Lisa-Marie Dickreiter ja Winfried Oelsner “Max ja Metsik Seitse. Must äss”

Kodu ehtsas linnuses keset rüütlirüüsid ja mõõku, kus keldris on salakäigud ja kitsast keerdtrepist pääseb tornitippu – see on iga detektiiviks saada sooviva üheksa-aastase poisi tõeline unistus. Ainus puudus on see, et selles linnuses asub vanadekodu… Või kas see on ikka puudus?
Kui varastatakse ühe daami ehted, saab Max oma unistuste ametit proovida. Abiks on Metsik Seitse – nii kutsutakse kolme eakat söögilauast number 7. See on püsimatu ja ärksa loomuga kamp, kuhu kuuluvad üks memm ja kaks taati, kelle vanus kokku on 200 aastat.
Nii alustab Metsik Seitse Musta Ässa otsingud. Neil on erinevaid juhtlõngu ja kahtlusalused. Nad välistavad neid, kes ei saa olla asjaga seotud, nii nagu ikka detektiivilugudes.

„Majahoidja Ottmar ei saanud see olla! Must Äss oli tavaline, sale – seda nägin ma täpselt.  Aga majahoidja Ottmar on jube paks!”
/…/
„Jah, Max, Must Äss ei olnud paks. Majahoidja Ottmar langeb niisiis välja. Ja üldvõtit talt ka ei varastatud, sellest oleksime ammu kuulnud. Siis oleksid nad siin ka juba lukud välja vahetanud.”

See on esimene õige erilist laadi sõprusest rääkiv detektiivilugu sarjast „Max ja Metsik 7”.

Piia Tuule