Jana Bauer “Kuidas hirmutada kolli?”

Teatavasti on olemas kolme sorti koletisi: karmkollid, hambakollid ja karvakollid. Üks neist jubedatest tegelastest on pugenud Filip Jänese voodi alla. Õnneks tuleb talle appi nutikas ja kartmatu sõber Otto Ritsik, kes teab täpselt, milliste võtetega erinevat tüüpi kolle eemale peletada. Aga võta näpust, seekord ei toimi ükski läbiproovitud trikk… Kes see siis on, kes ennast Filipi voodi all peidab?!

Toreda puändiga lõppev pildiraamat räägib sellest, kuidas sõprade abil kiusupunnidest jagu saada ning nalja ja naeruga hirme ületada. Eriti tore on tõdemus, et vastaseid ei pea lausa põrmu trampima – minestusse langenud kolli võib ka lihtsalt majast välja viia ja näiteks jõe äärde maha jätta (juhuks, kui tal ärgates janu peaks olema).

Kirsti Läänesaar

Tania Del Rio “August XIII ja Kõikenägev Silm”

Mul on tunne, et see raamat on teenimatult tähelepanuta jäänud.

On hotell, mis on paremaid päevi näinud, kaheteistaastane orvuks jäänud August XIII, kellest kunagi täisealiseks saades peaks saama hotelli täieõiguslik omanik, aga kes praegu on ühekorraga koristaja, jooksupoisi, remondimehe, teenijatüdruku ja nii edasi ametites, seltsiks saamatu onu Rupert ja tolle verivärske abikaasa Annaconda, koduõpetaja härra Friggs ning kokk Bunion. Ja siis ühel päeval hakkab juhtuma. Nõidu ja kaheksajalgu ja hordide kaupa ebaviisakaid külalisi ja mõned ootamatud sõbrad, kõik otsivad mingit Kõikenägevat Silma. Spoiler: raamatu lõpus see ka leitakse.

Jutuvedu on paraja hooga ning meeleolult kummaline segu 19. saj. sentimentaalsest orvuloost, ümbermängitud muinasjuttudest, klassikalisest krimist ja ajaloolisest seiklusloost, on noppeid traditsioonilistest õudus-, tondi-, gootikirjandusest ning lõppu viskab veel aurupunki ka. Kogu juttu seob päris hästi kokku Will Staehle kujundus ja illustratsioonid. Ma ei ole kindel, et need pildid lastele just meeldivad, aga omajagu huvitavad ja iseloomuga on need kindlasti.

Originaalis on raamatu pealkiri “Warren the 13th and the All-Seeing-Eye” ja kiidan tõlkija (Evelin Banhard) leidlikkust, üldiselt kogu raamatu puhul, aga iseäranis julguse eest Warren Augustiga asendada.

Mitte just maailma parim lasteraamat, aga omamoodi ja parasjagu põnev peaks see lugemine olema küll.

Tiina Sulg

Mats Strandberg “Koletis öös”

Hiilisin majja nii vaikselt kui suutsin ja kadusin otsemat teed oma tuppa. Olin surmani väsinud. Õnneks ei märganud mind keegi ja ma läksin hambaid pesemata magama.
Aga enne veel seisatasin korraks akna all. Vaatasin metsa ja taevast ning pidasin aru, kus kõik need koletised praegu on. Kas mõni neist elas samasuguses majas nagu mina ja teeskles samuti, et ta on täiesti tavaline inimene?

Hirm on osa meie igapäevaelust, aga ta ei tohi valitseda meie tegemiste üle. Kõik kardavad midagi – ämblikke, pimedat tuba, kolle, olla teistsugune… Kõik me oleme erinevad ja kui kõik erinevused kokku liita, siis tuleb ju üks tervik. Meil on vaja õppida sellega elama.

See on lugu väikesest poisist nimega Frank. Tal ei ole kunagi olnud tõelisi sõpru. Kogu oma vaba aja veedab ta kõige meelsamini hoopis raamatut lugedes. Aga raamatukogu ei ole ainult paik, kust saab raamatuid laenutada, vaid sealt võib ka leida sõpru…

Piia Tuule

Jessica Martinello “Isegi kollid pesevad hambaid”

Tüdrukule, kes on sama vana kui sina praegu, ei meeldi hambaid pesta. Kõige suurem koll tema jaoks on hambaarst. Ühel päeval, kui vanemad on saatnud ta vannituppa hambaid pesema, kohtub ta äravoolutorus elutseva KOLLIGA, kes PESEB HAMBAID. Tuleb välja, et kõik kollid pesevad hambaid, sest kardavad kõige hirmsamat kolli maailmas, KAARIESEKOLLI. Õnneks aitab kaariesekolli vastu hammaste korralik pesemine ning oo imet, kollina tunduv hambaarst.

„Ei! Mitte hambaarst! Vat tema on tõeline koll!” karjusin mina.

„Sugugi mitte! Ma avaldan sulle saladuse: ta kannab näomaski, et kaariesekollid teda ära ei tunneks, kui ta neid maha roogib su hambaid parandades. Tema on tõeline superkangelane!”

Õnneks on lahendus ka sellele, et hambaid on nii kohutavalt igav pesta. Tuleb kasutada kujutlusvõimet ja miks mitte pesta hambaid nagu koll.

Klaari Tamm

Michaela Holzinger “Lukas ja Nurgakoll”

Suuremal osal lastest on mingid hirmud – kes, kardab pimedat, kes kolle või mingeid muid veidraid olendeid. Lukas kardab ka – igal õhtul kui ema tule ära kustutab, ilmub välja paks ja ülbe nurgakoll.

Lukas poeb kolli eest peitu ema ja isa kaissu. Igal hommikul on Lukas puhanud ja rõõmus, kahjuks sama ei saa öelda ema ja isa kohta.

Lukas pakub välja fantaasiarikkaid lahendusi kollist pääsemiseks. Perekond leiab lõpuks ootamatu lahenduse kollist vabanemiseks, millise saad teada, kui ise raamatut loed. Vahva lugu, mis ema ja isagi muigama paneb.

Anu Amor-Narits

Martin Widmark “Tondiakadeemia”

Tondiagent on isik, kes võitleb tontide ja kummitustega. „Ha-haa!“ naerad sa, „mis lobajutt see on? Tonte ei ole ju olemas. Ja kummitusi usuvad ainult lasteaialapsed!“  Ma saan aru miks sa nii ütled, sest arvasin ise varem samamoodi. Praegu ma enam nõnda ei arva – ma tean, et nad on olemas.

Nõnda algab raamat “Tondiakadeemia”, mille autor on eesti lastele tuttavaks saanud “LasseMaia detektiivibüroo” sarjaga.

Nelly Rapp kutsutakse koos perekonnaga õhtusöögile onu Hannibali juurde. Selgub, et onu kuulub tondiagentide hulka ning Nellyl on lootust saada tondiagendiks, kui ta läbib edukalt õppe Tondiakadeemias.

Nagu pealkiri ütleb, tuleb seekord juttu tontidest, õigemini küll vampiiridest. Raamatu lõpp laseb aimata, et lugu jätkub ning äkki astuvad järgmisel korral mängu mõned muud müstilised olendid.

Igal juhul on tegu põneva õudusjutuga koos paljude toredate piltidega.

Anu Amor-Narits

Siiri Laidla “Apteegitont Aavi”

Kas sa tead, et Aavile ei valmistanud läbi seina hõljumine mingit raskust? Oleks keegi juhtunud seda nägema, arvanuks too, et nägi silmapilguks vaid roosakat õhuvirvendust.

Aavi sulges silmad, tuletades meelde oma sügaval sisimas peituvat võlujõudu. Tema õrnroosa tondirüü värvus pingutusest lausa punalillasiniseks. Kusagilt aegade hämarusest jõudsid tondini võlusõnad: “UHH UHH UHKE TONT SALADUSE SÄÄREKONT SAAGU SAAMA SINU SOOV ÕNNE LOOV JA TULU TOOV!!!” Aavi kordas võlusõnu veel ja veel. Ja kae imet! Segadus apteegi tagaruumis asendus mõne viivu jooksul rangeima korraga…

“Mulle meeldib see raamat, sest ta räägib, kuidas hoida oma sõpru, ja paljudest rohtudest,” ütles 9-aastane Jaana, kes käis “Apteegitont Aavi” lugusid kuulamas Tartu Linnaraamatukogu jututundides. “Apteegitont meeldib tema julguse pärast ja seepärast, et ta armastab inimesi ravida ja korda hoida.”
“Ta ei mõtle iseendale, vaid mõtleb teiste peale,” lisas 9-aastane Laura.

Millistesse seiklustesse satub apteeker Aabram Tutt? Miks jäävad kõik apteegi külastajad keset päeva magama? Kuidas lohutavad Ly ja Sass pidevalt nutvat väikest naabritüdrukut Roosat? Ja mitu korda peab  apteegitont Aavi oma võlujõudu kasutama?

Seikle sinagi koos apteegitondiga ja piilu sisse tema saladuste maailma!

Epp Nõges