“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Posts tagged ‘Tartu Lapsepõlve auhinna nominent’

Priit Põhjala “Onu Mati, loomaarst”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2019

Priit Põhjala “Onu Mati, loomaarst” on humoorikas ja kohati heas mõttes absurdnegi raamat loomaarst Matist, kes hoolitseb kõikide loomaaia sõraliste, kabjaliste, käpaliste, loivaliste, tiivuliste ja uimeliste eest. Mati teeb oma tööd suure pühendumusega ning just seetõttu võtab seda sageli ka koju kaasa.

Pööraste ja naljakate juhtumite varjus, mis Matil seoses oma töö ja hoolealustega ette tuleb, on Priit Põhjala oskuslikult ja väga tänuväärselt püüdnud noort lugejat loomi, nende harjumusi ja elustiili puudutavate teadmistega varustada.

Reeli Reinaus

Advertisements

Anti Saar “Pärti lood”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2019

Anti Saare Pärdi lugude sari: “Pärt ja ploomid”, “Seisa siin, Pärt”, “Pärt ja viimane koogitükk”.

Teinekord võivad igapäevased asjad tohutult keerulised tunduda, eriti siis, kui oled veel üsna väike. Anti Saar on elanud oskuslikult sisse väikese Pärdi hingeellu ning kirjeldab poisi hirme ja ootusi, mis kindlasti äratab noores lugejas äratundmist ja mis võiks täiskasvanuile jälle meenutada, kuidas ka pealtnäha väikesed asjad on lastele väga tähtsad. Sest olgem ausad – kes meist poleks tundnud end poes järjekorda hoides just nagu Pärt, või ahvatlust viimast ploomi ära süüa?

Reeli Reinaus

Aino Pervik “NummiPealt ja mujalt”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2019

Aino Perviku “NummiPealt ja mujalt” on üsna ebaharilik raamat, mille iga järgmine lehekülg viib lugeja justkui täiesti uue raamatu juurde.

Teos koondab endas nii jutte NummiPeal elavatest inimestest kui ka limerikke – lühikesi absurdseid luuletusi. Olgugi et NummiPea linnas elab uskumatult palju veidraid tüüpe, siis vaatamata oma veidrustele ja erinevatele iseloomudele mahuvad nad kõik siiski rõõmsasti lähestikku toimetama. Aino Perviku iselaadsetesse lugudesse võib suhtuda ühelt poolt lõbusa muigega, kuid teisalt võib teravama silmaga lugeja raamatus kohatud tegelasi leida igapäevaselt ka enda ümbert.

Reeli Reinaus

Jana Maasik “Hopspelleri amulett”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna laureaat 2019.

Jana Maasik “Hopspelleri amulett” on hoogne seikluslugu mõisnikutütre, vabrikandipoja ja aednikupoisi juhtumustest, mille muudab eriliseks 20. sajandi alguse mõisaatmosfääri ja -olustiku oskuslik edasi andmine ning laste suhteid proovile panevate klassivastuolude kirjeldamine. Jana Maasik suudab nauditavaks lugemiselamuseks kokku siduda üsna ootamatu ajastu, erineva sotsiaalse staatusega peategelased, värvikad kurikaelad ning reaalsuse ja maagia õhkõrnad suhted. See on raamat, mis viib lugeja hetkeks maailma, kus elu ilma nutitelefonide, pinkoodide ja lugematute salasõnadeta on täitsa mõeldav ja huvitav.

Reeli Reinaus

Andrus Kivirähk “Tilda ja tolmuingel”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2019

Andrus Kivirähki “Tilda ja tolmuingel” on mõtlema ärgitav lasteraamat nii suurele kui väikesele lugejale.

Selles tõsistest asjadest kirjutatud südamlikus loos põrkuvad tänapäeva maailma tarbimis- ja tehnoloogiakultus kogu oma praktilisuses ja küünilisuses ning lapselik usk maagiasse ja õnnelikesse lõppudesse. Lugu tuletab lugejale meelde, et mineviku mäletamine ja selle läbi oma tõelise olemuse tunnetamine on võti, mis aitab meil olla õnnelik.

Andrus Kivirähk on suutnud meisterlikult luua maailma, mis on ühelt poolt kõhedust tekitavalt külm ja kalk, kuid teisalt soe ja õdus.

Reeli Reinaus

Koidu Ferreira “Domineeriv värv. Tumepunane”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2018

„Domineeriv värv. Tumepunane“ teismelistele fantaasiahuvilistele

Suur kosmoloog Stephen Hawking avaldas napilt enne oma hiljutist surma õõvastava prognoosi, et inimkonnal Maal on aega veel kõigest 600 aasta kanti, enne kui maakera viimasepäevaleekidesse mattub. Samuti on ulmekirjandus mänginud ju senigi Maalt lahkumise või ellujäämise temaatikaga elukõlbmatuks muutunud Maal. Kuid siiski oli üllatav näha seda teemat inspireerimas ka uut Eesti autorit. Ja veelgi enam, näha seda inspiratsiooni teostatuna nii heal tasemel ja originaalselt, et Koidu V.G.Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane“ ei ole ei ideedelt, ülesehituselt ega originaalsuselt kriipsuvõrragi kehvem mõnegi ülemaailmset kuulsust nautivast noortele mõeldud ulme- või fantaasiaromaanist, kas või näiteks „Näljamängudest“.

Siingi on tegemist noorte armastusega karmi(de) düstoopia(te) tingimustes. Romantiline ja tundeküllane lugu algab tuhaks põlenud Maal, kus pole enam ka kaitsvat atmosfäärikihti põletava päikese eest kaitsemas ja iga päikese kätte sattunud inimlast ähvardab kiire surm. Inimkond hoiab end alal maapõue sügavustesse rajatud üksteisest eraldatud baasides, kus kõik vajalik toodetakse tehislikult ja kus rahvaarvu kontrolli all hoidmiseks rakendatakse rangeid sugupooltevahelise suhtlemise reegleid ja keelde. Sel eesmärgil, ning samuti geneetiliste haiguste ja häirete välistamiseks, sünnivad neis baasides kõik lapsed ülima etteplaneeritusega ning ainult kunstliku viljastamise kaudu. Ning loomulikult vaevab baasidesse peitunud inimkond ennast pideva küsimusega, kas kuskil, kuskil veel ometi võiks olla alles elu? Elu, mis natukenegi oleks veel selle elu moodi, mida vanal Maal enne kataklüsme elati?

Loo peategelane, teismeline Cordevia leiab vastuse neile küsimustele, kui ülepeakaela ja lootusetult armub ei tea kust ilmunud ja nende baasis peavarju leidnud eksootilisse noormehesse Claysse. Aga paraku leiab tüdruk hulga vastuseid ka küsimustele, mida ta üldse küsida ei olnud taibanudki … Tema jaoks saab ilmsiks ka baasis kehtiv topeltmoraal, ning see, kas ja kui väärtuslik siis lõppude lõpuks on elu ilma armastuseta, keelatud tunnetega.

Surma trotsides põgeneb Cordevia baasist koos Clayga vastu noormehe enda ja ka kõikide teiste tahtmist, et leida muutlik dimensioonipilu, mis eraldab inimkonna tuhastunud maailma teepiate, kujumuutjate paralleelmaailmast, kus on alles nii vesi, metsad kui õhk – kuid seda tingimustel, mis inimestele ellujäämist sellegipoolest ei paku.

„Domineeriv värv. Tumepunane“ on alles esimene raamat autori poolt lubatud tetraloogiast, kuid järgnevaid sündmusi teadmatagi loetav eraldiseisva ja kena lõpplahendusega teosena. Lugu on kirja pandud hea käe ja ladusa sõnaga, ning vist on üleliigne veel mainida, et ülipõnevalt, nii et selles suhtes nagu ei usukski, et tegemist on autori debüütteosega. Igatahes on meie 12 – 18 aastased noored saanud enda käsutusse tõeliselt kaasahaarava ja rahvusvahelise potentsiaaliga fantaasiaromaani.

žürii esinaine Aidi Vallik

Jaanus Vaiksoo “Kolm sügist”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2018

“Kolm sügist” toob luulet põhikooliealistele lastele

Aga hommikul, enne kui koit /tõmbab öö paksud eesriided eest, / soojade sõnade auru / kerkib külmunud järvede veest.“

Nii soojalt kerkivad ka Jaanus Vaiksoo enda sõnad ja luuleread umbes 9 – 12-aastastele lastele mõeldud luulekogus „Kolm sügist“. Valdav on siin loodusteema ja vaikne mõtisklus, ning peaaegu puuduvad väiksemate laste luulele omane mängulisus ning vigurid. Kuid seda kõnekamaks kujuneb looduse vaikus ja rahu, aastaaegade ühesugune turvaline vaheldumine, nii lihtsad, kuid samal ajal nii kõnekad loodusdetailid – ja Jaanus Vaiksoo oskab nende kõne noore lugejani tuua ning neile arusaadavaks ja elamuslikuks muuta.

Tehnilise poole pealt on tegemist meisterliku vormivaldamisega, väljapeetud rütmitunnetuse ja kujunditajuga. Midagi pole liiga vähe, ja midagi pole ka liiast. Mingi ürgne eestlaslik tagasihoidlikkus ja tunnetusrahu annab tooni kõigis selle kogu luuletustes. Samas ei puudu neis ka omalaadne vaikselt naeratav huumor.

Iga talve alguses mõtlen üht ja sama: / millal lõpuks ometi tuleb lumi maha! / Mõnikord ei tulegi, tuju on siis paha. / vahel lihtsalt mõni talv läheb aia taha.“

Meie žürii meelest on tegemist läinud aasta parima ning kompositsioonilt ühtlaseima, läbimõelduima lasteluulekoguga. Vaiksoo luulekeel on põhikoolilaste jaoks veel piisavalt lihtne, kujundid veel piisavalt kerge vaevaga avanevad, kuid nende vahendusel saadetud sõnum emotsionaalselt seda enam puudutav ja liigutav.

„Kolm sügist“ väärib ka selles osas kindlasti tähelepanu, et keskastme koolilastele ilmub Eestis lasteluulet hämmastavalt vähe. Samas kuluks see selle vanusegrupi lugemislaua rikastamiseks vägagi ära, et ei kaoks see luuletunnetus, mis väiksemate laste hoopis emotsionaalsemaid ja pillavamaid, ehk ka põnevamaid luuletusi lugedes juba kujunenud võib olla. See üleminek trilla-tralla-lasteluulelt n.ö päris luule maailma võiks olla hoopis rohkem mahendatud ja tasandatud näiteks Jaanus Vaiksoo moodi.

žürii esinaine Aidi Vallik

Sildipilv