“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Posts tagged ‘surm’

Dmitri Vassiljevitš Grigorovitš “Kummipoiss”

Loo peategelase, kaheksa-aastase Petja elu on algusest peale olnud õnnetu. Kaotanud varakult isa, tuleb tal koos emaga sagedasti elukohti vahetada ja mitmesuguseid vintsutusi kogeda. Poisi viiendal eluaastal sureb ka tema ema ning orvuks jäänud laps satub peagi tsirkusesse jõhkra akrobaadi Beckeri kasvandikuks. Tema päevad on täis eluohtlikke, väsitavaid treeninguid ja esinemisi, hirmu ning kasvatajapoolset vägivalda. Ainsaks inimeseks, kes poisist hoolib ja talle rõõmsaid hetki pakub, on samas tsirkuses töötav kloun Edwards, kes küll vähese vene keele oskuse tõttu tema jutust hästi aru ei saa. Edwards kingib poisile seltsiliseks kutsika, kellest Petja aga oma kasvataja Beckeri julmuse tõttu ilma jääb. Painduvuse tõttu hakatakse Petjat kutsuma Kummipoisiks. Lapse elu kulgebki muudkui treeningute ja esinemiste rütmis, kuni ühel vastlanädala etendusel juhtub õnnetus…
Jutustuses antakse teravapilguline sissevaade 19. sajandi teise poole olustikku Vene keisririigis.

Laste- ja noorteosakonna praktikant Terje

Emma Karinsdotter “Tuhande Tähe saar”

Loo peategelane Tigris on 11-aastane tüdruk, kelle ema suri autoõnnetuses kümme aastat tagasi. Tigris elab koos isaga ning sageli viibib nende juures ka vanaema. Tigrise isal on depressioon. See on ka põhjuseks, miks nad hiljuti kolima pidid. Tigris igatseb ema ja oma vana kodu, kus on jälgi emast. Ühel päeval leiab tüdruk lahti pakkimata asjade hulgast kummalise puust kasti, mille peal on tema ema nimi. Tigris poeb roosilõhnalisse kasti ja jääb sügavasse unne. Ärgates asub ta teises maailmas – Tuhande Tähe saarel. See on imeline koht, millesarnast pole tüdruk kunagi varem näinud. Tuhande Tähe saarel leiab ta eest tuulest laulusõnu otsiva Arianni, Leo oma pilvelammastega ja tähekivid. Igal taevatähel on sellel saarel oma tähekivi. Selleks, et tähed saaksid öösel taevas särada, on tähekividel vaja laulu, sõnu ja muusikat.
Igal saare elanikul on oma ülesanne täita. Ka saarele tulnud Tigris tunneb endal olevat ülesande – päästa oma ema, kes on saare looja ja elanik, kuid kelle viis Kivistunud metsa saart hirmu all hoidev Vari. Vapralt asub tüdruk oma ülesannet täitma.
“Tuhande Tähe saar” on südamlik lugu sõprusest ja igatsusest, kuid sellest ei puudu ka seiklused ning põnevus. Loo käigus avaldub kauahoitud saladus ja õpitakse edasi elama kõigi raskuste kiuste.
Raamatu autor Emma Karinsdotter kasvas üles maalilises Ronneby vallas Rootsis. Autorit on nimetatud tänapäeva Astrid Lindgreniks ja tema raamatud on juba leidnud endale koha laste südametes. Karinsdotteri esimest lastele mõeldud teost “Lisbet ja Sambakuningas” pole eesti keelde tõlgitud. “Tuhande Tähe saar” on autori teine lasteraamat. Selles jutustatakse liigutav, maagiline ja seikluslik lugu.

Laste- ja noorteosakonna praktikant Terje

Heidi Raba “Rebasemäe kamp teeb ajalugu”

Kuidas teha ajalugu? See on väga lihtne. Tuleb teha midagi mida igapäev ei tee. Näiteks saata kosmosesse Tähelaev või tõestada legendi mille järgi Rebasemägi oma nime sai. Kõike seda ja palju muutki on aga kambas teha palju parem kui üksinda. Niisiis saigi loodud Rebasemäe kindlate reeglitega:
– mitte ühtegi tüdrukut ei võeta kampa;
– üksteise eest ei ole saladusi;
– sõpra ei jäeta hädas üksi.

Esimene reegel aga muutus kiirelt kehtetuks.

Elli muigas kavalalt. “Ise teate. Aga ärge pärast mind süüdistage.” Tema meelest polnud sugugi aus, et teda poiste salajaste tegemiste juurde ei lubata. Oli see siis Elli süü, et ta plikana sündis ja piisavalt vana ei olnud.

Kirjanduskonkursi BestSeller 2017 auhinnatud töö.

Piia Tuule

David Walliams “Hirmus õudne hambaarst”

hambaarstEttevaatust.
See on õudusjutt.
Milles on palju väljamõeldud sõnu.

Alfie on 12.aastane poiss kes elab koos haige isaga. Alfie kardab väga hambaarsti ja juba mitu aastat on kõik hambaarsti kutsed kapi otsa ära peitnud. Linna saabub uus hambaarst. Just hooldamata hammaste pärast saab Alfiest tema esimene patsient.

Samas ka uue hambaarsti saabumisega hakkavad võikad asjad juhtuma. Kui lapsel hammas välja tuleb siis ta paneb selle padja alla uskudes, et hambahaljas on hommikuks selle  dollari vastu vahetanud. Aga hommikul leitakse padja alt surnud konn, veel tuksuv silm, elus ämblik, verine käsi…

“Ta on nõid” mõtles ta.
Doktor Juur ei riietu küll musta ega kanna teravatipulist kübarat, päris luuda tal ju ka pole, aga nõid on ta sellegipoolest.
TAL ON KASS
TA LENDAB ÖÖSITI RINGI
TA ON KURI

See raamat on väga õudne, kaasahaarav ja naljakas.

Piia Tuule

Rose Lagercrantz “Kui ma olin õnnelik”

kuimaolin„Kui ma olin õnnelik” on järg raamatutele „Minu õnnelik elu” ning „Mu süda hõiskab ja naerab”.

Doral on tema viimane koolipäev esimeses klassis.  Tal on esimesena kõik asjad pakitud ja õpetaja palub tal kirjutada teistele lastele jutustus.

Kui ma olin õnnelik, alustas tüdruk.

Kaugemale ta ei jõua, sest klassiruumi uks avaneb ja kantseleitädi Sirpa kutsub õpetaja enda juurd. Varsti kutsutakse ka Dora klassist välja. Selgub, et Dora isa on auto alla jäänud. Kurbadele sündmustele vaatamata saab alustatud jutt lustaka lõpu.

Kibi, kabi, käbi,
raamat on nüüd läbi!

Piia Tuule

Ivar Soopan “Õhulossivanaisa”

ohulossivanaisaVanaisa küsis ükskord Sonjalt, kas ta õhulosse ehitada oskab, aga Sonja ei saanud sellest küsimusest aru.
“Mis õhulosse? Õhust ei saa midagi ehitada,” ütles tüdruk seepeale targalt. “Õhk on ju nagu… Nagu õhk,” ütles ta.
Vanaisa naeratas selle peale kavalalt ja ütles: “Kuidas ei saa! Ikka saab. Mina kogu aeg ehitan.”
“No näita mulle mõnda, mis sa valmis oled teinud,” vastas Sonja ja kortsutas kulmu. “Kus see on?”
……
Vanaisa kükitas Sonja ehitatud liivalossi kõrvale. “Sonjake, õhulossideks nimetatakse unistusi. Neid ei saa näha, aga need võivad kunagi nähtavaks muutuda,” selgitas ta.

4-aastane Sonja on tihti Haapsalus vanaemal-vanaisal külas. Vanaisaga arutatakse igasuguseid erinevaid maailma asju, räägitakse mõistujuttu – kes on naljahammas, hea nina kalade leidmiseks, õhulossidest(unistustest) jne. Siia mahuvad ka lood, kus isa jutustab Sonjale kaugetest maadest ja loodusnähtustest, mida ta on ajakirjanikuna reisides näinud. Samuti kaks rasket sündmust Sonja elus: ema-isa lahkuminek ja vanaisa surm.

Tiina Lutter

Ulf Stark “Vilista mulle, Johanna”

vilistaRaamat kus on suured soovid…

“Miks küll minul vanaisa pole?” ohkas Berra.
“Seda ma ei tea,” vastan ma. “Aga ma tean igatahes ühte kohta, kust sa võid endale ühe sellise saada.”

Nii algab Berra ja Ulfi sõprus Nilsiga kes elab vanadekodus. Lapsed saavad teada, et nii noored kui vanad rõõmustavad samade asjade üle: saiakeste söömine, tuulelohe lennutamine, kirsiraksus käimine ja vilistamine. Ja kui midagi väga soovida siis see soov täitub.

Ta vilistab jälle “Vilista mulle, Johannat”.  Aga kui Berra proovib samamoodi teha, kostab ainult susin ja visin.
“Pagan, mul ei tule üldse välja,” kaebab ta.
“Küll ta tuleb,” arvab vanaisa. “Peab ainult hoolega harjutama, siis saab kõigega hakkama. Noh, aga mida sa veel oled mõelnud?”

Piia Tuule

Sildipilv