“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Posts tagged ‘perekond’

Emma Karinsdotter “Tuhande Tähe saar”

Loo peategelane Tigris on 11-aastane tüdruk, kelle ema suri autoõnnetuses kümme aastat tagasi. Tigris elab koos isaga ning sageli viibib nende juures ka vanaema. Tigrise isal on depressioon. See on ka põhjuseks, miks nad hiljuti kolima pidid. Tigris igatseb ema ja oma vana kodu, kus on jälgi emast. Ühel päeval leiab tüdruk lahti pakkimata asjade hulgast kummalise puust kasti, mille peal on tema ema nimi. Tigris poeb roosilõhnalisse kasti ja jääb sügavasse unne. Ärgates asub ta teises maailmas – Tuhande Tähe saarel. See on imeline koht, millesarnast pole tüdruk kunagi varem näinud. Tuhande Tähe saarel leiab ta eest tuulest laulusõnu otsiva Arianni, Leo oma pilvelammastega ja tähekivid. Igal taevatähel on sellel saarel oma tähekivi. Selleks, et tähed saaksid öösel taevas särada, on tähekividel vaja laulu, sõnu ja muusikat.
Igal saare elanikul on oma ülesanne täita. Ka saarele tulnud Tigris tunneb endal olevat ülesande – päästa oma ema, kes on saare looja ja elanik, kuid kelle viis Kivistunud metsa saart hirmu all hoidev Vari. Vapralt asub tüdruk oma ülesannet täitma.
“Tuhande Tähe saar” on südamlik lugu sõprusest ja igatsusest, kuid sellest ei puudu ka seiklused ning põnevus. Loo käigus avaldub kauahoitud saladus ja õpitakse edasi elama kõigi raskuste kiuste.
Raamatu autor Emma Karinsdotter kasvas üles maalilises Ronneby vallas Rootsis. Autorit on nimetatud tänapäeva Astrid Lindgreniks ja tema raamatud on juba leidnud endale koha laste südametes. Karinsdotteri esimest lastele mõeldud teost “Lisbet ja Sambakuningas” pole eesti keelde tõlgitud. “Tuhande Tähe saar” on autori teine lasteraamat. Selles jutustatakse liigutav, maagiline ja seikluslik lugu.

Laste- ja noorteosakonna praktikant Terje

Kristi Piiper “Meie uues kodus kummitab”

Mina olen Säde, kuueaastane. Ma ei saa aru, miks meile lapsehoidja võeti. Mina olen juba täiesti tark ja minu vend Siim on ammu seitsmene. Ta läheb sügisel kooli, mina lasteaia viimasesse rühma.
Ja meile võetakse suveks lapsehoidja?

Säde ja Siim otsustavad teha kõik, et hoidjatädi Elga neile kauaks ei jääks. Lastel on päris palju mõtteid ja ideid kuidas hoidja ära hirmutada. Poes käies peidavad nad tädi taskutesse asju ja loodavad, et politsei Elsa varguse pärast arreteerib. Muuseumis otsustavad Säde ja Siim ära kaduda, et hoidjatädi vanematelt pahandada saaks kuna ta lapsed ära kaotas. Lõpuks korraldatakse kummitusõhtu.

See on muhe lugu õest-vennast, kellel fantaasiast puudu ei tule. Koos suurepärase illustraatori Sirly Oderi piltidega on raamat mõnus lugeda.

Tiina Lutter

Kairi Look “Piia Präänik ja bandiidid”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2020

“Piia Präänik ja bandiidid” (Tänapäev) on autori teine raamat, mille tegelaseks on Piia Präänik. Seekordsed sündmused Papli tänaval algavad uudisega, et Piiast saab korraga suur õde tervelt kolmele vennale. Põnevust ei tekita mitte ainult kolmikute majja tulemine, ka Piia naabrid lisavad mõistatusi, mida tüdruk oma uue sõbra Villemiga lahendama asub. Toredate piltidega vaimukas ja lõbus raamat nii iselugejale kui ettelugejale.

žürii esinaine Eva Roos

 

Jätkuvad meile juba tuttava Piia Prääniku, tema perekonna ja naabrite tegemised.

Amanda Li “Seiklused Muumiorus” Tove Janssoni raamatu ainetel

Muumiorg on kõige imelisem org terves maailmas – vaikne ja rahulik koht, mille keskel on Muumimaja. Muumid ise on aga väga sõbralikud, viisakad ja külalislahked iga kell ja aastaajal. Sellepärast on neil palju sõpru ja nad kõik satuvad tihti põnevatesse seiklustesse.
Nii kolib Muumimajja elama Väike My, kes on väga tilluke aga iseloom on suur. Kevad toob endaga kaasa Nuuskmõmmiku ja kohtumise salapärase Urriga. Ja kunagi ei või teada, mis juhtub järgmiseks, kas kohtutakse lohega või hakkavad aias kasvama hatifnatid. Ja kuidas see kõik ning palju muud ühte raamatusse ära mahub, pead ise välja uurima 🙂
Vaatamata sellele, et Muumioru tegelased on väga ammu kirja pandud siis kõiki tegelasi võid iga päev kohata. Nad näevad lihtsalt välja nagu pinginaaber, kõrval tänavas elavad onu ja tädi või isegi Sinu enda lähedased.
Muumioru tegelased on väga vanad. 1948.a. pani paberile soome-rootsi kirjanik Tone Jansson. Eesti keeles ilmusid Muumioru lood esimest korda 1975.a.

Piia Tuule

Maja Lunde “Lumeõde”

Julian armastab jõule. See on kõige ilusam aeg aastast ja pealegi on tal jõululaupäeval sünnipäev. Aga sel aastal tundub Julianile, et mingeid jõule ei tulegi. Tema vanem õde on suvel surnud ja sellest ajast saadik on kõik teisiti. Isa, ema ja Juliani väike õde Augusta pole enam päriselt enda moodi. Kodu on vaikne ja kurb koht ja kellelegi ei tule meeldegi, et peaks hakkama pühadeks valmistuma.

Ühel päeval kohtab Julian Hedvigit. Hedvig oma laia naeratuse ja sooja südamliku olemisega on just selline sõber, keda Julian vajab. Tüdruk elab uhkes Puuoksa Villas, kus lapsed veedavad imetoredasti aega. Hedvig aitab Julianil leinaga toime tulla ja taas jõulutunnet kogeda.

Ajapikku hakkab aga selguma, et Hedvigil on saladusi, mida ta ei taha Julianiga jagada. Kas Puuoksa Villaga toimub midagi veidrat? Miks pole Hedvigi peret kunagi kodus? Ja kes on see salapärane vanamees, kes aeg-ajalt maja aeda ilmub?

Lummavate piltidega salapärane, põnev ja liigutav jõululugu, mida sobib lugeda igal aastaajal.

Kirsti Läänesaar

Sandra Heidov “Lapsed ja natuke vanemad”

Nagu ütleb raamatu pealkiri, sobib see lugemiseks nii lastele kui täiskasvanutele ja kõige parem kui seda teeb koos terve pere. Tegu on jutukogumikuga, mis koosneb suuremalt jaolt lugudest erinevate laste ja nende vanemate igapäevastest tegemistest. Juttudes on palju argiseid situatsioone, kuid neis kõigis on mingi põnev nüanss või ootamatu lõpplahendus.

See raamat tekitab lugejas mõnusat äratundmist ja näitab, et vahel üksluisena näiv argipäev võib pakkuda päris lõbusaid seiku.

Kuidas teha nutuvaba päeva? Kas ninjatilgad aitavad sama hästi kui ninatilgad? Loe ja saad teada!

Anu Amor-Narits

Inga Talvis “Semu kolib sisse”

Joonas on täiesti tavaline lasteaias käiv kuueaastane poiss täiesti tavalisest perekonnast kus isa on füüsika õpetaja ja ema joonistab lasteraamatutele pilte. Täiesti tavaline on, et sellises peres juhtub aeg-ajalt üht-teist ebatavalist. Ühel päeval seisis uksel mängurebane kohver ühes ja kaisulooma-leping teises käes ning kana kaenlas.

„Tõotan olla ustav ja teha kaasa kõik seiklused. … Ah jaa, ja mingit vastutust ma poisiga kokkukeeratud käkkide eest ei võta. … Vanemate kanda jääb ju ainult kohustuste pool. Tellimus tuleb sellelt, kes kaisuka pärissõbraks saab, saate isegi aru!” 

Selgus, et Joonas soovis endale kaisulooma. Ta küll kahtles, äkki on juba liiga vana aga kaisulooma jaoks ei ole vanus tähtis, sest ta on ju SÕBER ja sõbraga koos ei hakka kunagi igav.

Piia Tuule

Anne-Mari Alver “Meie teistmoodi vanemad”

„Näete nüüd, kui erinevad on meie kõigi kodud ja pered…” ütles õpetaja Mare mõtlikult. „Kas meil on midagi ühist ka?”
„Kodus on hea,” ütles Kalle esimesena.

Milline on Sinu pere? Kes sinna kuuluvad?

Raamatus on juttu erinevatest võimalikest peremudelitest mis ei pruugi meenuda kui küsida, et kellest koosneb perekond. Esmalt ikka meenub, et peres on ema ja isa ning õed-vennad. Aga kui küsida väikeses kogukonnas sama küsimust tuleb väga erinevad vastused. Kellel on ainult ema, kellel isa, keda kasvatavad vanavanemad ja siis veel on olemas lastekodud. Nad on kõik nii erinevad aga samas kodusoojus on kõikidel olemas.

Raamat on küll trükitähtedes aga see ei muuda selle sisu tähendust – perekonnad on erinevad aga koos armastavate inimestega on alati hea.

Piia Tuule

Kadri Hinrikus “Katariina ja herned”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna laureaat 2018

“Katariina ja herned” räägib lapse jaoks tähtsaimatest asjadest.

Katariina käsi on juba mõnda aega üsna kehvasti käinud: küll on ta angiiniga kodus istunud, vihmasel klassiekskursioonil igavlenud, parima sõbrannaga lõhutud rula pärast tülli läinud, ja tagatipuks on ema hajameelsusest koos teksadega tema mobiiltelefoni masinaga ära pesnud. Kuid veel enne kõike seda on tema isa pere juurest lahkunud uue elukaaslase Julia juurde ning ema uputanud ennast töösse ja nutiseadmetesse, nii et Katariina suurim hirm nüüd on, et ema läheb ühel päeval tööle ja jääbki sinna, sest unustab tütre olemasolu.

Siin läheb hädasti vaja eaka naabrimemme Aliisi kindlaid kinnitusi, et nii ei saa küll iialgi juhtuda, ja sõprust surmapõlgliku Martiniga, kes julgeb mööda tuletõrjeredelit ronida ka viiekordse maja katusele – sest kui ta ronib, siis peab mõtlema ainult ronimise peale. Mitte selle peale, miks temagi isa ja ema lahku läksid.

Kadri Hinrikuse „Katariina ja herned“ kujutab seega lapsi lastekirjanduses üsna haruldases, kuid eluliselt väga sagedases olukorras – toime tulemas tänapäevase vastmoodustunud kärgpere tingimustes, samuti konkurentsis nutiseadmetega, millesse süveneb ema isegi ühise õhtusöögi ajal sellisel määral, et ei märkagi, kuhu tütar vahepeal kõndima läheb või et ta lapse pannkoogid kogemata ära sööb.

Et nii Martini kui Katariina vanemad on mõlemad üle pea hõivatud oma keeruliste isiklike elude ja tööasjadega, leiavad lapsed igatsetud tähelepanu tädi Aliisilt, kellega rajatakse aeda hernepeenar, käiakse rannas, tehakse küpsisetorti ja peetakse piknikku. Tädi Aliisil on alati aega kuulata nende muresid ja oskust mõista nende üksindust ja hirme. Ja et tädi Aliis ise kardab kõiksuguseid asju, saavad lapsed ennastki tunda tema eest natuke vastutavana ja kellegi jaoks olulisena.

See on ilus ja sügava sisuga raamat algkooliealistele lastele. Siin pole verdtarretavaid süžeepöördeid ega küüsi närima panevat pingetõusu, lugu areneb tasakaalukalt, veidi mõtisklevalt, ühtlaselt rahulikus tempos – kuid on sellegipoolest põnev ja kaasahaarav. Herned, mille varsi pidi muinasjutus õnnestuks isegi taevasse ronida, muudkui kasvavad, usaldus laste ja naabritädi vahel samamoodi, kuni julgetakse koos lõpuks isegi maale sõita – mis aga paneb laste ja vanatädi sõpruse õige rängale proovile ning lõpuks ometi häirekellad ka emade-isade peas helisema.

Herned aga saavad raamatu lõpuks küpseks ning ühes nendega on küpsenud ka Katariina ja Martin paremini toime tulema oma hirmude ja kurbusega, ning ehk on ka nende lapsevanemad saanud küpsemateks lapsevanemateks.

žürii esinaine Aidi Vallik

 

Naljavaene kevad
See kevad on üks peavalu, nagu mu ema ikka ütleb. Mitte et ma täpselt teaksin, mis tunne on, kui pea valutab, sest mul pole kunagi pea valutanud.

Nii algab lugu 9 aastasest Katariinast. Ta isa on läinud teise naise juurde, ema on kogu aeg tööl. Sõbrad ja klassikaaslased on sõitnud kes Soome, kes kuhugi lõunamaale. Nii tõotab algav suvevaheaeg tulla kõige igavam. Ta veetis oma päevi aias ronides ja vana tamme otsas turnides kui ühel päeval naabermajast hallipäine memm teda kõnetas. Sellest hetkest muutus kõik – uued sõbrad, uued tegemised, uued elamused, uued võidud.

Piia Tuule

Venno Loosaar “Eitahalood”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2018

“Eitahalood” mängivad rollid ümber

Kas keegi on kunagi kuulnud emast, kes ei taha üldse potile minna, vaid teeb oma hädad diivani taha põrandale, kinga sisse või lihtsalt kuhu juhtub? Või on keegi näinud isa, kes ei taha hambaid pesta? Vanaisa, kes ei taha küüsi lõigata? Vanaema, kes ei taha viisakalt käituda või nina nuusata? Kõigi selliste uskumatute isade, emade, vanaemade, vanaisade ja tädide-onudega võib kohtuda Venno Loosaare lasteraamatus „Eitahalood“ ja ainult imeks panna, kui palju nalja sellest sünnib, kui suured inimesed ootamatult käituvad väikelaste kombel. Lapsed selles raamatus on koomiliselt hädas oma halbade kommetega vanemate ja vanavanematega, kuid ilmutavad lugudes siiski piisavalt kavalust ja tarkust, et ülekäte läinud täiskasvanud lõpuks korrale kutsuda. Küllap pakub see rollide äravahetamine palju nalja ja äratundmislusti ka kolme- kuni kuueaastastele lastele endile, kellele see raamat ettelugemiseks tundub kõige paremini sobivat.

Iseenesest on see rollide ümbermängimise või äravahetamise võte lastekirjanduses kasutamist leidnud mõnikord varemgi, aga kindlasti mitte sellise tervet jutukogu läbiva stiilivõttena ja terve ideelise ja kompositsiooni alusena. Niisugusel kujul on see uudne, originaalne ja põnev, ja autor tuleb ka kirjutamise tehnilise poolega ladusalt ja nauditavalt toime, muutumata sihtgrupi jaoks liiga tüütuks, keeruliseks või didaktiliseks. Lapse vaatenurk neis lugudes on ilmselge, hoolimata toimunud rollivahetusest. Ning järjest ja järjest saab imetleda, kuidas autor ilmutab oma terast tähelepanuvõimet laste suhtes ning oskust neid tähelepanekuid pisikestesse vaimukatesse, kuid väga iseloomulikesse detailidesse paigutada – näiteks kes ei teaks, kuhu on kõige mugavam poetada nuuskamata ninast kougitud tatikolle … Või kui raske on suuga õhust kommi püüda, kui on pikad juuksed.

Ilus on ka see, et nende pahupidi pööratud juttudega on autor osanud püsida hea maitse raamides ja emotsionaalselt soojades, armastavates toonides. Väga lihtne oleks nende naljadega ju ka üle võlli minna, hakata tembutama tembutamise enda pärast või muutuda vanemate naeruvääristamisega peaaegu õelakski. Aga selle asemel on „Eitahalood“ hoopis armsalt naljakad, heatahtlikud, soojad ja armastavad. Just nii nagu lapsepõlve kõige mõnusamad mängud. Sest mis see rollivahetaminegi muud on kui mäng.

žürii esinaine Aidi Vallik

 

Igale lapsevanemale on tõenäoliselt tuttav olukord, kus ta võsuke ütleb millegi peale ei taha – ei taha hambaid pesta, ei taha lasteaeda minna, ei taha magama minna, ei taha hommikul ärgata jne.

Mis juhtub siis, kui olukord on ümberpööratud ning ei taha ütleb samades olukordades hoopis lapsevanem, onu, tädi või vanaema-vanaisa. Üks on kindel, et nalja saab ning paneb ka lapse enda mõtlema, kuidas oleks kõige õigem teatud juhtudel käituda.

Näiteks teavad lapsed hästi, et vahel on teiste lastega koos mängides nii põnev, et kuidagi ei raatsita lõpetada. Mis juhtub, aga siis, kui emale tööle järgi läinud viieaastane Aare saab vastuseks, et emme ei taha veel koju tulla.

„Miks sa ei taha koju tulla?” imestab Aare.

„Mul just läks siin nii põnevaks.” Ema osutab käega arvuti kuvarile. „Näed, kui palju ägedaid arveid ja dokumente mul praegu ees on,” seletab ta õhinal. „Poole tunni pärast algab nõupidamine ja siis veel kaks koosolekut.”

„Emme, aga sa võid ju seda kõike homme teha,” püüab Aare ema meelt muuta. „Teised töötajad peavad ka varsti koju minema.”

Kuidas asjad lahenevad, saab igaüks ise lugeda juba raamatust. Vihjeks võib öelda niipalju, et seda lihtsat lahendust tasub ka päriselt meeles pidada igal lapsevanemal, kes on end liiga kauaks tööle unustanud.

Klaari Tamm

Sildipilv