“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Posts tagged ‘vaimud-kummitused’

Victoria Schwab “Luude tunnel”

Raamatus “Kummituste linn” seikles Cass, eriliste võimete ja erilise missiooniga tüdruk Šotimaal Edinburghis. Sarja teises osas viib tema tee Pariisi, sest just seal hakkavad seekord toimuma Cassi vanemate juhitava kummitustesaate võtted.
Esmapilgul tundub, et ees ootamas pole midagi väga hullu. Pariis on tõeliselt ilus ja suursugune linn ning vähemalt hotell, kus perekond peatub, on täiesti kummitustevaba. Kuid Cass saab paraja üllatuse osaliseks: selgub, et saate võtted ei toimu sugugi mitte maa peal, vaid hoopis Pariisi all laiuvates lõpututes pimedates katakombides… Ja nagu arvata võib, siis seal juba rahututest hingedest puudu pole.

Sees on kaks pöördväravat, nagu Ameerika mägede sissepääsu juures.
Läheme neist läbi ja leiame end keerdtrepilt, millel on laiust korraga vaid ühe inimese jaoks. Trepp kulgeb järsult alla, nägemisulatusest välja. All asuvad tunnelid näivad välja hingavat, läkitades üles jaheda läppunud õhu puhangu, millega käib kaasas viha-, hirmu- ja rahutu kaotuse laine.
“Eip,” ütleb Jacob pead raputades.
See siin on halb koht ja me mõlemad tajume seda.

Kuid Cass on nüüd teadlik oma ülesande olemusest teispool Loori ning ka pisut paremini ette valmistatud selleks, et läkitada kummitused edasi vahepealsusest, kuhu nood mingil põhjusel kinni on jäänud. Kas tüdrukul õnnestub koos oma parima sõbra Jacobiga missioon luude tunnelis edukalt läbi viia või äratab ta seekord kogemata üles midagi liiga võimast, kurja ja ohtlikku …?

Järjekordne maiuspala neile, kes hindavad kummituslugusid ning tahavad raamatut lugedes tunda mõnusaid hirmu- ja kõhedusvärinaid.

Kirsti Läänesaar

Victoria Schwab “Kummituste linn”

Juba „Kummituste linna” kaanepilt annab aimu, et tegemist on tõeliselt kõhedusttekitava raamatuga – ja seda see tõepoolest on.
Salapärastel asjaoludel uppumissurmast pääsenud Cassidy, kelle parim sõber Jacob ei viibi päriselt elavate hulgas, näeb kummitusi. Tüdruk suudab liikuda läbi Loori, mis eraldab meie maailma teispoolsusest, ning taaskogeda kunagi toimunud sündmusi, kuhu hinged millegi tõttu kinni on jäänud.
Neil retkedel on tal alati kaasas vana fotoaparaat, mis kummitusi küll enamasti ei jäädvusta, kuid osutub hiljem kasulikuks hoopis ühel teisel üllataval põhjusel.

Mu fotokas võib olla eriline, aga see pole nii kummaline kui ma ise. Ma võin selle endaga teisele poole Loori kaasa võtta, aga see ei näe sealset nagu mina. Suurema osa ajast on fotod tavalised: mustvalged tõlgendused mu värvilisest maailmast.
Aga aeg-ajalt mul veab.
Aeg-ajalt tabab fotokas mõne varju kuskil seina ääres, piirjooned suitsuna kogu ümber heljumas, mõne ukseava, mida enam pole.


Cassi kirjanikest vanemad uurivad samuti seletamatuid nähtusi, ehkki nemad ise vaime ei näe. Kui nad hakkavad juhtima kummitustest rääkivat telesaadet, lähevad asjad päris pinevaks. Nimelt sõidab perekond esimese saate filmimiseks Šotimaale Edinburghi linna, mis on üks kummitusterohkemaid kohti maailmas. Cass ei suuda enam Loori tõmbele vastu panna ja kistakse vastutahtsi vägagi ohtlikesse seiklustesse. Sest vaimudemaailmas on kurjust ja õelust, mis sirutab võimaluse korral käe ka elavate järele…

Filmides suudavad poltergeistid telekaid tõsta ja voodeid üle põranda libistada. Tegelikkuses aga kulub kummitusel kõvasti vaimujõudu, et küünitada läbi Loori – nende ja meie maailma lahutava kardina. Ja need kummitused, kellel on sedalaadi jõudu, on harilikult väga vanad ja mitte kuigi toredad. Elavad ammutavad jõudu armastusest ja lootusest, aga surnud koguvad väge süngematest asjadest. Valust, vihast ja kahetsusest.

Kaasahaarav ja judinaid tekitavalt põnev raamat on Cassidy Blake´i sarja esimene osa, millele kõik kummitusehuvilised jäävad kindlasti kannatamatult järge ootama.

Kirsti Läänesaar

Sildipilv