka on? Kuidas elada edasi ilma rebasest sõbrata?

Järgmisel kohtumisel rääkis Povilas rebasele uudisest.
„No näed, kuidas juhtub: sina kaod, mina jään,” ütles rebane.
„Aga ma ei kao, mind viiakse ära, see pole sama,” pobises Povilas. „Ma ei taha kuhugi sõita, ma tahan siin olla. Sa oled minu kõige parem sõber.”
„Minu isa – kogenud rebane – ütles ikka, et head asjad selguvad vahel mõne aja pärast, isegi kui need alguses ei tundu nii head,” rahustas rebane poissi. „No nagu täidisega saiake: sa ei jõua kohe täidiseni, aga mõne ampsu järel on see väga maitsev ja saiake muutub veel maitsvamaks.”

Oma koheva oranži kasuka ja nutika olemisega on rebased inimesi alati köitnud ja neist on läbi aegade omajagu lugusid loodud. Viimasel ajal on rebased lastekirjanduses jälle väga populaarseks muutunud ja neist kirjutatakse raamatuid nii suurematele kui väiksematele lastele.

Leedu kirjaniku Evelina Daciūtė ja illustraatori Aušra Kiudulaitė koostöös on sündinud armas värviliste piltidega raamat poisi ja rebase sõprusest. Trükitähtedes tekst sobib lugemiseks koolieelikule, detailirikkad pildid uurimiseks ka nooremale lugejale, sügavama mõtte ja tarkusetera leiab sealt igaüks.

Kirsti Läänesaar

Sildipilv