Bart Moeyaert “Tänapäeval on kõigi nimi Sorry”

Palav hilissuvine pärastlõuna. 12-aastane Bianca on koos ema ja noorema venna Alaniga kodus ja ootab, et isa oma uue elukaaslasega talle järele tuleks. Bianca veedab nädalalõpud nende juures – mitte, et see talle nii väga meeldiks, aga selline see elukorraldus pärast vanemate lahkuminekut on. Järsku teatab ema, et isa ja tema noor sõbratar ei taha enam Biancat igal nädalavahetusel enda juurde, sest tüdruk olevat taltsutamatu. Need on isa sõnad, aga ega emagi Biancat päriselt ei mõista, tema arvates võiks tüdrukul kasutusjuhend kaasas olla.

Ema ütleb, et ma olen metsik.
“Ma tean küll, mida sa tunned, tüdruk. Ma olin umbes sinuvanuselt ise samasugune.”
Ta olevat pidanud iga väiksemagi asja peale auru välja laskma, sest muidu hakkas ta asju loopima.
Ma tean küll, mis aur on, aga emal pole vähimatki aimu, mida mina tunnen.
Ta võrdleb mind ärahellitatud lapsega, kes on vihasena põrandal pikali maas, taob jalgadega ja pröökab “ei-ei”.
Ta eksib.
Ma olen veel palju vihasem, kui ta arvatagi oskab, üheainsa erinevusega: ma ei tee peaaegu mingitki lärmi.

Bianca ei ütle midagi. Ta läheb ära, poeb läbi heki oma salapaika naabrite kanakuudi taga. Seal on ta kogu maailma eest varjul ja saab rahus kirjutada, joonistada ja elu üle järele mõelda. Tuppa tagasi minnes saab Bianca elu suurima üllatuse osaliseks. Tema vennale on sõber külla tulnud ja sõbra ema istub nende elutoas. Aga see pole mitte mingi harilik ema, vaid Billie King, Bianca lemmiknäitleja tuntud seriaalist!

Suurt midagi justkui ei juhtugi. Bianca ema ja Billie King joovad teed, poisid möllavad aias. Ja ometi juhtub tohutult palju – Bianca sisemuses. Ta vaikib, jäädes teistele mõistatuseks. On aru saada, et ta on kurb ja vihane, aga miks, ei tea ta vist päriselt isegi. Võib arvata, et vanemate lahkuminek on jätnud oma jälje, samuti see, et kodus keerleb kõik noorema venna Alani ümber, kellel on tõsine südameprobleem. Raamatus kirjeldatakse toimuvat Bianca silmade läbi, on tunda, kuidas pinge kasvab ja väljendamata tunded hõõguvad pinna all.

Alanil on ainult pool südant, aga ema süda on kaks korda nii suur.
Mul pole aimugi, kas seal mulle ka ruumi on.
Mu käed muutuvad jõuetuks, jalad samuti.
Kohe kukub selle tooli peale, millel ma seisan, märja lärtsatuse saatel hunnik Biancat.

Billie´ga kohtumine paneb Biancas midagi liikuma. Ta taipab, et on inimesi, kelle ees ta peab vabandama, ning soove ja ootusi, mida ta peab väljendama. Nüüd avastab tüdruk, et oskab ja suudab seda teha küll.

Tegemist on omapärase stiiliga pingelise ja mõtlema paneva looga noorele lugejale, kes otsib oma kohta maailmas ning alles õpib ennast tundma ja väljendama.

Raamatu autor Bart Moeyaert on 2019. aastal saanud Astrid Lindgreni mälestusauhinna.

Kirsti Läänesaar

Trace Moroney sari “Minu tunded”

Uus-Meremaa autorilt Trace Moroneylt on eesti keelde tõlgitud terve sarja jagu raamatuid. Sarja nimi on “Minu tunded”. Selle sarja raamatud kõnelevad pisikeste ampsude kaupa erinevatest tunnetest, et kuidas oma tundeid ära tunda ja mida nendega peale hakata, kuidas häid tundeid jagada ja mitte-nii-häid maandada. Lühidalt, selgelt, huvitavalt ja lapsepäraselt. Kõrvale imeilusad ja nunnud illustratsioonid. Need pildid on autor ise joonistanud. Ma arvan, et neist raamatuist võiks olla ühekorraga nii rõõmu kui abi. Igatahes on mul väga hea meel, et sellised raamatud on olemas ja ma loodan, et need õiged inimesed, olgu suured ettelugemiseks ja koos arutlemiseks või väikesed ise omaette pusimiseks, leiavad ka need raamatud üles.

Kogu sari: “Armastus”, “Headus”, “Hirm”, “Kadedus”, “Kurbus”, “Pettumus”, “Rõõm”, “Viha”, “Ärevus” ja “Üksildus”. Kõige rõõmsam raamat on muidugi “Rõõm”, aga iga raamat ses sarjas on sissevaatamist ja kaasamõtlemist väärt.

Tiina Sulg

Felicity Brooks, Frankie Allen “Räägime tunnetest”

Raamatuid tunnetest on viimastel aegadel ilmunud küll päris palju, aga mis võiks inimese kasvamise ja arenemise juures olla veel tähtsam teema kui oma emotsioonide mõistmine ja nendega toimetulek. Nii on vahelduseks juturaamatutele seekord tutvustamisel hoopiski teos, mis aitab toredaks inimeseks kasvada.
Mis paneb sind naerma?
Mille üle sa täna rõõmu tundsid?
Mida tunneb teine laps, kui teda narritakse?
Kuidas sa käitud, kui oled väsinud?
Selliseid küsimusi tekib kõigil lastel kasvamise jooksul lugematu arv ning vahel on nii enda kui teiste tundeid väga raske mõista.
Selle raamatu näol on tegu lapse-vanema koosvaatamise raamatuga, mis aitab läbi erinevate situatsioonide, laste erinevate tunnete ja tujude tundeid õigesti märkama ja nimetama õppida.
Raamat sisaldab suurel hulgal illustratsioone, mille abil saab lapsega mõtiskleda heade ja halbade emotsioonide üle ning arutleda, kuidas erinevates olukordades käituda ja tunnetega toime tulla.
Raamatu lõpus on ka pisut nõuandeid täiskasvanutele, kuidas lapsega nendel teemadel kõneleda.

Anu Amor-Narits

Heli Künnapas “Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks”

Unistamine on kõige meeldivam tegevus maailmas. Siis võib lennata kuule või sukelduda mere põhja. Ja mida julgemad on unistused, seda võimatumad nad tunduvad, aga kas ikka on nii? Alati on ka neid, kes naeravad, kahtlevad ja otsustavad, et ei saa, aga…

„Kes seda otsustas?” puuris karuema küsiva pilgu karupoja silmisse. „Kui see on sinu unistus ja sina pole veel teinud midagi, et see unistus täide viia, siis ei ole mitte kellegi õigust ega võimalust otsustada, et sa ei saa hakkama. Proovi üks kord… kaks korda… tuhat üks korda ja kui siis ka välja ei tule, siis hakka mõtlema, et kas see on ikka õige unistus. Aga nii kaua, kuni sa pole kordagi proovinud, ei ole küll põhjust alla anda.”

Piia Tuule

Eleri Ütsmüts “Emmi ja Mõmmi”

Kuigi me ise täiskasvanutena saame aru, mida erinevad tunded tähendavad, ei olegi alati nii lihtne neid väikestele lastele selgitada. Nüüd on suureks abiks lapsevanematele ja teistele lastega tegelevatele inimestele ilmunud mõnus juturaamat, mis just tunnete teemale keskendub.

Emmi on vahva kolmeaastane tüdrukutirts. Mõmmi on tema maailma kõige armsam kaisukaru. Nad on parimad sõbrad, kes avastavad maailma, õpivad uusi asju ja teevad kõike koos. Emmi õpib koos Mõmmiga või tänu temale, mis on hoolitsus, hoolivus, igatsus, lähedus, ausus, sõprus ja armastus.

Läbi igapäevaste seikade on lihtsasti lahti seletatud erinevaid emotsioone nii, et lapse ei saa arugi, kuidas teda loo käigus ka salamisi õpetatakse. Iga jutu lõpus on ka suunav küsimus teema üle mõtisklemiseks. Raamatu lõpulauset peaks me kõik aegajalt endalt küsima:

Keda sina armastad ja kas sa oled seda neile täna juba öelnud?

Anu Amor-Narits