Nikola Huppertz “Kaunis nagu kaheksa”

Malte on 12-aastane koolipoiss, kes armastab matemaatikat. Tasub tal vaid ülesannete taha istuda, kui kõik mured kaovad. Tema lemmiknumber on kaheksa.

Kaheksa on kauneim, mida ma tean. Kõik numbrid on ilusad, aga kaheksa on perfektne. Ta on sümmeetriline peegeldus iseendast ja tal ei ole selliseid sabasid ja sarvi nagu teistel numbritel.

Siis aga pööratakse Malte elu pea peale. Kõigepealt saabub nende perre elama Malte 17-aastane poolõde Josefine, needistatud näoga mässumeelne tüdruk, kes kuulab valjusti muusikat, teeb koolist poppi ja ei hoia kunagi oma arvamust enda teada. Loomulikult tekivad peres pinged ja kui Malte õega lähedasemaks saab, kooruvad minevikust välja asjad, milleks poiss sugugi valmis ei olnud.

Lisaks liitub Malte kooli matemaatikaklubiga Lale, tore ja särasilmne tüdruk, kes tekitab Maltes vastakaid tundeid. Ühest küljest meeldib Lale talle väga, lausa nii palju, et ta ei suuda enam muust mõeldagi. Teisalt on ta tüdruku peale pisut kade, kuna too oskab matemaatikat Maltest ehk isegi paremini ja võib talle olümpiaadil ohtlikuks konkurendiks kujuneda.

See kõik seab poisi olukorda, kus arvude loogikast enam ei piisa, sest elu ja inimsuhted on vahel hoopis keerulisemad kui matemaatika. Malte on sunnitud ootamatult kiiresti suureks kasvama ning leidma endas senitundmatuid tahke ja oskusi, mis aitaksid tal selle uue, muutunud maailmaga toime tulla.

Ma nutsin ja nutsin, aga sellest ei piisanud, kõik ei ole enam kunagi nii nagu vanasti. Võib ehk õppida reegleid ja aksioome, kuid ei saa teeselda, nagu ei oleks olemas piid, ruutjuurt ega lõpmatust.
Nii väga, kui seda ka sooviks.

Kirsti Läänesaar