Laura Ertimo “Kus sa oled?”

Uu-uu! Hei, kus sa oled? Mina olen Plumps. Tahaksin avastada maailma koos sinuga, aga enne peame teineteise üles leidma. Hüppasin siia, sest tervet galaktikat vaadates ei ole Päikesesüsteemi näha. Ehk leiame järgmistelt lehekülgedelt juba mõne koha, kus kohtuda.

Tore ümarik tegelane Plumps viib põnnid avastusretkele, mis kulgeb makrokosmosest mikrokosmosesse. Maailmaruumi avarusest rännatakse kaunile sinirohelisele planeedile, kus inimesed sibavad ringi nagu sipelgad, metroorongid kaovad vihmaussidena tunnelitesse ja juhuslikult maandunud liblika jalad kõditavad lapse kätt. Sealt edasi minnakse mikroskoobi all avanevasse pisiolendite maailma ning viimaks jõutakse aatomi sisemusse, mis kummastaval kombel sarnaneb taas suure kosmosega.

Hei, uu-uu, kus me nüüd oleme?
Aatomite sees põrkavad osakesed kokku ja kargavad lahku igas aines oma seaduste järgi, nii sinus kui ka minus.
Aga oota, kas see ongi kosmos?
Kas meie oleme ka seal?

Soome teaduskirjaniku Laura Ertimo ja bioloogist illustraatori Sanna Pelliccioni koostööna valminud raamat aitab tutvustada meie maailma ülesehitust kõige väiksematele teadushuvilistele.

Kirsti Läänesaar

Grigori Oster “Kõrgem kommiteadus. Kommisömiootika algajatele ja edasijõudnutele”

Kommisöömise ajal viibib organism rahu ja leppimise seisundis, kõik kehaosad, välja arvatud pea, mis komme hammastega närib, puhkavad ja on lõtvunud. Aga vaat kommide puudumine põhjustab paha enesetunde ja kutsub esile organismi enneaegse tigestumise.

Ilmselt pole olemas last, kellele ei meeldiks kommid. Tõenäoliselt on vanemad kõigile lastele ka väsimatult korrutanud, et kommisöömine on väga kahjulik, eriti hammastele. Õnneks on nüüd andunud kommihuvilistele ilmunud suurepärane käsiraamat, mille abil kõik kommivastaste argumendid purustada ja maiustamiskunst hoopis uuele tasemele viia.

Oli aeg, mil inimkond ei osanud komme õigesti kasutada. Kommidest meisterdati ehteid ja laoti mustreid, neid külvati põldudele ja nende abil üritati haigusi ravida. Komme uuriti, puuriti ja mõõdeti kogu maailma teadlaste poolt – ühtki mõistlikku kasutust neile ei leitud. Kuni üks väike laps haaras põrandale kukkunud kommi ja pistis selle suhu – ning suur avastus oligi sündinud. Kommid on olemas loomulikult selleks, et tunda rõõmu nende imelisest maitsest.

„Kõrgem kommiteadus” viib lugeja kurssi kõigega, mida kommidest teada on vaja. Erinevad peatükid räägivad kommide tootmisest, nimedest, omadustest ja kasutamisest. Iga peatüki lõpust leiab algaja kommisömiootik edasi mõtlema julgustavaid küsimusi ja ülesandeid ning teemakohase laboratoorse töö.
Kes aga endiselt hammaste pärast muretseb, seda julgustatakse nii:

Kuid olge mureta. Isegi kui teil pole suhu jäänud ühtegi hammast, saate niikuinii kommisömiootikaga edasi tegeleda.
Hiljuti tegid juhtivad kommisömiootika teadlased hämmastava avastuse, mis raputas kogu teadusmaailma. Pärast rida iseenese peal läbi viidud julgeid katseid tõestasid kommisömiootikud: selleks, et komme süüa, pole suus olevaid hambaid ilmtingimata tarvis, piisab sellest, kui suus on vaid kommid. Sest komme saab ju imeda.

Kirsti Läänesaar

Tuukka Perhoniemi ja Juhani Anttila “Popi ja Pisikaru kosmosereis”

Popi on rõõmsameelne väike seikleja, kes uurib uudishimulikult kõike, mida näeb. Koduhoov on põhjalikult läbi uuritud, kuid ta on raamatust lugenud, et maailm on täis tähti, mida saab öösiti vaadata. Vaatamata sellele, et ta kardab pimedust, võtab ta julguse kokku ja läheb õhtul õue. Seal kohtub ta Pisikaruga, kelle koduks on Tähistaevas. Pisikaru kutsub Popi endale külla ja nii algab põnev tähtede- ja planeetidevaheline reis. Selle reisi käigus saame teada, mis on valgusreostus, millest koosneb galaktika, millised on kuu faasid jne.

Pisikaru planeedijoru

Merkuur Kuuga sarnaneb,
Veenus kirkalt sädeleb.
Maa on koduks inimestel,
Marss on tolmu-punane.
Jupiteril gaasi-triibud,
Saturnil kaldus rõngas.
Uraan on peidus udu sees,
Neptuun planeet, mis kaugeim on.

Kogumikust “Pegasuse ja Pisikaru parimad tähesonaadid ja muud värvikad luuletused”

Pildid on joonistanud Juhani Anttila, tekst Tuukka Perhoniemi.

Piia Tuule

Alice James “Keemilised elemendid. Klapiraamat”

Kõik asjad universumis koosnevad keemilistest elementidest. Omavahel liitudes moodustavad nad kõikvõimalikke asju, tolmukübemetest tervete planeetideni.
Teadlased tunnevad tänapäeval 118 elementi. Kõige uuemad elemendid lisati tabelisse aastal 2016. Looduses leidub neist 92 elementi. Mõned elemendid on väga tavalised, aga teised on äärmiselt haruldased.
Avades 125 raamatus olevat klappi, saad muu hulgas vastuse ka näiteks sellistele küsimustele:
1. milliseid keemilisi elemente ja miks kasutatakse ilutulestikus?
2. missugust süttinud keemilist elementi ei tohi veega kustutada, sest vesi teeb leegi ainult suuremaks?
3. missugusel keemilisel elemendil on keskne roll nutitelefoni ja arvuti mikrokiipides?
4. missugune element on nii haruldane, et seda pole keegi kunagi näinud?
5. missugune element on kõige kallihinnalisem?

Valentina Brovina

Els Heinsalu “Ahhaa!”

Ühele tublile lapsele meeldib üle kõige maailmas küsida: “Mis? Miks? Kuidas? Kas?… Miks?”
Kui see laps kasvab suureks, siis võib juhtuda, et temast saab teadlane.
Mida aga teeb teadlane, kui leiab oma küsimusele vastuse?
Muidugi hüüab ta siis: “Ahhaa!”

Raamat räägib lastele arusaadavas keeles teadlaste tööst ja mitmetest suurtest teadlastest ja nende avastustest. See küllaltki lühike, aga sisukas raamat sobib väga hästi esimeseks lähemaks tutvuseks teadusega ja võiks iga lapse panna esitama küsimusi maailma kohta.

Raamat võitis 2017. a Põlvepikuraamatu konkursil II koha.

Anu Amor-Narits