Helen Ahpornsiri “Neli aastaaega”

Raamat “Neli aastaaega” viib meeleolukale retkele läbi looduse aastaringi: kevade, suve, sügise ja talve. Juttu tuleb lindude, loomade, putukate ja taimede elust eri aastaaegadel.

Eriliseks teevad raamatu käsitsi pressitud taimepildid, mis on eranditult valmistatud õitest, lehtedest, seemnetest ja muudest taimeosadest. Kaunid jutud loodusest ja tõetruud pildid moodustavad suurepärase terviku.

Raamat sobib nooremale lugejale iselugemiseks, aga eriti tore oleks kui lapsevanem leiaks aega koos lapsega uurida detailirohkeid illustratsioone.

Anu Amor-Narits

Anne-Mari Alver “Meie teistmoodi vanemad”

„Näete nüüd, kui erinevad on meie kõigi kodud ja pered…” ütles õpetaja Mare mõtlikult. „Kas meil on midagi ühist ka?”
„Kodus on hea,” ütles Kalle esimesena.

Milline on sinu pere? Kes sinna kuuluvad?

Raamatus on juttu erinevatest võimalikest peremudelitest, mis ei pruugi meenuda, kui küsida, kellest koosneb perekond. Esmalt meenub ikka, et peres on ema ja isa ning õed-vennad. Aga kui küsida väikeses kogukonnas sama küsimust, tuleb väga erinevaid vastuseid. Kellel on ainult ema, kellel isa, keda kasvatavad vanavanemad – ja siis on veel olemas lastekodud. Nad on kõik nii erinevad, aga samas kodusoojus on kõikidel olemas.

Raamat on küll trükitähtedes, aga see ei muuda selle sisu tähendust – perekonnad on erinevad, aga koos armastavate inimestega on alati hea.

Piia Tuule

Astrid Reinla “Teofrastus”

Kui Teofrastus Bombastus Filippus Aureolus neljapäeva hommikul üles ärkas, ei teadnud ta veel sugugi, et tal on nii keeruline nimi. Teofrastus oli nimelt kass ja elas Peedu jaamas.

Paljud emad-isad on üles kasvanud selle hallitriibulise kassi koduotsingutele kaasa elades, sest esmatrükis ilmus raamat juba aastal 1985. Siiski on raamatu teemad populaarsed ka tänapäeval. Lihtsalt vahepeal on muutunud riigikord. Seetõttu on seda raamatut kindlasti põnev lugeda ka lastel, kes ei ole näinud aegu, kui suurte paneelmajade vahel hulkus palju koduta kasse, kes otsisid varju katkiste akendega keldrites ja kõhupoolist prügikastides. Oli ka siis heatahtlikke inimesi, kes pakkusid toitu ja peavarju, kuid oli ka palju neid, kes ei osanud muud teha, kui sõimata või isegi peksta neid õnnetuid hulkureid. Seega oli peremehe olemasolu nõukogude ajal lemmikloomale lausa eluliselt tähtis, sest puudusid teised mõistlikud võimalused (korralikud varjupaigad, asenduskodud jmt).

Raamatu jätkuvat populaarsust tõestab asjaolu, et möödunud aastal ilmus kirjastusel Tänapäev orginaalillustratsioonidega (Lea Malin ) uustrükk ning väärtkinodes (Tartus Elektriteatris) linastub filmi alusel tehtud samanimeline animafilm.

Klaari Tamm