Timo Parvela “Varjud. Kõlin”

Mida oleksid sina nõus tegema, et päästa oma parima sõbra elu? Varjust loobumine ei tundu kuigi suure ohvrina – vähemalt Pete arvab nii, kui otsustab oma raskelt haige sõbra Sara päästmiseks vahetuskaupa teha. Aga loomulikult ei ole asi niisama lihtne ja varjust loobudes annab Pete ära veel midagi väga olulist.

Ta vahetas oma varju Sara paranemise vastu. Sellest omakorda järeldub, et mingis mõttes oleks ta nagu kangelane, aga miks ta end siis üldse kangelasena ei tunne? Miks on ta hakanud pigem inimesi ja päevasel ajal liikumist vältima? Miks kardab ta kogu aeg, et ta paljastatakse, kuigi ta ei ole midagi valesti teinud?

Samal ajal toimub kaugel põhjas Jõuluvana valdustes midagi sünget ja kahtlast. Asjasse on segatud varjupaikajad, maa-alused ja mitut sorti päkapikud, kes pole sugugi sellised kenad punaste tutimütsidega mehikesed, nagu me harjunud oleme. Kõige salakavalam ja ebameeldivam neist on pisikeste tigedate silmade ja haisva hingeõhuga Elpiö, kes kaupleb Pete käest välja tema varju. Ja nii on Pete vastu oma tahtmist sattunud suurde ja ohtlikku seiklusse, mille käigus võib juhtuda mida iganes …

Timo Parvela ülimalt põneva fantaasialoo lahutamatuks osaks on Pasi Pitkäneni suurepärased illustratsioonid. Tegemist on triloogia esimese osaga.

Kirsti Läänesaar

Tomi Kontio “Koer nimega Kass kohtab kassi”

Koer nimega Kass ja tema inimene – kodutu mees nimega Nugis – on juba mõnda aega koos olnud. Nad on üksteisele toeks ja seltsiks ja elu on ilus. Ühel päeval aga saabub laevaga üle mere must kass, kellel on seljataga suured seiklused ja kes on kandnud mitmeid erinevaid nimesid. Nüüd otsib ta maailmas kohta, kuhu viimaks paigale jääda. Aga isegi kui koerte ja kasside igipõline vaen kõrvale jätta, siis kas kolmas ikka mahub veel kahele lisaks?

“Me pole enam paarisrakend, vaid kolmene kamp,” ütleb Nugis ja tõstab Koera oma õlgadele. „Kahekesti kaunikene, kolme seltsis segasemgi.”
Vaatan Koera ja Nugist. Suure tokerja habeme kõrval on väike musta kassi pea. Kas mul on mu parima sõbra südames veel piisavalt palju ruumi?

Tegemist on südamliku looga sõprusest, hoolimisest ja armastusest, mis sellest sugugi ei vähene, kui neid teistega jagada. Selle raamatu puhul on eriti hästi aru saada, et autor Tomi Kontio on tegelikult luuletaja:

“Jätaksin meelsasti mõnelgi rajal kõndimata, kui keegi ütleks mulle: siin on rada, mida kutsutakse sõpruseks, siin on välu, mida kutsutakse armastuseks, siin on vari, mida kutsutakse kaitseks.”
Kass vaatab mind oma tarkade silmadega, milles helgib hilisõhtu kuma ja vaikne igatsus.

See on kirjanik Tomi Kontio ja illustraator Elina Warsta koera-sarja teine raamat. Esimene raamat on “Koer nimega Kass”.

Kirsti Läänesaar

Tiina Laanem “Katariina kaaperdab kooli”

Katariina on neljanda klassi tüdruk, kes tahaks olla samasugune nagu teised ja unistab üle kõige hea sõbra leidmisest. Ükskõik kui palju Katariina ka pingutab, et viisakalt käituda, juhtub temaga ikka igasuguseid ebasobivaid asju. Ta ei suuda kuidagi tunnis paigal püsida ja suu avaneb tüdrukul nagu iseenesest ka siis, kui tuleb tingimata vait olla.

Kuna suures koolis toime tulemine on Katariina jaoks raske, otsustavad vanemad saata tütre elama vanaema ja vanaisa juurde maale, kus tüdruk hakkab käima kohalikus väikses koolis. Nagu arvata võib, ei lähe ka seal kõik päris ladusalt.

Katariina avastab, et vanas mõisas asuva kooli keldrikorrusel toimuvad müstilised asjad ning asi võtab tormilise pöörde, kui Katariina ja ta klassivend Oskar näevad keldriseinal sõnumit: PÄÄSTA HIIRED!

Hoogne lugu täis koolielu, seiklusi ja sõprust. Kuigi Katariina ei saa kunagi olema päris selline nagu teised, leiab ka tema lõpuks rohkem mõistmist ja mis kõige tähtsam – päris oma sõbra.

Anu Amor-Narits

Chris Naylor-Ballesteros “Frank ja Bert”

Frank ja Bert on kaks sõpra, kellele meeldib peitust mängida. Bert muidugi on peitmises üsna kehv, kuna ta on suur ja paistab igalt poolt alati välja.

Frank mõtles:

Noh, mulle jälle meeldib väga, et ma ta kogu aeg üles leian, aga otsustasin siiski oma parimale sõbrale vastu tulla ja lugeda seekord sajani.

Raamatus on peidus üks võimalustest, kuidas siis ikka olla see kõige õigem sõber.

Piia Tuule

Martin Widmark “Pikk teekond”

Ühel õhtul päikeseloojangu ajal hingab vana koer Rufus viimast korda ja lahkub Adami juurest igaveseks. Adam, kes elab koos vanaemaga, on oma ainsa sõbra kaotusest murtud.

Vanaema leidis Adami rannast. Poiss lamas täiesti liikumatult ja vaatas tähesäras taevasse.
Vanaema kandis Adami koju, pani ta voodisse ja avas seejärel merepoolsed aknaluugid.
“Rufus oli väga vana,” ütles vanaema leebe ja trööstiva häälega. “Seal, kus ta on praegu, on tal kindlasti hea olla.”
Adam ei vastanud.

Samal ajal on teisel pool merd alustanud pikka ja ohtlikku teekonda tundmatusse tüdruk nimega Sonia koos oma kassi Missaniga. Sonial pole aimugi, kuhu nad teel on, ta püüab vaid kassi vibutavat sabaotsa mitte silmist lasta. Ees ruttav Missan seevastu paistab täpselt teadvat, kuhu ta minema peab…

Mere vastaskaldal tõstis Missan just siis pead ja nuusutas tuult. Sonia jäi kassi uudishimulikult vaatama, too aga lahkus tippival sammul rannast.
Sonia kiirustas talle järele.
“Kuhu me läheme?” hüüdis Sonia.
Ta nägi, kuidas Missan, saba püsti, luidete taha kadus.

See on ilus ja hingeminev lugu leinast, raskuste ületamisest ja uutest algustest – sest elu läheb alati edasi.

Kirsti Läänesaar

Sanne Rooseboom “Lahenduste ministeerium”

Niina on uudishimulik ja energiline 11-aastane tüdruk, kellel on pidevalt “pea tuult täis”, nagu ütleb Niina ema. Ühel päeval toob tema postiljonist isa koju kirja, mis on adresseeritud lahenduste ministeeriumile. Kirja ei saa kohale viia, sest sellist ministeeriumi ei ole olemas. Niinale ei anna asi rahu ja ta teeb midagi sellist, mida tegelikult teha ei tohiks: avab ümbriku ja loeb kirja läbi.

Kiri on 9-aastaselt Ruubenilt, kes otsib abi, kuna teda kiusatakse koolis. Niina ei saa seda niisama jätta ja koos oma parima sõbranna Alfaga mõtlevad nad välja plaani Ruubeni aitamiseks. Sealt saab alguse seiklus, mis osutub suuremaks, kui lapsed iial oodanud oleks. Sest võib-olla on salapärane lahenduste ministeerium tegelikult ikkagi olemas… Ja samuti need, kes tahavad headuse levikut iga hinna eest takistada.

Niina läks näost veel punasemaks. “Lapsed ei tule võib-olla arvesse ja ega ma väidagi, et me hakkama saaksime, aga…” Tegelikult oli see mõte tal pööningul peast läbi käinud küll. Siis, kui ta rahvusvahelise seltsi reegleid nägi. Meie saaksime sellega hakkama, mõtles ta. Tema, Alfa ja Ruuben. Aitaksime salaja inimesi ega räägiks sellest kellelegi.

See on tõeliselt põnev lugu headuse ja sõpruse jõust. Kui oled nutikas ja julge, siis leidub igale probleemile lahendus, ja teisi aidates võib ka su enda elu täielikult muutuda.

Kirsti Läänesaar

Tomi Kontio “Koer nimega Kass”

Öeldakse, et nimi võib mõjutada iseloomu ja isegi saatust. Ilmselt just seda loodab koeraema, kui ta paneb oma pojale nimeks Kass. Sest kassid on iseseisvad ja seda omadust läheb koerakutsikal edaspidi hädasti tarvis. Tema isa oli nimelt seikleja, kes lahkus juba enne poja sündi, ja nüüd on ka emal aeg minna.

Ema ütles, et kassid on iseseisvad, aga ma ei tundnud end iseseisvana, ainult üksildasena. Ma olin maailma kõige üksildasem koer. Koer, kelle nimi on Kass.

Koer nimega Kass rändab maalt linna ja temast saab nukker hulkuv linnakoer. Kuni ühel päeval kohtab ta kedagi endasugust: räpast ja habetunud meest nimega Nugis.

Mees tõusis püsti. Ta oli pikk nagu korsten. Ta hall habe ulatus peaaegu nabani ja oli sassis nagu nõialuud.
“Nüüd on see läbi,” ütles Nugis habeme värinal.
“Mis on läbi?” küsisin.
“Üksildus.”

Soome autori Tomi Kontio raamat räägib lihtsa, aga sügavmõttelise loo kahe eluheidiku sõprusest. Me kõik tahame tunda end armastatuna – ja maailm võib paista hoopis teistsuguse, parema ja ilusama paigana, kui meie kõrval on keegi, kes annab meile julgust usaldada elu ja teisi meie ümber.

Ilusad ja omanäolised pildid on raamatule joonistanud tunnustatud Soome illustraator Elina Warsta.

Kirsti Läänesaar

Katie Kirby “Lottie Brooksi katastroofilised apsakad sõpradega”

Sarja teises osas jätkuvad 12-aastase Lottie Brooksi hirmnaljakad ja kohutavalt piinlikud seiklused.

Tema parim sõber Molly on Austraaliast tagasi ja mis kõige parem – tuleb õppima Lottie klassi. Lottie loodab, et temast, Jessist ja Mollyst saab koolis võitmatu superkolmik, aga kõik ei lähe päris nii, nagu Lottie ette on kujutanud.

Vaatasin kordamööda oma kahte parimat sõbrantsi ning sain äkki aru, kui erinevad nad on. Jess on tobe ja totakas ning talle meeldivad endiselt Sylvanian Family kujukesed, Molly on lahe ja enesekindel ning plaanib minna PÄRIS kohtingule PÄRIS kuuenda klassi poisiga.
Ja siis mina – kusagil vahepeal, püüdes kahte poolt ühendada. Sellistel päevadel nagu täna tundub lõhe suurem kui kunagi varem ja võib-olla, õige pea, ei saa me kõik enam ühes suunas ujuda.

Kui Lottie saab koolinäidendis olulise rolli, lööb see tema ja Molly vahele veelgi suurema kiilu ning muidugi ei jäta klassi õeluskott Amber olukorda oma huvides ära kasutamata. Ka kodus on segane seis, sest ema on beebi Bella eest hoolitsemisega hõivatud ning ei jaksa oma vanemale tütrele piisavalt palju tähelepanu osutada. Kõige hullem on aga see, et Lottiel on suuri raskusi suhtlemisel klassivennaga, kes talle väga meeldib. Danieli nähtavale ilmudes käivitub tüdruku peas häirekell ja tema aju lihtsalt keeldub koostööd tegemast…

Seega tundub, et Danielile eemalt naeratamisega ja lehvitamisega saan ma hakkama, aga sõnade kasutamisega on mul probleem. Ja minu meelest on see päris suur probleem, sest võime rääkida inimesega, kellest oled sisse võetud, on nagu üsna tähtis. Nii et kui ma teda järgmine kord näen, siis püüan ekstra, super kõvasti tema juuresolekul normaalselt käituda.
SOOVI MULLE EDU!

Õnneks on Lottiel kaks nunnut hamstrit, kes talle alati suurepärast nõu annavad, ja muidugi tema armas päevik, kuhu kõik rõõmud, mured ja häbistavad juhtumused kirja panna.

Tõeliselt lõbus ja naljakas raamat, mis räägib iga murdeealise tüdruku jaoks olulistest teemadest – teismeeas toimuvatest muutustest, sõprusest ja suhetest, esimesest armumisest ja paljust muust.

Kirsti Läänesaar

Kadri Kiho “Endel ja Kati”

Endel ja Kati on töökaaslased. Endel on erakordselt pikka kasvu bussijuht, kes armastab bussiga sõites kanda meresiniseid karvaseid susse. Kati on bussi armatuurlaua sees elav meeldiv naishääl, kes ilmeksimatult kõik peatuste nimed õiges järjekorras ette loeb. Ühel päeval aga on Katil hääl ära – küllap sai eelmisel päeval külma. Mis siis nüüd teha? Endel võib küll olla vägilasekasvu mees, aga võõraste inimeste ees rääkida ei meeldi talle üldse…

“Hea küll, siin liini alguses pole asi ju üldse nii hull,” katsus Endel end rahustada. “Reisijaid on tavaliselt vähe, needki poolenisti tuttavad. Aga kesklinnas…” Endel ei tahtnud mõeldagi.
Seal, kus liiklus kõige tihedam ja bussis kõige rohkem inimesi, peab ta selgelt ja veatult ütlema Ertshertsog Ernsti plats.
Ainuüksi selle peatuse nimele mõeldes tardus Endel hirmust.
Kuidas Kati küll seda suudab?

“Endel ja Kati” on armas ja vaimukas raamat, kust saab teada palju veidraid ja naljakaid bussipeatuste nimesid ning leiab kinnitust sellistele vanarahva tarkustele nagu “sõpra tuntakse hädas” ja “julge pealehakkamine on pool võitu”.

Kirsti Läänesaar

Colas Gutman “Kirbu-Krants”

Kirbu-Krants sündis prügikastis, ta meenutab viledaks kulunud uksematti ja nagu nimigi ütleb – on paksult kirpe täis. Kirbu-Krantsi parim sõber on Kilu-Kiisu, kass, kes ühe ammuse õnnetuse tõttu on lapik nagu kala. Üldiselt ei ole sõprade elul prügikastis väga viga, aga kui Kirbu-Krants saab teada, et kõigil koertel on peremehed, otsustab ta eneselegi ühe hankida. See ei lähe aga niisama lihtsalt, sest kes tahaks endale koera, kes on niisama rumal kui kole? Lisaks tegutsevad linnas kahtlased tüübid, kellel on hulkuvate loomadega omad hämarad plaanid…

„Mis sa ajad, kes see meid röövida tahab?”
„Meie!” vastavad kolm lõbusat pätti.
„Ja sinule, vana kärnas koer, on meil varuks eriline üllatus. Su lõhn pakub ühele kliendile huvi. Me vääname su välja nagu põrandalapi ja teeme sinust koeramahla!”
„Täpsemalt öeldes parfüümi ja paneme sellele nimeks Chien de Paris,” lisab üks pättidest.
„Kas kuuled, Kilu-Kiisu, ma saan kuulsaks!”

“Kirbu-Krants” on nunnude piltidega vahva raamat nooremale lugejale. On seiklusi, saab nalja ja muidugi täiesti võimatu oleks mitte kiinduda raamatu peategelasse, pisut tobusse, aga suure südamega koeranässi. Kuidas Kirbu-Krantsi elu edasi läheb ja milliseid põnevaid asju temaga veel juhtub, saab lugeda sarja järgmistest osadest.

Kirsti Läänesaar