“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Posts tagged ‘sõprus’

Ilmar Tomusk “Matemaatiline sõber. Peaaegu tavaline poiss”

Peeter näeb välja nagu tavaline väike poiss, aga tegelikult on ta hoopis kaugelt planeedilt pärit ülitark ajukiip ülitugevas kõrgtehnoloogiliselt valmistatud kehas.

Sarja “Matemaatiline sõber” teises osas läheb Peeter kooli, oma sõbra Markuse klassi. Peetri jaoks on elu Maal uus ja tundmatu, nii et ka koolis on tal õppimist ja imestamist küllaga. Aga kuna ta suudab vajalikke teadmisi otse inernetist alla laadida, siis hämmastab ta kõiki oma imepäraste oskustega. Näiteks mängib ta muusikatunnis klaveril kuulsate heliloojate keerulisi teoseid, kuigi pole varem klaverit näinudki. Õpetajad ei jõua ära imestada, kui tark ja andekas on Peeter, kes neile teadaolevalt oli seni Võrumaal vanatädi Laine juures koduõppel.

Peeter on ka väga tugev, ta võib kasvõi betoonist ehitusploki õhku tõsta, kui tahab. Seda tuleb tal muidugi teiste eest varjata, sest nii tugevaid 7-aastaseid poisse ei ole ju olemas. Kui aga Peeter satub nägema, kuidas suured poisid lumesõjas pisikest Merikest kiusavad, astub ta jugelt vahele. Seal kulub tema suur jõud vägagi marjaks ära, et tülinorijad paika panna.

Peetril on ainult üks väike mure: nimelt tema keha ei kasva niimoodi nagu inimestel. Et järgmisel aastal klassikaaslastega ühte kasvu olla, tuleb ette võtta üks pikem reis…

Kirsti Läänesaar

Anti Saar “Kuidas minust ei saanud kirjanikku”

11-aastane Juhan, sõpradele Juks, on suur kirjamees. Seiklusjutt või ajaleheartikkel, haiku või reisikiri – ta ei põlga ära ühtegi žanri. Mõte lendab ja sulg jookseb, aga kummalisel kombel ei õnnestu poisil alustatud teoseid kuidagi lõpuni kirjutada. Raamatu lustakad lood räägivadki neist rohkem või vähem uskumatutest põhjustest, miks Juksist suurele kirjutamisinnule vaatamata kirjanikku ei ole saanud.

Enamjaolt polegi asi üldse Juhanis, hoopis elu ise veeretab tema teele pidevalt erinevaid takistusi. Küll keelab trahvihirmus naabrimees artikli avaldamise ära, küll rebib pahane klassiõde Juhani kirjatöö tükkideks… Ühel puhul koguni tarvitab üks matkal liigselt mustikaid söönud sõber Juhani reisikirja viimaseid lehekülgi… teadagi, milleks.

Päris viimases loos toimub aga üllatav pööre. Lugeja tõmmatakse lipsti! raamatusse sisse ja tekib küsimus, kes üldse on päris ja kes välja mõeldud. Kellega sündmused juhtuvad ja kes neid kirja paneb? Juhani sõber Robi selgitab targalt, et siin on tegemist sellise nähtusega nagu metafiktsioon: see on enesele osutav kirjandus, kus vaagitakse küsimusi väljamõeldise ja tegelikkuse vahekorrast.

Sellel keerulisel jutul ei maksa end aga ära ehmatada lasta, suurepärane lugemiselamus on igal juhul garanteeritud. Nii nagu kõiki Anti Saare raamatuid, iseloomustab ka käesolevat ülimalt nauditav muhe huumor, võime näha igapäevaelu uudse ja üllatava nurga alt ning oskus usutavalt kirjeldada noore inimese mõttemaailma.

Ja muidugi on äärmiselt tänuväärne autori palve mitte korraldada antud raamatu kohta ühtegi tunnikontrolli. Las see jääda pealegi puhtalt mõnu pärast lugemiseks.

Kirsti Läänesaar

Kadri Hinrikus “Elevant”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna võitja 2022

Raamatu peategelane on Kärt, kellel on tunne, et ei kuulu õieti kuhugi ja asjad ta elus ei laabu kuigi hästi.

Koolis kiputakse teda narrima, kui ta ei jookse keka tunnis piisavalt kiiresti või kui ta oskab õpetaja küsimustele õigesti vastata.

Kodus pole Kärdil kuidagi võimalik isa meele järele olla, kuna Kärdile meeldib väga lugeda ja kirjutada, kuid isa arvates pole kirjanikutöö küll mingi õige amet, vaid tegeleda tuleb hoopis äriga. Tüdruku ema on aga isegi õnnetuvõitu, nii et talle ei julge Kärt seetõttu oma muredest rääkida.

Kõik muutub sootuks, kui ühel päeval pargis hakkab Kärdiga juttu rääkima elavaloomuline horvaadi tüdruk Lucija. Tüdrukutest saavad sõbrad. Lucijal on suurejooneline plaan, kuidas rõõmustada oma Horvaatiast Eestisse elama tulnud ema ning selleks on tal Kärdi abi vaja. Mängu tuleb üks poiss, kes Kärdile tegelikult väga meeldib ning kõvasti jahmerdamist tuleb kanadega.

Kokkuvõttes on see mõnus lugu laste elust, kus tuleb ikka ette nii kurvemaid kui lõbusamaid seiku ja muredest aitavad üle saada sõbrad.

Anu Amor-Narits

Lummava kaanekujundusega, soe ja positiivne  raamat, kaasaegne “Kadri“.  Autor on osanud lihtsal moel kirjutada rasketest asjadest: armastusest, koolikiusamisest, hirmudest, märkamisest ja mittemärkamisest.

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna žürii

Kristina Ohlsson “Zombipalavik”

On suvi ja Eldsala väikelinn ägab palavuse käes. Lisaks erakordselt kuumale ilmale on linna vallutanud herilased, kes veidral kombel lendavad ringi isegi öösiti. Kõige tipuks hakkavad linnaelanikud üksteise järel haigestuma mingisse tundmatusse palavikutõppe. Selle segaduse keskele saabub ootamatult öisel ajal üks salapärane võõras…

Herbert nägi, millise vaevaga mees oma kohvreid tõstis. Need tundusid olevat väga rasked. Aga siin oli veel ka midagi muud. Herbert tundis, kuidas kõht hirmust krampi tõmbus. Kui võõras üht kohvrit kergitas, jäi sellest puittrepile punane jälg.

Veri, mõtles Herbert. Kohver on verine.

12-aastasel Herbertil on ka isiklik mure. Vanaisa, kelle juures ta elab, on sotsiaalosakonna arvates liiga vana ja põdur, et poisi eest hoolt kanda. Herbert ei taha aga kasuperest kuuldagi, vaid on otsustanud koos oma parima sõbra Sallyga kodust põgeneda, kui peaks tekkima oht, et ta tahetakse vanaisalt ära võtta. Seni veedavad lapsed aega vanas tuuleveskis, mis on nende salajane peidukoht. Huvitaval kombel ei ole veski ümbruses ka tüütuid herilasi, kes muidu igal pool ringi sumisevad.

Kui linnas hakkavad toimuma kummalised ja hirmutavad sündmused, otsustavad Herbert ja Sally välja uurida, mis selle kõige taga on. Tundub, et Herberti vanaisa võõrastemajja elama asunud mees on asjaga kuidagi seotud, aga kas teda tuleks karta või tahab ta hoopis aidata? Ning mis saab Herbertist, kas ta peab tõesti võhivõõraste juurde elama kolima või leidub olukorrale siiski parem lahendus?

Kristina Ohlsson on oma järjekordses noortepõnevikus suutnud luua tõeliselt pineva ja sünge atmosfääri. Raamat on lihtsalt ja kiirelt loetav, hoides samas lugejat loo kütkes esimesest leheküljest alates. Tegemist on triloogia esimese osaga, nii et põnevatele seiklustele on oodata järge.

Te peate olema valvel. Varsti algab sügis ja läheb külmaks. Siis võib juhtuda mida tahes.”

Kirsti Läänesaar

Astrid Lindgren “Soolavarese lood. Väike loom Pellele”

Kes ei ole veel tuttav Tjorveni ja Pootsmaniga, siis need on just õiged lood alustamiseks. Need on jutud Soolavarese saarestiku elust ja olust Rootsis.

Tjorvenil on koer nimega Pootsman, aga Pellel ei ole ühtegi lemmiklooma. Ühel päeval annab onu Melker neile ühe krooni, et nad saaksid endale pulgajäätist osta, kui lähevad Janssoni talust piima tooma. Ju on see seikluste päev, sest kui nad kohale jõuavad, siis selgub, et Jansson peab kiirelt mõned lehmad naabersaarele viima.

Paadis oli kitsas. Pellel oli üks lehm peaaegu näos, aga see oli ainult tore. Ta patsutas looma niisket koonu ja lehm lakkus oma kareda keelega ta sõrmi. Siis Pelle naeratas ja nägi siiralt rahulolev välja.

“Ma tahaksin endale lehma,” ütles ta.

Saarele jõudes on lastel tund vaba aega, enne kui tagasiteele asutakse. Ühe tunniga aga võib palju juhtuda. Kelle lapsed ostsid jäätise jaoks antud ühe krooni eest ja millistesse seiklustesse veel satuti, on raamatus peidus.

Piia Tuule

Evelina Daciūtė “Õnn on rebane”

Povilas elab koos ema ja isaga suures linnas ühes omamoodi majas: nimelt pargi servas kasvava vana puu sees. Sealt jalutab poiss iga päev pagaripoodi värskete saiakeste järele. Oma teel näeb ja kohtab ta igasugu huvitavaid tegelasi, aga kõigist kõige erilisem on kiikuv rebane. Povilas ootab alati rebasega kohtumist ja vestlemist, mis sellest, et rebase mõistujutust on kohati natuke keeruline aru saada. Ühel päeval aga on Povilase helikopteripiloodist isa saanud ametikõrgendust ja pere peab kolima veel suuremasse linna, veel suurema puu sisse. See on väga tore… või kas ikka on? Kuidas elada edasi ilma rebasest sõbrata?

Järgmisel kohtumisel rääkis Povilas rebasele uudisest.
„No näed, kuidas juhtub: sina kaod, mina jään,” ütles rebane.
„Aga ma ei kao, mind viiakse ära, see pole sama,” pobises Povilas. „Ma ei taha kuhugi sõita, ma tahan siin olla. Sa oled minu kõige parem sõber.”
„Minu isa – kogenud rebane – ütles ikka, et head asjad selguvad vahel mõne aja pärast, isegi kui need alguses ei tundu nii head,” rahustas rebane poissi. „No nagu täidisega saiake: sa ei jõua kohe täidiseni, aga mõne ampsu järel on see väga maitsev ja saiake muutub veel maitsvamaks.”

Oma koheva oranži kasuka ja nutika olemisega on rebased inimesi alati köitnud ja neist on läbi aegade omajagu lugusid loodud. Viimasel ajal on rebased lastekirjanduses jälle väga populaarseks muutunud ja neist kirjutatakse raamatuid nii suurematele kui väiksematele lastele.

Leedu kirjaniku Evelina Daciūtė ja illustraatori Aušra Kiudulaitė koostöös on sündinud armas värviliste piltidega raamat poisi ja rebase sõprusest. Trükitähtedes tekst sobib lugemiseks koolieelikule, detailirikkad pildid uurimiseks ka nooremale lugejale, sügavama mõtte ja tarkusetera leiab sealt igaüks.

Kirsti Läänesaar

Katie Kirby “Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu”

Lottie Brooksi parim – ja tegelikult ka ainus – sõbranna Molly kolib koos perega elama teisele poole maakera, Austraaliasse. Et elada üle pikk ja üksildane suvevaheaeg, hakkab Lottie pidama päevikut. Kuna talle meeldib väga koomikseid joonistada, illustreerib ta päevikut naljakate koomiksilaadsete piltidega.

Kirjutamisainesest Lottiel juba puudu ei tule, sest ühe üksteist ja komveerand aastat vana tüdruku elus juhtub iga päev midagi märkimisväärset. Sageli on need juhtumused omajagu piinlikud (Lottie jaoks) ja hirmus naljakad (lugeja jaoks).

Juttu tuleb sellest, kuidas leida uues koolis sõpru, kui oled häbeliku loomuga ja ei pea end ülearu veetlevaks, kuidas pääseda populaarsete tüdrukute kampa (ja kas see on seda väärt), kuidas suhelda poistega, kuidas tulla toime peerunalju tegeva tüütu väikevennaga ja teadmisega, et perre on tulemas uus beebi. Raamatus käiakse õuduste perepuhkusel ja koolidiskol, ostetakse elu esimest rinnahoidjat, peetakse pidžaamapidu, surfatakse Instagramis, kohtutakse nunnude poistega, tülitsetakse sõbrannadega ja lepitakse jälle ära.

Raamat kirjeldab vaimukalt varateismelise tüdruku elu, kes „on asunud naiseks saamise teekonnale” nagu Lottie ema ikka öelda armastab. Lottie-vanused tüdrukud loevad seda lugu kindlasti suure huvi ja kaasaelamisega, leides sealt abi ja tuge teismeliste keerukas maailmas orienteerumisel, lisaks saab lugedes ka mõnusa kõhutäie naerda.

Siin on mõned asjad, mida ma ei taha, et sul (meil) meelest läheks.
Sa võid olla vaikne.
Sa võid läbi käia nende inimestega, kellega tahad.
Sa võid poppide kampa mitte kuuluda.
Sa võid kanda seljas, mida iganes tahad.
Sa võid jalgu raseerida.
Sa võid jalgu mitte raseerida.
Sa võid olla veits nohkar.
Sa võid olla aus.
Sa võid palju kordi, paljudes olukordades enda margi täis teha, nii et sa saad endale mitu hüüdnime… Sinu enda peas tundub asi alati hullem.
Lõpetuseks, mis kõige olulisem (ma joonin selle alla, et me seda mitte kunagi ei unustaks):
Sa võid olla sina ise.

Loe, mida Maribel sellest raamatust arvab Raamatukrati lugemisblogist.

Kirsti Läänesaar

Sally Harris “Topelt-Felix”

11-aastase Felixi elu määravad ära kõikvõimalikud reeglid. Asjade tegemiseks on õige ja vale viis ning Felix seisab hea selle eest, et kõik saaks tehtud õigesti. Kui hommikul on koolis ette nähtud õigekirja harjutamine, siis ei luba Felix mingil juhul asendusõpetajal loodusteaduslikke katseid teha, kui on aeg minna raamatukokku, siis on mõeldamatu, et Felix läheks selle asemel hoopis kontserti kuulama. Raamatukogu on muuseas tema lemmikkoht, sest seal valitseb alati vaikus ja kord. Ka raamatukoguhoidja preili Claudette rõõmustab, kui poiss tuleb talle appi riiuleid korrastama ja raamatuid tagasi panema, sest keegi ei ole nii põhjalik ja täpne kui Felix.

Lisaks jäikadele reeglitele on Felixi kinnisideeks paarisarvud. Paarisarvud on tema kujutluses head, paaritud arvud halvad. Ta ei suuda vastu panna tungile tervitada inimesi kaks korda järjest või võtta trepist üles minnes kaks astet korraga – kui ta seda ei tee, võib juhtuda midagi tõeliselt halba. Kui Felixil ei lasta tema arvukatest ja teiste jaoks arusaamatutest reeglitest kinni pidada, vallandub poisi sisemuses tõeline katastroof ja ta ei ole võimeline oma käitumist kontrollima. Seetõttu on kaaslastel, pereliikmetel ja õpetajatel Felixiga üsna keeruline läbi saada. Kõige rohkem kannatab tohutu sisemise pinge all loomulikult Felix ise.

Ühel päeval lähevad asjad koolis nii käest ära, et direktor paneb Felixi fakti ette: ta kas hakkab käima nõustaja juures või peab kooli vahetama. Felix ei suhtu sellesse mõttesse esialgu just ülearu entusiastlikult, aga tuleb välja, et kooli nõustaja Hugo on tegelikult väga tore. Hugo näitab Felixile, kes on see „kiusaja”, kes tema kallal näägutab ja talle lõputuid reegleid peale surub, ning aitab sellele tegelasele ka vastu astuda.

Olulist rolli mängib Felixi muutumises ka Charlie – uus tüdruk, kellest saab tema pinginaaber. Charlie on mitmes mõttes Felixi vastand, ta riietub omapäraselt, loeb tundides koomikseid ja ei hooli eriti reeglitest. Esialgu ärritab see poissi, aga Charlie oma avatud olekuga suudab tema kaitsemüürist läbi tungida ja neist saavad sõbrad. Aga ka Charlie´l on üks hästi hoitud saladus, mure, millega omakorda saab ehk hoopis Felix teda aidata.

Vaimse tervise teemad on järjest enam aktuaalsed ka laste seas. See lihtsalt ja köitvalt kirja pandud lugu aitab noorel lugejal mõista, mis võib tegelikult toimuda arusaamatult käituva kaaslase sisemuses ja kuidas talle toeks olla. Samuti julgustab see abi otsima, probleemidele lahendusi leidma ja elust rõõmu tundma.

Kirsti Läänesaar

Christine Nöstlinger “Kui mu isa tahtis abielluda Anna Lachsi emaga”

11-aastane Cornelius, hüüdnimega Jupp, on harjunud sellega, et tal on enda jaoks piisavalt ruumi – kodus on tema päralt terve ülemine majakorrus ja koolis istub ta üksi pingis, sest talle meeldib nii. Jupi vanemad on lahutatud, aga poiss tunneb end koos toreda ja pojale pühendunud isaga elades väga hästi. Aeg-ajalt kohtub ta ka oma fotograafist emaga, et koos söömas ja poodides käia. Jupp on asjade korraldusega igati rahul ega igatse oma ellu mingit muutust.

Kõik keeratakse pea peale päeval, mil Jupi klassi tuleb uus tüdruk, veider ja trotslik kräsupäine Anna. Tüdrukust ei saa mitte ainult tema pinginaabrit, asi on märksa hullem – selgub, et Jupi isal on plaan uuesti abielluda ning isa väljavalituks on Anna ema! Kumbki lastest pole sündmuste sellise käiguga rahul ja nii sepitsevad nad koos valmis plaani vanemate suhte nurjamiseks.

Paraku ei lähe elus alati kõik plaani kohaselt ning loomulikult satuvad vandeseltslased parajatesse sekeldustesse. Selle käigus koorub aga välja tõde inimeste tõelise olemuse kohta ning saab selgeks, kes on tõeline sõber ja kes mitte. Pinget ja põnevust jätkub viimase leheküljeni ning lõpplahendus on päris üllatav.

Raamat räägib muhedalt ja südamlikult loo paljude tänapäeva laste reaalsusest – elust lahutatud vanematega. Samuti käsitletakse suhteid klassikaaslaste ja sõprade vahel ning perede rahalisest seisust tulenevaid erinevusi. Tore on see, et Cornelius pole klassikaline rikas ärahellitatud jõmpsikas, vaid igati meeldiv noormees, kes suhtub teistesse mõistvuse ja kaastundega, isegi kui tegemist on tõreda majapidajanna või pisut kummalise klassikaaslasega. Oma rahuliku loomu ja tervemõistusliku käitumisega on ta teismelisele heaks eeskujuks, kuidas elu keerdkäikudega toime tulla. Lapsevanemad võiksid samuti seda raamatut lugeda – kui tahate teada, millise käitumisega on võimalik laste juures edu saavutada ning millised käitumismaneerid lapse kindlasti kaugele eemale peletavad.

Kirsti Läänesaar

Sandra Heidov “Minu robot”

Poisi kirjutuslaual pliiatsitopsi kõrval seisab robot. Robot on väike ja õrn, poiss on ta ise ehitanud. Kõndida robot ei oska, küll aga rääkida, mis siis, et ta sõnade järjekorra lauses segamini ajab. Sellest pole midagi, poiss saab temast väga hästi aru. Samuti oskab robot tähelepanelikult kuulata ja head nõu anda. See on natuke nagu pidada aru iseendaga, aga samas ka oma parima sõbraga.

„Teha mida sa tahaksid,” ütleb robot.
Tahaksin vennaga koos olla. Tahaksin vaadata, kuidas ta arvutis mängib. Tahaksin kuulata, kuidas ta naljakaid hääli teeb. Kuidas ta mõnikord täiest kõrist karjub.
„Ma ei tohi temaga isegi rääkida,” kurdan.
„Sõnum talle saada,” ütleb robot.

Raamatus on rahulikud, mõtlikud, muheda huumoriga pikitud lood ühe poisi igapäevategemistest, milles iga lastega pere end kindlasti ära tunneb. Poisil on vanem vend, kellele meeldib arvutis mängida, korvpallihuviline isa ja hoolitsev korraarmastajast ema. Poisile ei meeldi pimedas toas magama jääda ja teatris ebamugavat pidulikku särki kanda, küll aga meeldib talle väga mere ääres suvitada. Ta koristab sahtleid, harjutab klaverimängu ja vahel teeb natuke pahandust ka. Alati on poisi kõrval tema väike robot, kellega saab kõike jagada. Kõige hirmsam unenägu ongi see, kus robot on ühtäkki kaduma läinud ja keegi isegi ei mäleta teda. Õnneks pole see päriselt.

Sünnipäevapeoks valmistudes tuleb robot aga ära peita, et keegi teda ära ei lõhuks, ja pealegi:

Ma ei taha, et teised teda näevad. Ma ei taha, et teised teda katsuvad. See on ainult minu robot. Temast ei pea teised teadma. Teistel on oma robotid. Igaühel isemoodi.

Kirsti Läänesaar

Sildipilv