“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Posts tagged ‘vastutus’

Silvia Giani “Supervana seiklused”

supervanaseiklusedÜhel hommikul avastab Jõuluvana, et ta on vajalik ainult ühel päeval aastas, kuna päkapikud saavad tänu moodsatele tööriistadele ja postiteenusele kõigega hakkama. Jalutades oma põhjapõtrade juurde leiab ta eest põdra Rendy, kellest ta teadlik polnud. Rendy on tagavarapõder, kahjuks ei ole tal tulnud kedagi kunagi asendada. Siis aga saab Jõuluvana kirja Jimmylt, kes elab Austraalias. Poiss palub Jõuluvanalt julgust, sest koolivennad kiusavad teda. Julgust ei saa aga saata pakiga ning Jõuluvana ei saa ka seista Jimmy selja taga, kui tal on abi vaja. Nii otsustab Jõuluvana hakata Supervanaks, et abistada lapsi kes vajavad seda ning abiliseks on põhjapõder Rendy.

“Ära mängi vaimukat, sa said aru küll, mida ma silmas pidasin … “Lasen teha oma koduseid ülesandeid …”, “sundida neid …”. Kuidas see sulle tundub?”
“Oh pagan, Supervana! Kas me tõesti ütlesime seda?”
“Muidugi ütlesite! Ja kuidas veel?”
“Oh, aga me ei ole ju sellised! Milline häbi … Õnneks olid sina siin ja juhtisid sellele tähelepanu, muidu oleksime Timothy ja mina muutunud neist hullemaks!”

Piia Tuule

Advertisements

Ulf Nilsson “Kui me olime maailmas üksi”

kuimeMis kõik võib juhtuda, kui kella ei tunne? Raamatu peategelane sai seda teada, kui arvas, et kell on seal maal, et isa peab talle lasteaeda järgi tulema. Aga isa ei tulnud… Võib-olla oli veoauto neist üle sõitnud…
Siis meenus talle väikevend. Kui ta lasteaeda tagasi jõudis, märkas ta väikevenda, kes valas parajasti liiva pähe pisitüdrukule, kellel oli lutt suus.
Kuidas siis kaks väikest poissi maja ehitavad, keeksi küpsetavad ja enne magama minemist televiisorit vaatavad, saad teada raamatust.

Piia Tuule

Reet Kudu “Elu algab kümneselt”

Velualgabkumneseltäike raamat, aga suur sisu.

Jaanus on 9-aastane poiss, kelle vanemad töötavad välismaal. Ta elab vanaisa, õe ja kahe vennaga. Jaanus unistab, et saaks juba 10-aastaseks. Sinna on ainult 190 päeva. Seni on ta aga väike poiss, keda narrivad naabripoisid, kellele veel ei kingita jalgratast nagu tema vanemale vennale, kes peab õde passima ja kõige selle juures veel vanaisale sibulasuppi keetma. See viimane on kõige meeldivam tegevus, sest Jaanusele meeldib köögis askeldada ja kohe nii, et tema magustoit “Tulepill” võitis telesaates eripreemia. Aga see kõik peab lõppema kui ta saab kümme. Tema kohustused võtab üle noorem vend nii nagu tema pidi võtma kui vanem vend sai 10-aastaseks. Eriti püsimatu õe valvamine…

Jälle parv kinni sidumata. Ukerdab keset järvelaiku. Näe, keegi veel mingi veidra kompsu parvele unustanud. Ohkan raskelt ja pikalt. Mis mul teiste kompsudega asja, mul vaja Pirtsu-Pilli otsida, et noorem õde enne vanataadi tulekut kindlas kohas oleks.
Keeran välisukse lukku, astun paar sammu mäest alla ja tardun. 
Komps?
Parvel?!
Sööstan uuesti trepile. See mügarik kesk vett? Kas tal pole mitte ümber midagi mummulist nagu minu õekese kleit?

Kuid see 190 päeva ei möödu kergelt ja kas see oodatud vabadus oli see mida Jaanus ootas?

Piia Tuule

Sildipilv