“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Posts tagged ‘surm’

Tiia Kõnnussaar “Mäo, kasside kuningas”

Mäo on kuningliku olemisega suur triibuline kõuts. Ta elab linnakorteris koos “oma inimestega” – koolipoisi Martti ja tema emaga. Martti isa elab ja töötab Norras ning poiss kohtub temaga ainult koolivaheaegadel. Ega see Marttile väga ei meeldi, et ema ja isa enam koos ei ole, aga ta lepib olukorraga. Seda enam, et ema uus kaaslane Leo on tegelikult ka täitsa tore.

Martti elust jutustavad peatükid vahelduvad raamatus Mäo mõtisklustega. Tema on ju ikkagi kass ja näeb maailma oma vaatenurgast. Oma pereliikmetega on Mäo üldiselt täitsa rahul:

Minu inimesed on targad. Nad saavad aru, et kui krõbinakauss on tühi, tuleb sinna krõbinaid panna. Ma olen neile õpetanud, millised krõbinad mulle maitsevad ja milliste lõhn mind eemale peletab. Nad on ära õppinud isegi kasside keele!

Aga alati ei ole inimesed kassidega ühel meelel. Näiteks kui Mäo püüab kinni kollase kõhuga linnukese, on Martti kurb ja vihane. Mäo ei saa temast aru:

Mul õnnestus osava jahipidamise käigus kinni püüda üks suline olevus. Olin oma saagi üle pööraselt rõõmus! Loomulikult võtsin ma selle hambusse ja tõin oma karjale, sest ma hoolitsen nende eest. Ja mis on tulemus? Ei mingit tänu. Väiksem inimene hakkas karjuma ja tõmbas ukse minu nina all kinni. Suurem inimene võttis mu saagi ja peitis selle ära. Isegi pai ei tehtud mulle!

Kui aga Mäo tutvub kauni emakassiga ja ei tule mitu päeva koju, on Martti tema pärast väga mures. Samuti on Marttil kõutsist kahju, kui Mäo võõra kassiga kakeldes korralikult räsida saab. Mäo ise tunnetab, et hakkab vanaks jääma ja ilmselt on teda ees ootamas Suur Muutus…

“Mäo, kasside kuningas” on südamlik lugu ühest tavalisest poisist ja tema perest, sellest, kuidas mõista oma lemmiklooma, kuidas temaga koos elada, tema eest hoolitseda – ja viimaks tal minna lasta. Nagu raamatu autor ise on öelnud Hooandjas (26.09.2021): “… ja nii tekkiski mõte kirjutada raamat, mis aitaks lastel paremini mõista elu sellisena nagu ta on: et eluga käib kaasas sünd ja surm, ja et see on loomulik; et loomulik on ka kurb olla, aga seegi möödub; et kõik siin elus on muutumises, aga elu oma rikkuses ja ilus läheb edasi.”

Raamatule on imelised pildid joonistanud Katrin Ehrlich, kes on Hooandjas (26.09.2021) kommenteerinud seda nii: “Mäo-raamatu kassil on aga oma iseloom ja omad tegemised. Martti kõrval on ta nii tähtis tegelane, et pühendan tema joonistamisele ilmselt rohkemgi aega kui Marttile. Arvan, et ta on selle kuhjaga ära teeninud.”

Kirsti Läänesaar

Dmitri Vassiljevitš Grigorovitš “Kummipoiss”

Loo peategelase, kaheksa-aastase Petja elu on algusest peale olnud õnnetu. Kaotanud varakult isa, tuleb tal koos emaga sagedasti elukohti vahetada ja mitmesuguseid vintsutusi kogeda. Poisi viiendal eluaastal sureb ka tema ema ning orvuks jäänud laps satub peagi tsirkusesse jõhkra akrobaadi Beckeri kasvandikuks. Tema päevad on täis eluohtlikke, väsitavaid treeninguid ja esinemisi, hirmu ning kasvatajapoolset vägivalda. Ainsaks inimeseks, kes poisist hoolib ja talle rõõmsaid hetki pakub, on samas tsirkuses töötav kloun Edwards, kes küll vähese vene keele oskuse tõttu tema jutust hästi aru ei saa. Edwards kingib poisile seltsiliseks kutsika, kellest Petja aga oma kasvataja Beckeri julmuse tõttu ilma jääb. Painduvuse tõttu hakatakse Petjat kutsuma Kummipoisiks. Lapse elu kulgebki muudkui treeningute ja esinemiste rütmis, kuni ühel vastlanädala etendusel juhtub õnnetus…
Jutustuses antakse teravapilguline sissevaade 19. sajandi teise poole olustikku Vene keisririigis.

Laste- ja noorteosakonna praktikant Terje

Emma Karinsdotter “Tuhande Tähe saar”

Loo peategelane Tigris on 11-aastane tüdruk, kelle ema suri autoõnnetuses kümme aastat tagasi. Tigris elab koos isaga ning sageli viibib nende juures ka vanaema. Tigrise isal on depressioon. See on ka põhjuseks, miks nad hiljuti kolima pidid. Tigris igatseb ema ja oma vana kodu, kus on jälgi emast. Ühel päeval leiab tüdruk lahti pakkimata asjade hulgast kummalise puust kasti, mille peal on tema ema nimi. Tigris poeb roosilõhnalisse kasti ja jääb sügavasse unne. Ärgates asub ta teises maailmas – Tuhande Tähe saarel. See on imeline koht, millesarnast pole tüdruk kunagi varem näinud. Tuhande Tähe saarel leiab ta eest tuulest laulusõnu otsiva Arianni, Leo oma pilvelammastega ja tähekivid. Igal taevatähel on sellel saarel oma tähekivi. Selleks, et tähed saaksid öösel taevas särada, on tähekividel vaja laulu, sõnu ja muusikat.
Igal saare elanikul on oma ülesanne täita. Ka saarele tulnud Tigris tunneb endal olevat ülesande – päästa oma ema, kes on saare looja ja elanik, kuid kelle viis Kivistunud metsa saart hirmu all hoidev Vari. Vapralt asub tüdruk oma ülesannet täitma.
“Tuhande Tähe saar” on südamlik lugu sõprusest ja igatsusest, kuid sellest ei puudu ka seiklused ning põnevus. Loo käigus avaldub kauahoitud saladus ja õpitakse edasi elama kõigi raskuste kiuste.
Raamatu autor Emma Karinsdotter kasvas üles maalilises Ronneby vallas Rootsis. Autorit on nimetatud tänapäeva Astrid Lindgreniks ja tema raamatud on juba leidnud endale koha laste südametes. Karinsdotteri esimest lastele mõeldud teost “Lisbet ja Sambakuningas” pole eesti keelde tõlgitud. “Tuhande Tähe saar” on autori teine lasteraamat. Selles jutustatakse liigutav, maagiline ja seikluslik lugu.

Laste- ja noorteosakonna praktikant Terje

Heidi Raba “Rebasemäe kamp teeb ajalugu”

Kuidas teha ajalugu? See on väga lihtne. Tuleb teha midagi, mida iga päev ei tee. Näiteks saata kosmosesse Tähelaev või tõestada ära legend, mille järgi Rebasemägi oma nime sai. Kõike seda ja palju muudki on aga kambas teha palju parem kui üksinda. Niisiis saigi loodud Rebasemäe kamp kindlate reeglitega:
– mitte ühtegi tüdrukut  kampa ei võeta;
– üksteise ees ei ole saladusi;
– sõpra ei jäeta hädas üksi.

Esimene reegel muutus aga kiirelt kehtetuks.

Elli muigas kavalalt. “Ise teate. Aga ärge pärast mind süüdistage.” Tema meelest polnud sugugi aus, et teda poiste salajaste tegemiste juurde ei lubata. Oli see siis Elli süü, et ta plikana sündis ja piisavalt vana ei olnud.

Kirjanduskonkursi BestSeller 2017 auhinnatud töö.

Piia Tuule

David Walliams “Hirmus õudne hambaarst”

hambaarstEttevaatust.
See on õudusjutt.
Milles on palju väljamõeldud sõnu.

Alfie on 12-aastane poiss, kes elab koos haige isaga. Alfie kardab väga hambaarsti ja juba mitu aastat on kõik hambaarsti kutsed kapi otsa ära peitnud. Linna saabub uus hambaarst. Just hooldamata hammaste pärast saab Alfiest tema esimene patsient.

Samas ka uue hambaarsti saabumisega hakkavad võikad asjad juhtuma. Kui lapsel hammas välja tuleb, siis ta paneb selle padja alla, uskudes, et hambahaldjas on hommikuks selle  dollari vastu vahetanud. Aga hommikul leitakse padja alt surnud konn, veel tuksuv silm, elus ämblik, verine käsi…

“Ta on nõid” mõtles ta.
Doktor Juur ei riietu küll musta ega kanna teravatipulist kübarat, päris luuda tal ju ka pole, aga nõid on ta sellegipoolest.
TAL ON KASS
TA LENDAB ÖÖSITI RINGI
TA ON KURI

See raamat on väga õudne, kaasahaarav ja naljakas.

Piia Tuule

Rose Lagercrantz “Kui ma olin õnnelik”

kuimaolin„Kui ma olin õnnelik” on järg raamatutele „Minu õnnelik elu” ning „Mu süda hõiskab ja naerab”.

Doral on tema viimane koolipäev esimeses klassis.  Tal on esimesena kõik asjad pakitud ja õpetaja palub tal kirjutada teistele lastele jutustus.

Kui ma olin õnnelik, alustas tüdruk.

Kaugemale ta ei jõua, sest klassiruumi uks avaneb ja kantseleitädi Sirpa kutsub õpetaja enda juurd. Varsti kutsutakse ka Dora klassist välja. Selgub, et Dora isa on auto alla jäänud. Kurbadele sündmustele vaatamata saab alustatud jutt lustaka lõpu.

Kibi, kabi, käbi,
raamat on nüüd läbi!

Piia Tuule

Ivar Soopan “Õhulossivanaisa”

ohulossivanaisaVanaisa küsis ükskord Sonjalt, kas ta õhulosse ehitada oskab, aga Sonja ei saanud sellest küsimusest aru.
“Mis õhulosse? Õhust ei saa midagi ehitada,” ütles tüdruk seepeale targalt. “Õhk on ju nagu… Nagu õhk,” ütles ta.
Vanaisa naeratas selle peale kavalalt ja ütles: “Kuidas ei saa! Ikka saab. Mina kogu aeg ehitan.”
“No näita mulle mõnda, mis sa valmis oled teinud,” vastas Sonja ja kortsutas kulmu. “Kus see on?”
……
Vanaisa kükitas Sonja ehitatud liivalossi kõrvale. “Sonjake, õhulossideks nimetatakse unistusi. Neid ei saa näha, aga need võivad kunagi nähtavaks muutuda,” selgitas ta.

4-aastane Sonja on tihti Haapsalus vanaemal-vanaisal külas. Vanaisaga arutatakse igasuguseid erinevaid maailma asju, räägitakse mõistujuttu – kes on naljahammas, hea nina kalade leidmiseks, õhulossidest(unistustest) jne. Siia mahuvad ka lood, kus isa jutustab Sonjale kaugetest maadest ja loodusnähtustest, mida ta on ajakirjanikuna reisides näinud. Samuti kaks rasket sündmust Sonja elus: ema-isa lahkuminek ja vanaisa surm.

Tiina Lutter

Ulf Stark “Vilista mulle, Johanna”

vilistaRaamat kus on suured soovid…

“Miks küll minul vanaisa pole?” ohkas Berra.
“Seda ma ei tea,” vastan ma. “Aga ma tean igatahes ühte kohta, kust sa võid endale ühe sellise saada.”

Nii algab Berra ja Ulfi sõprus Nilsiga, kes elab vanadekodus. Lapsed saavad teada, et nii noored kui vanad rõõmustavad samade asjade üle: saiakeste söömine, tuulelohe lennutamine, kirsiraksus käimine ja vilistamine. Ja kui midagi väga soovida, siis see soov täitub.

Ta vilistab jälle “Vilista mulle, Johannat”.  Aga kui Berra proovib samamoodi teha, kostab ainult susin ja visin.
“Pagan, mul ei tule üldse välja,” kaebab ta.
“Küll ta tuleb,” arvab vanaisa. “Peab ainult hoolega harjutama, siis saab kõigega hakkama. Noh, aga mida sa veel oled mõelnud?”

Piia Tuule

Ulf Stark “Väike ja tugev”

vaike-ja-tugevRaamat “Väike ja tugev” sisaldab üheksat jutustust, mille peategelaseks on väike poiss nimega Ulf ja tema perekond. Jutud on humoorikad ja südamlikud, samas puudutatakse ka tõsiseid teemasid nagu vanaisa surm ja ema kõhus surnud väike õde.

Kõrvuti kurvemate lugudega võime lugeda näiteks, mis võib juhtuda, kui isa otsustab mängida lastega peitust või ema indiaanlasi või kui suur vend Ulfi juukseid lõigata otsustab.

Ulf Stark on üks silmapaistvamaid rootsi lastekirjanikke. Ta on kirjutanud ligi kolmkümmend raamatut ja neid on tõlgitud kahekümne viide keelde ning talle on omistatud mitmeid rahvusvahelisi auhindu.

Varem on eesti keeles ilmunud Ulf Starkilt “Täitsapoiss”, “Võidumees” ja “Vilista mulle, Johanna”.

Anu Amor-Narits

Hilde Vandermeeren “Operatsioon “Bernie välja!””

operatsioonBernieCath elab koos emaga hubases ridamajas. Nende kahe jaoks on seal ruumi just parasjagu. Rohkem sinna kedagi ei mahu. Ta armastab piraate ja roosa-lilleline värk ei ole tema jaoks. Veel armastab ta limonaadi ja soolapulkasid.

Lugu sellest, kuidas ühe väikese tüdruku plaane muudab ootamatu tegelane tema elus. Cath arvab, et Isabelle Delaure on 12-aastane väga inetu tüdruk ja esimese kohtumise eelõhtul joonistab temast pildi.

“Tõeline Isabelle ei kanna printsessikleiti, parukat ega prille. Tal pole ka suuri labajalgu. Tegelikult pole tal üldse isabellelabajalgu.”

Raamatus on ka omajagu põnevust.

Järsku kuulen ma trepil müra. Keegi tuleb alla, sulgkergete sammudega. Ja emme see olla ei saa.

“Murdvaras!” röögatan telefoni. Ma ei kuule, mida emme ütleb, aga midagi ta seal hüüab. Toru väriseb mu käes. Mu süda taob ja käed higistavad. Köögiuks läheb lahti. 

Piia Tuule

Sildipilv