“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Posts tagged ‘perekond’

Inga Talvis “Semu kolib sisse”

Joonas on täiesti tavaline lasteaias käiv kuueaastane poiss täiesti tavalisest perekonnast kus isa on füüsika õpetaja ja ema joonistab lasteraamatutele pilte. Täiesti tavaline on, et sellises peres juhtub aeg-ajalt üht-teist ebatavalist. Ühel päeval seisis uksel mängurebane kohver ühes ja kaisulooma-leping teises käes ning kana kaenlas.

„Tõotan olla ustav ja teha kaasa kõik seiklused. … Ah jaa, ja mingit vastutust ma poisiga kokkukeeratud käkkide eest ei võta. … Vanemate kanda jääb ju ainult kohustuste pool. Tellimus tuleb sellelt, kes kaisuka pärissõbraks saab, saate isegi aru!” 

Selgus, et Joonas soovis endale kaisulooma. Ta küll kahtles, äkki on juba liiga vana aga kaisulooma jaoks ei ole vanus tähtis, sest ta on ju SÕBER ja sõbraga koos ei hakka kunagi igav.

Piia Tuule

Advertisements

Anne-Mari Alver “Meie teistmoodi vanemad”

„Näete nüüd, kui erinevad on meie kõigi kodud ja pered…” ütles õpetaja Mare mõtlikult. „Kas meil on midagi ühist ka?”
„Kodus on hea,” ütles Kalle esimesena.

Milline on Sinu pere? Kes sinna kuuluvad?

Raamatus on juttu erinevatest võimalikest peremudelitest mis ei pruugi meenuda kui küsida, et kellest koosneb perekond. Esmalt ikka meenub, et peres on ema ja isa ning õed-vennad. Aga kui küsida väikeses kogukonnas sama küsimust tuleb väga erinevad vastused. Kellel on ainult ema, kellel isa, keda kasvatavad vanavanemad ja siis veel on olemas lastekodud. Nad on kõik nii erinevad aga samas kodusoojus on kõikidel olemas.

Raamat on küll trükitähtedes aga see ei muuda selle sisu tähendust – perekonnad on erinevad aga koos armastavate inimestega on alati hea.

Piia Tuule

Kadri Hinrikus “Katariina ja herned”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna laureaat 2018

“Katariina ja herned” räägib lapse jaoks tähtsaimatest asjadest

Katariina käsi on juba mõnda aega üsna kehvasti käinud: küll on ta angiiniga kodus istunud, vihmasel klassiekskursioonil igavlenud, parima sõbrannaga lõhutud rula pärast tülli läinud, ja tagatipuks on ema hajameelsusest koos teksadega tema mobiiltelefoni masinaga ära pesnud. Kuid veel enne kõike seda on tema isa pere juurest lahkunud uue elukaaslase Julia juurde ning ema uputanud ennast töösse ja nutiseadmetesse, nii et Katariina suurim hirm nüüd on, et ema läheb ühel päeval tööle ja jääbki sinna, sest unustab tütre olemasolu.

Siin läheb hädasti vaja eaka naabrimemme Aliisi kindlaid kinnitusi, et nii ei saa küll iialgi juhtuda, ja sõprust surmapõlgliku Martiniga, kes julgeb mööda tuletõrjeredelit ronida ka viiekordse maja katusele – sest kui ta ronib, siis peab mõtlema ainult ronimise peale. Mitte selle peale, miks temagi isa ja ema lahku läksid.

Kadri Hinrikuse „Katariina ja herned“ kujutab seega lapsi lastekirjanduses üsna haruldases, kuid eluliselt väga sagedases olukorras – toime tulemas tänapäevase vastmoodustunud kärgpere tingimustes, samuti konkurentsis nutiseadmetega, millesse süveneb ema isegi ühise õhtusöögi ajal sellisel määral, et ei märkagi, kuhu tütar vahepeal kõndima läheb või et ta lapse pannkoogid kogemata ära sööb.

Et nii Martini kui Katariina vanemad on mõlemad üle pea hõivatud oma keeruliste isiklike elude ja tööasjadega, leiavad lapsed igatsetud tähelepanu tädi Aliisilt, kellega rajatakse aeda hernepeenar, käiakse rannas, tehakse küpsisetorti ja peetakse piknikku. Tädi Aliisil on alati aega kuulata nende muresid ja oskust mõista nende üksindust ja hirme. Ja et tädi Aliis ise kardab kõiksuguseid asju, saavad lapsed ennastki tunda tema eest natuke vastutavana ja kellegi jaoks olulisena.

See on ilus ja sügava sisuga raamat algkooliealistele lastele. Siin pole verdtarretavaid süžeepöördeid ega küüsi närima panevat pingetõusu, lugu areneb tasakaalukalt, veidi mõtisklevalt, ühtlaselt rahulikus tempos – kuid on sellegipoolest põnev ja kaasahaarav. Herned, mille varsi pidi muinasjutus õnnestuks isegi taevasse ronida, muudkui kasvavad, usaldus laste ja naabritädi vahel samamoodi, kuni julgetakse koos lõpuks isegi maale sõita – mis aga paneb laste ja vanatädi sõpruse õige rängale proovile ning lõpuks ometi häirekellad ka emade-isade peas helisema.

Herned aga saavad raamatu lõpuks küpseks ning ühes nendega on küpsenud ka Katariina ja Martin paremini toime tulema oma hirmude ja kurbusega, ning ehk on ka nende lapsevanemad saanud küpsemateks lapsevanemateks.

žürii esinaine Aidi Vallik

 

Naljavaene kevad
See kevad on üks peavalu, nagu mu ema ikka ütleb. Mitte et ma täpselt teaksin, mis tunne on, kui pea valutab, sest mul pole kunagi pea valutanud.

Nii algab lugu 9 aastasest Katariinast. Ta isa on läinud teise naise juurde, ema on kogu aeg tööl. Sõbrad ja klassikaaslased on sõitnud kes Soome, kes kuhugi lõunamaale. Nii tõotab algav suvevaheaeg tulla kõige igavam. Ta veetis oma päevi aias ronides ja vana tamme otsas turnides kui ühel päeval naabermajast hallipäine memm teda kõnetas. Sellest hetkest muutus kõik – uued sõbrad, uued tegemised, uued elamused, uued võidud.

Piia Tuule

Venno Loosaar “Eitahalood”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2018

“Eitahalood” mängivad rollid ümber

Kas keegi on kunagi kuulnud emast, kes ei taha üldse potile minna, vaid teeb oma hädad diivani taha põrandale, kinga sisse või lihtsalt kuhu juhtub? Või on keegi näinud isa, kes ei taha hambaid pesta? Vanaisa, kes ei taha küüsi lõigata? Vanaema, kes ei taha viisakalt käituda või nina nuusata? Kõigi selliste uskumatute isade, emade, vanaemade, vanaisade ja tädide-onudega võib kohtuda Venno Loosaare lasteraamatus „Eitahalood“ ja ainult imeks panna, kui palju nalja sellest sünnib, kui suured inimesed ootamatult käituvad väikelaste kombel. Lapsed selles raamatus on koomiliselt hädas oma halbade kommetega vanemate ja vanavanematega, kuid ilmutavad lugudes siiski piisavalt kavalust ja tarkust, et ülekäte läinud täiskasvanud lõpuks korrale kutsuda. Küllap pakub see rollide äravahetamine palju nalja ja äratundmislusti ka kolme- kuni kuueaastastele lastele endile, kellele see raamat ettelugemiseks tundub kõige paremini sobivat.

Iseenesest on see rollide ümbermängimise või äravahetamise võte lastekirjanduses kasutamist leidnud mõnikord varemgi, aga kindlasti mitte sellise tervet jutukogu läbiva stiilivõttena ja terve ideelise ja kompositsiooni alusena. Niisugusel kujul on see uudne, originaalne ja põnev, ja autor tuleb ka kirjutamise tehnilise poolega ladusalt ja nauditavalt toime, muutumata sihtgrupi jaoks liiga tüütuks, keeruliseks või didaktiliseks. Lapse vaatenurk neis lugudes on ilmselge, hoolimata toimunud rollivahetusest. Ning järjest ja järjest saab imetleda, kuidas autor ilmutab oma terast tähelepanuvõimet laste suhtes ning oskust neid tähelepanekuid pisikestesse vaimukatesse, kuid väga iseloomulikesse detailidesse paigutada – näiteks kes ei teaks, kuhu on kõige mugavam poetada nuuskamata ninast kougitud tatikolle … Või kui raske on suuga õhust kommi püüda, kui on pikad juuksed.

Ilus on ka see, et nende pahupidi pööratud juttudega on autor osanud püsida hea maitse raamides ja emotsionaalselt soojades, armastavates toonides. Väga lihtne oleks nende naljadega ju ka üle võlli minna, hakata tembutama tembutamise enda pärast või muutuda vanemate naeruvääristamisega peaaegu õelakski. Aga selle asemel on „Eitahalood“ hoopis armsalt naljakad, heatahtlikud, soojad ja armastavad. Just nii nagu lapsepõlve kõige mõnusamad mängud. Sest mis see rollivahetaminegi muud on kui mäng.

žürii esinaine Aidi Vallik

 

Igale lapsevanemale on tõenäoliselt tuttav olukord, kus ta võsuke ütleb millegi peale ei taha – ei taha hambaid pesta, ei taha lasteaeda minna, ei taha magama minna, ei taha hommikul ärgata jne.

Mis juhtub siis, kui olukord on ümberpööratud ning ei taha ütleb samades olukordades hoopis lapsevanem, onu, tädi või vanaema-vanaisa. Üks on kindel, et nalja saab ning paneb ka lapse enda mõtlema, kuidas oleks kõige õigem teatud juhtudel käituda.

Näiteks teavad lapsed hästi, et vahel on teiste lastega koos mängides nii põnev, et kuidagi ei raatsita lõpetada. Mis juhtub, aga siis, kui emale tööle järgi läinud viieaastane Aare saab vastuseks, et emme ei taha veel koju tulla.

„Miks sa ei taha koju tulla?” imestab Aare.

„Mul just läks siin nii põnevaks.” Ema osutab käega arvuti kuvarile. „Näed, kui palju ägedaid arveid ja dokumente mul praegu ees on,” seletab ta õhinal. „Poole tunni pärast algab nõupidamine ja siis veel kaks koosolekut.”

„Emme, aga sa võid ju seda kõike homme teha,” püüab Aare ema meelt muuta. „Teised töötajad peavad ka varsti koju minema.”

Kuidas asjad lahenevad, saab igaüks ise lugeda juba raamatust. Vihjeks võib öelda niipalju, et seda lihtsat lahendust tasub ka päriselt meeles pidada igal lapsevanemal, kes on end liiga kauaks tööle unustanud.

Klaari Tamm

Siiri Laidla “Meil siin Juuni tänavas”

Kas tead, kus oli Tartus nõukogude ajal 21. juuni tänav? (Vihjeks: see koosnes kahest praegusest tänavast, mille vahele jäi Raekoja plats). Just sinna tänavasse kolis 1960-ndate lõpus oma venna ja isaga Siret ehk Sirts. Uus ei olnud üksnes kodu, vaid ka isa pruut Marju ja tema poeg Ruudolf ehk Ruudi, kes õppis sanatoorses koolis. Sirts kohanes oma uues kodus kenasti, kui mõned viperused ja pahandused välja arvata. Needki olid paljuski tingitud ta uue sõbra Anu hulljulgusest. Ei saanud tüdruk Punase Paela Ordu liikmena oma mängukaaslasest kehvem olla ning nii sattuski ta poodi pätsama või tänavatele keelatuid märke kritseldama. Õnneks leidis Sirts peagi veel uusi sõpru, kellega oma kodupiirkonnas (Juuni tänav, Tomka, ülikooli kant, jõeäärne park ja murka) näiteks lurkat mängida. Huligaansused asendusid uute hobidega (nt filminäitlejate piltide kogumine, lauluvõistluse „Horoskoop” laulusõnade üles kirjutamisega jne) ning salatseltsiga Siresta (Siret pluss Esta).

Tundub põnev?! Polegi nii igav kui võiks arvata ilma arvuti, mobiilide ja moodsate lõbustusasutusteta. Eriti suur äratundmisrõõm on ka raamatut ette lugevatel vanematel ja vanavanematel, kes mäletavad oma lapsepõlvest neid Tartu legendaarseid kohti nagu raeplatsi pontšikubaar.

„Siret pööras ümber nurga ning astus julgesti pontšikubaari uksest sisse. Oli siin vast palav! Kuum õli kees podinal suures plekktünnis. Kogu ruumis hõljus isuäratav lõhn. Ja rahvast oli nagu murdu! Järjekord algas päris ukse juurest ja tegi mitu keerdu. Ju oli magus lõhn kõik Tartu linna maiustajad siia kokku meelitanud.”

Klaari Tamm

Ellen Niit “Onu Ööbik Öösorri tänavast”

Raamatu autor Ellen Niit on peategelase kohta rääkinud nii: „Kui ma noor olin, tundsin ma ühte kena väikest asjameest, kelle nimi oli onu Ööbik. Ta elas meie lähedal ja ma nägin teda peaaegu iga päev. Ma kirjutasin temast isegi mõned väikesed jutud. Onu Ööbik oli mu poegade hea tuttav ja ma pean ütlema, et ta oli nendega ka õige sarnane. Küllap sellepärast on ta veel praegugi nii armas, kui ma ta peale mõtlen.”.

Onu Ööbiku lood on paljudele lugejatele kindlasti tuttavad, sest osa neist on varem ilmunud erinevates kogumikes ja avaldatud „Tähekeses”. Kindlasti pole mina kaugeltki ainuke, kes juba ammu ootas selle lustliku tegelase jutukesi eraldi raamatuna. Nüüd ongi need ilmunud koos Priit Pärna illustratsioonidega, moodustades suurepärase terviku.

Onu Ööbiku lugusid lugedes tunnevad nii suured kui väikesed peategelases ära oma pereliikmeid, sõpru, tuttvaid. Mulle tundub, et meis kõigis on peidus pisut onu Ööbikut. Seda, mis neis lugudes juhtub, ei tahaks ette rääkida, sest muidu võib osa lugemisrõõmust kaotsi minna.

Anu Amor-Narits

Heidi Raba “Härra Hopsti”

harrahopstiJoonas on täiesti tavaline 8-aastane poiss, kelle elus hakkab juhtuma täiesti ebatavalisi asju. See algab päeval, mil kõik läheb valesti. Et vigu parandada, tuleb kõvasti pingutada ja isegi mõistatusi lahendada. Aga hea, kui abiks on sõber ja muidugi härra Hopsti!

Meil kõigil on elus päevi kui tundub kohe hommikust peale, et ükski asi lähe nii nagu tarvis. Ühel sellisel õhtul kui kõik oli läinud kolinal allamäge, joonistas Joonas paberile ühe jubeda kolli ja soovis, et perekond ta ometi rahule jätaks. Äkki oli majas vaikus ja perekond kadunud ning Joonase tuppa ilmus lustakas mehike – härra Hopsti, Kogu Universumi Laste Legendaarsete Abimeeste Seltsist.

Selgus, et Joonase perekond on röövitud ja mis kõige hullem, selle koletu teo pani korda Joonase enda joonistatud Jubekoll. Oma pere tagasi saamiseks tuli Joonasel minna koos härra Hopstiga mõista-mõista-maale, õnneks võis ta sinna kaasa võtta ka oma parima sõbra Lenna Mustika.
Perekonna päästmiseks tuli seltskonnal mõista-mõista-maa nimele vastavalt lahendada mitmeid mõistatusi ja läbida pingelisi seiklusi.

Millised olid mõistatused ja seiklused, kas Joonas suudab päästa oma perekonna ja kui jube ikkagi on üks Jubekoll, peate juba ise raamatust lugema, sest muidu jääb vähemalt pool põnevust puudu.

Anu Amor-Narits

Sildipilv