Inga Talvis “Semu kolib sisse”

Joonas on täiesti tavaline lasteaias käiv kuueaastane poiss täiesti tavalisest perekonnast, kus isa on füüsikaõpetaja ja ema joonistab lasteraamatutele pilte. Täiesti tavaline on, et sellises peres juhtub aeg-ajalt üht-teist ebatavalist. Ühel päeval seisis uksel mängurebane, kohver ühes ja kaisulooma-leping teises käes ning kana kaenlas.

„Tõotan olla ustav ja teha kaasa kõik seiklused. … Ah jaa, ja mingit vastutust ma poisiga kokkukeeratud käkkide eest ei võta… Vanemate kanda jääb ju ainult kohustuste pool. Tellimus tuleb sellelt, kes kaisuka pärissõbraks saab, saate isegi aru!” 

Selgus, et Joonas soovis endale kaisulooma. Ta küll kahtles, et äkki ta on selleks juba liiga vana, aga kaisulooma jaoks ei ole vanus tähtis, sest ta on ju SÕBER ja sõbraga koos ei hakka kunagi igav.

Piia Tuule

Silvia Giani “Supervana seiklused”

Ühel hommikul avastab Jõuluvana, et ta on vajalik ainult ühel päeval aastas, kuna päkapikud saavad tänu moodsatele tööriistadele ja postiteenusele kõigega hakkama. Oma põhjapõtrade juurde jalutades leiab ta eest põdra Rendy, kellest ta teadlik polnud. Rendy on tagavarapõder, aga kahjuks ei ole tal tulnud kedagi kunagi asendada. Siis aga saab Jõuluvana kirja Jimmylt, kes elab Austraalias. Poiss palub Jõuluvanalt julgust, sest koolivennad kiusavad teda. Kuid julgust ei saa saata pakiga ja Jõuluvana ei saa ka seista Jimmy selja taga, kui poisil on abi vaja. Nii otsustab Jõuluvana hakata Supervanaks, et abistada lapsi, kes seda vajavad. Tema põhiliseks abiliseks saab põhjapõder Rendy.

“Ära mängi vaimukat, sa said aru küll, mida ma silmas pidasin … “Lasen teha oma koduseid ülesandeid …”, “sundida neid …”. Kuidas see sulle tundub?”
“Oh pagan, Supervana! Kas me tõesti ütlesime seda?”
“Muidugi ütlesite! Ja kuidas veel?”
“Oh, aga me ei ole ju sellised! Milline häbi … Õnneks olid sina siin ja juhtisid sellele tähelepanu, muidu oleksime Timothy ja mina muutunud neist hullemaks!”

Piia Tuule

Ulf Nilsson “Kui me olime maailmas üksi”

Mis kõik võib juhtuda, kui kella ei tunne? Raamatu peategelane sai seda teada, kui arvas, et kell on sealmaal, et isa peab talle lasteaeda järele tulema. Aga isa ei tulnud… Võib-olla oli veoauto neist üle sõitnud…
Siis meenus talle väikevend. Kui ta lasteaeda tagasi jõudis, märkas ta väikevenda, kes valas parajasti liiva pähe pisitüdrukule, kellel oli lutt suus.
Kuidas siis kaks väikest poissi maja ehitavad, keeksi küpsetavad ja enne magama minemist televiisorit vaatavad, saad teada raamatust.

Piia Tuule

Reet Kudu “Elu algab kümneselt”

Väike raamat, aga suur sisu.

Jaanus on 9-aastane poiss, kelle vanemad töötavad välismaal. Ta elab vanaisa, õe ja kahe vennaga. Jaanus unistab, et saaks juba 10-aastaseks. Sinna on ainult 190 päeva. Seni on ta aga väike poiss, keda narrivad naabripoisid, kellele veel ei kingita jalgratast nagu tema vanemale vennale, kes peab õde passima ja kõige selle juures veel vanaisale sibulasuppi keetma. See viimane on kõige meeldivam tegevus, sest Jaanusele meeldib köögis askeldada ja kohe nii, et tema magustoit “Tulepill” võitis telesaates eripreemia. Aga see kõik peab lõppema, kui ta saab kümme. Tema kohustused võtab üle noorem vend, nii nagu tema pidi võtma, kui vanem vend sai 10-aastaseks. Näiteks püsimatu noorema õe valvamise…

Jälle parv kinni sidumata. Ukerdab keset järvelaiku. Näe, keegi veel mingi veidra kompsu parvele unustanud. Ohkan raskelt ja pikalt. Mis mul teiste kompsudega asja, mul vaja Pirtsu-Pilli otsida, et noorem õde enne vanataadi tulekut kindlas kohas oleks.
Keeran välisukse lukku, astun paar sammu mäest alla ja tardun. 
Komps?
Parvel?!
Sööstan uuesti trepile. See mügarik kesk vett? Kas tal pole mitte ümber midagi mummulist nagu minu õekese kleit?

Kuid see 190 päeva ei möödu kergelt ja kas see oodatud vabadus oli see, mida Jaanus ootas?

Piia Tuule