Edward van de Vendel “Koer nimega Sam”

Realistlikke loomalugusid ei avaldata just tihti. Nüüd on eesti lugejateni jõudnud Hollandi lastekirjaniku Edward von Vendeli lugu väikese poisi ja suure karvase koera sõprusest.

Raamat põhineb tõestisündinud lool. Kui kirjanik oli külas oma venna perel Kanadas, ilmus nende juurde suur valge 10-aastane koer, kes enam ära ei läinudki.
Raamatu peategelane poiss nimega Kix paneb nende õuele ilmunud salapärase koera nimeks Sam. Sam veedabki kõige parema meelega oma päevi Kixi seltsis pai norides. Kixi kõige suurem hirm on, et ühel päeval ilmub välja koera omanik, kes looma tagasi tahab. Ühel hirmsal ööl peab Kix tõestama, kui väga ta seda koera armastab…

Pildil kirjanik koos loo prototüübiga.

Anu Amor-Narits

Aidi Vallik “Laste oma Eesti”

Ühel ilusal ja kuumal päeval läksid mereranda kolm perekonda, kus kõik omavahel sõbrad olid. Kui vanemad päevitama hakkasid, soovitasid nad lastel midagi liivast ehitada. Kuuel lapsel tuli vahva mõte teha rannaliivale Eestimaa, koos kõigega, mis sinna juurde kuulub – järved ja jõed, metsad ja sood, loomad ja linnud. Kui väiksematele lastele ka suuremad appi tulid, sai läbi mängitud ka Eesti ajalugu ning arutletud Eesti toidu ja kultuuriga seonduv. Viimases peatükis lähevad lapsed enda joonistatud Eestimaale matkale, käies läbi 15 maakonna tähtsaimad vaatamisväärsused.

„Lapsed vaatasid oma Eestit uhkuse ja armastusega ning tundsid, et see kõik, mis nad siin täna teinud ja rääkinud olid, jääb alatiseks nendega. Vähemalt selle ajani, kui nad ükskord juba suured on. Sest siis on nad ise saanud selleks põlvkonnaks, kes päriselt Eestit üha paremaks ja tugevamaks ehitab.”

Raamat on piisavalt napp ja tempokas, aga samas väga informatiivne. Tekst on kirjutatud nii mõnusa huumoriga ja ladusalt, et väike lugeja ei pane tähelegi kui palju ta seda raamatut lugedes targemaks saab.

Anu Amor-Narits

Reet Kudu “Elu algab kümneselt”

Väike raamat, aga suur sisu.

Jaanus on 9-aastane poiss, kelle vanemad töötavad välismaal. Ta elab vanaisa, õe ja kahe vennaga. Jaanus unistab, et saaks juba 10-aastaseks. Sinna on ainult 190 päeva. Seni on ta aga väike poiss, keda narrivad naabripoisid, kellele veel ei kingita jalgratast nagu tema vanemale vennale, kes peab õde passima ja kõige selle juures veel vanaisale sibulasuppi keetma. See viimane on kõige meeldivam tegevus, sest Jaanusele meeldib köögis askeldada ja kohe nii, et tema magustoit “Tulepill” võitis telesaates eripreemia. Aga see kõik peab lõppema, kui ta saab kümme. Tema kohustused võtab üle noorem vend, nii nagu tema pidi võtma, kui vanem vend sai 10-aastaseks. Näiteks püsimatu noorema õe valvamise…

Jälle parv kinni sidumata. Ukerdab keset järvelaiku. Näe, keegi veel mingi veidra kompsu parvele unustanud. Ohkan raskelt ja pikalt. Mis mul teiste kompsudega asja, mul vaja Pirtsu-Pilli otsida, et noorem õde enne vanataadi tulekut kindlas kohas oleks.
Keeran välisukse lukku, astun paar sammu mäest alla ja tardun. 
Komps?
Parvel?!
Sööstan uuesti trepile. See mügarik kesk vett? Kas tal pole mitte ümber midagi mummulist nagu minu õekese kleit?

Kuid see 190 päeva ei möödu kergelt ja kas see oodatud vabadus oli see, mida Jaanus ootas?

Piia Tuule

Kätlin Vainola “Sonja ja kass”

Sonja on väike tüdruk, kes elab koos emaga. Sonjal on isa ka, aga isa ei ela koos nendega. Nende korter on isa ja ta tšello jaoks liiga väike. Või midagi sellist.

Ühel päeval tuleb Sonjale isa külla ja toob tüdrukule kassipoja. Mõlemad vanemad on päri, et Sonjal just sellist sõpra tarvis on.

Selgub, et kasside mängud erinevad veidi laste omadest ja ega pahandused ja seiklusedki tulemata jää…

Anu Amor-Narits

Rose Lagercrantz “Kui ma olin õnnelik”

„Kui ma olin õnnelik” on järg raamatutele „Minu õnnelik elu” ning „Mu süda hõiskab ja naerab”.

Doral on tema viimane koolipäev esimeses klassis.  Tal on esimesena kõik asjad pakitud ja õpetaja palub tal kirjutada teistele lastele jutustus.

Kui ma olin õnnelik, alustas tüdruk.

Kaugemale ta ei jõua, sest klassiruumi uks avaneb ja kantseleitädi Sirpa kutsub õpetaja enda juurd. Varsti kutsutakse ka Dora klassist välja. Selgub, et Dora isa on auto alla jäänud. Kurbadele sündmustele vaatamata saab alustatud jutt lustaka lõpu.

Kibi, kabi, käbi,
raamat on nüüd läbi!

Piia Tuule

Ivar Soopan “Õhulossivanaisa”

Vanaisa küsis ükskord Sonjalt, kas ta õhulosse ehitada oskab, aga Sonja ei saanud sellest küsimusest aru.
“Mis õhulosse? Õhust ei saa midagi ehitada,” ütles tüdruk seepeale targalt. “Õhk on ju nagu… Nagu õhk,” ütles ta.
Vanaisa naeratas selle peale kavalalt ja ütles: “Kuidas ei saa! Ikka saab. Mina kogu aeg ehitan.”
“No näita mulle mõnda, mis sa valmis oled teinud,” vastas Sonja ja kortsutas kulmu. “Kus see on?”
……
Vanaisa kükitas Sonja ehitatud liivalossi kõrvale. “Sonjake, õhulossideks nimetatakse unistusi. Neid ei saa näha, aga need võivad kunagi nähtavaks muutuda,” selgitas ta.

4-aastane Sonja on tihti Haapsalus vanaemal-vanaisal külas. Vanaisaga arutatakse igasuguseid erinevaid maailma asju, räägitakse mõistujuttu – kes on naljahammas, hea nina kalade leidmiseks, õhulossidest(unistustest) jne. Siia mahuvad ka lood, kus isa jutustab Sonjale kaugetest maadest ja loodusnähtustest, mida ta on ajakirjanikuna reisides näinud. Samuti kaks rasket sündmust Sonja elus: ema-isa lahkuminek ja vanaisa surm.

Tiina Lutter

Kairi Look “Peeter, sõpradele Peetrike”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna laureaat 2015

Mõnusalt tervikliku looga krutskilik raamat, mis puhub elu sisse paarile pealtnäha tavalisele lasteaiapäevale. Tegutsevad nii ühiskonnas kui ka lastekirjanduses harvemini ette juhtuvad tegelased nagu üksikisa ja meessoost lasteaiakasvataja, kuid see mõjub loomulikult, mitte programmiliselt. Sümpaatselt ja pealetükkimatult on käsitletud perede majandusliku ebavõrdsuse ja laste omavahelise mõõduvõtmise teemat. Raamat võimaldab mõtiskleda ja vestelda väärtuste ja võimalike valikute teemadel: mis on õige, mis vale, mis on sobiv, mis sobimatu, mis on võimalik, mis võimatu. Raamatus on ka piisavalt põnevust, ettearvamatust ja ruumi edasi mõelda, mis kõik veel juhtuda võib. Väga ilus, et teoses on väärtustatud vana raamatut. Lugejagi võiks siit leida innustust minna vanu väärtuslikke raamatuid või mänguasju raamatukokku või muuseumi vaatama.

“Peeter, sõpradele Peetrike” ühendab endas meeldivalt jooned, mida mänguasjamuuseumi ja raamatukogu egiidi all väljaantav auhind võiks eeldada: südamlikkus, muinasjutulisus, väike vigur ja muie suunurgas.

žürii esimees Anti Saar

Juhani Püttsepp “Liulood”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2015

Ühe lihtsa ja läbiva motiivi kaudu, milleks on liulaskmine, on Juhani Püttsepal õnnestunud luua soe, sõbralik ja hoolivust sisendav tervik. Raamat annab hea võimaluse mõelda selle üle, kuidas kõik elusolendid oma erinevuste kiuste siiski omavahel sarnanevad ja et ümbritsevat maailma maksab tähele panna. Liugu lasta ja mängida armastavad nii lapsed, varesed kui hundikutsikad! Juhani Püttsepa lood on vestetud haaravalt ja põnevalt ning tore ja värviküllane on ka Katrin Ehrlichi pildikeel.

Nagu Püttsepa varasemad teosed, väärtustab ka “Liulugude” raamat looduse mitmekesisust ja kannab meeliavardavat sõnumit selle kohta, et inimlaps pole tingimata maailma naba. On sümpaatne, et selle hoiaku väljendamisel on jäädud diskreetseks ja suudetud hoiduda moraliseerimisest.

žürii esimees Anti Saar

Jan Ormerod “Beebivahetus”

Krokodilli-Karoliine väikevenna suu tilgub ja ta võtab Krokodilli-emme süles kõik ruumi ära. Aga Krokodilli-emme räägib ainult sellest, kui armas väikevend on ja annab väikevennale laksuva musi. Karoliine on armukade, kohe väga-väga armukade ja tahab ka emmelt laksuvat musi saada.

Ühel päeval peab Karoliine oma väikevenna järele vaatama ja siis läheb ta vennaga beebikaupade poodi, et oma tilkuv väikevend uue beebi vastu vahetada. Selgub et nende beebidega on ikka palju muresid ning kokkuvõttes on oma venna ikka kõige armsam.

Austraalia armastatud lastekirjaniku raamat räägib sooja ja sõbraliku loo armukadedusest ja armastusest.

Väga soovituslik lugemisvara peredele, kus sündinud uus vend või õde.

Anu Amor-Narits