“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Posts tagged ‘üksildus’

Michael Engler “Meie kahekesi kuulume kokku” ja “Meie kahekesi jääme sõpradeks”

Raamatute tegelaste siili ja jänese vahel on suur sõprus, mida raamatus kaunilt kirjeldatakse.
Nende sõprus oli soe nagu kuum kakao, magus nagu mesi ja suur nagu sinine taevas nende kohal.

Raamat „Meie kahekesi kuulume kokku” jutustab sellest, kuidas jänesest ja siilist said parimad sõbrad. Sügise saabudes ütles ühel päeval siil, et ta peab jänesest lahkuma ning jänes jäi pettunult üksi. Vareselt sai jänes teada, et siilid magavad talveund ning nutikas jänes mõtles välja lahenduse, kuidas järgmisel talvel mitte nii suurt üksindust tunda.

Raamatus „Meie kahekesi jääme alati sõpradeks” võtavad siil ja jänes enda mängudesse ka orava ning mängu käigus kaovad jänes ja orav ning siil on kurb, pahane ja üksik. Järgmisel hommikul selgub aga, et tegelikult ei jätnud jänes siili maha vaid sattus hoopis hätta.

Need kaks toredat ja lihtsat pildiraamatut sõprusest sobivad nii lasteaialastega koos vaatamiseks-lugemiseks kui ka algajale lugejale ise pusimiseks. Lood annavad suurepärase võimaluse arutleda sõpruse ja sõprade teemadel. Raamatute illustratsioonid on hea värvivalikuga, ilusad ja väikeste vimkadega.

Anu Amor-Narits

Benji Davies „Tormivaal” ja „Tormivaal talvel”

Raamat „Tormivaal” räägib väikesest poisist Noist, kes elab koos isa ja kuue kassiga mere ääres. Isa läheb iga päev merele kala püüdma ja Noi tunneb end pisut üksikuna. Ühel päeval päästab ta rannale uhutud vaalapoja ja alguse saab soe sõprus. Aga vaalad elavad siiski meres ja nii peab Noi sõbraga hüvasti jätma…

Raamatu teises osas „Tormivaal talvel” kohtab Noi oma sõpra taas. Kätte on jõudnud talv ja meri on jäätumas. On juba õhtu, aga Noi isa ei ole merelt tagasi tulnud. Poiss läheb teda otsima, kuid eksib pimedas ära. Ent ükski olukord ei ole lootusetu, kui sul on tõeline sõber! Seekord saab tormivaal koos oma perega Noile abiks olla.

Raamatute kaunid pastelsed pildid hellitavad silma, tänu lihtsale keelele ja trükitähtedes tekstile sobivad nad iseseisvaks lugemiseks algajale lugejale. Näilisest lihtsusest hoolimata peidavad lood Noi ja tormivaala sõprusest endas sügavat, liigutavat sisu.

Kirsti Läänesaar

Trace Moroney sari “Minu tunded”

Uus-Meremaa autorilt Trace Moroneylt on eesti keelde tõlgitud terve sarja jagu raamatuid. Sarja nimi on “Minu tunded”. Selle sarja raamatud kõnelevad pisikeste ampsude kaupa erinevatest tunnetest, et kuidas oma tundeid ära tunda ja mida nendega peale hakata, kuidas häid tundeid jagada ja mitte-nii-häid maandada. Lühidalt, selgelt, huvitavalt ja lapsepäraselt. Kõrvale imeilusad ja nunnud illustratsioonid. Need pildid on autor ise joonistanud. Ma arvan, et neist raamatuist võiks olla ühekorraga nii rõõmu kui abi. Igatahes on mul väga hea meel, et sellised raamatud on olemas ja ma loodan, et need õiged inimesed, olgu suured ettelugemiseks ja koos arutlemiseks või väikesed ise omaette pusimiseks, leiavad ka need raamatud üles.

Kogu sari: “Armastus”, “Headus”, “Hirm”, “Kadedus”, “Kurbus”, “Pettumus”, “Rõõm”, “Viha”, “Ärevus” ja “Üksildus”. Kõige rõõmsam raamat on muidugi “Rõõm”, aga iga raamat ses sarjas on sissevaatamist ja kaasamõtlemist väärt.

Tiina Sulg

Christine Nöstlinger “Franzi lood”

Taas on Christine Nöstlinger kirjutanud ühe toreda loo poisist keda me kohatame argielus iga päev

Franz on täiesti tavaline 6 a poiss. Ainult, et ta näeb välja nagu tüdruk. Tal on heledad inglilokid ja taevasinised silmad. Isa püüab teda küll lohutada näidates enda lapsepõlve pilte aga see ei tee asja just palju kergemaks. Ikka peavad kõik teda tüdrukus. Poisid ei taha temaga jalgpalli mängida ja ka kakelda ei taha temaga keegi. Kuid elu ei jää sellepärast seisma ja ikka on võimalik tõestada, et sa oled tubli poiss.

Alles nüüd hakkas Franz aimama, mida need kaks võõrast sõna tähendada võiksid. “Peps klann on see, kellele ei meeldi, et tõde päevavalgele tuleb,” mõtles ta.

Piia Tuule

Ulf Stark “Vilista mulle, Johanna”

vilistaRaamat kus on suured soovid…

“Miks küll minul vanaisa pole?” ohkas Berra.
“Seda ma ei tea,” vastan ma. “Aga ma tean igatahes ühte kohta, kust sa võid endale ühe sellise saada.”

Nii algab Berra ja Ulfi sõprus Nilsiga kes elab vanadekodus. Lapsed saavad teada, et nii noored kui vanad rõõmustavad samade asjade üle: saiakeste söömine, tuulelohe lennutamine, kirsiraksus käimine ja vilistamine. Ja kui midagi väga soovida siis see soov täitub.

Ta vilistab jälle “Vilista mulle, Johannat”.  Aga kui Berra proovib samamoodi teha, kostab ainult susin ja visin.
“Pagan, mul ei tule üldse välja,” kaebab ta.
“Küll ta tuleb,” arvab vanaisa. “Peab ainult hoolega harjutama, siis saab kõigega hakkama. Noh, aga mida sa veel oled mõelnud?”

Piia Tuule

Sildipilv