Tomasz Małkowski”Lugu poisist, kes näeb kätega”

Kamil, keda kõik kutsuvad Milekiks, on viieaastane poiss. Kamil pole päris tavaline poiss, nimelt sündis ta pimedana, kuid see pole põhjus, miks peaks teda haletsema. Vastupidi, Milek on väga iseseisev ja saab kõigega hästi hakkama, isegi kui Mileki tädi teisiti arvab. Oma päevad veedab Milek enamasti lasteaias, kuid kõige rohkem meeldib talle tema õde Zuzia, kellega koos saab Milek üle igasugustest raskustest.
See, et Kamil midagi ei näe, ei takista tal naljakatesse ja mõnikord ka ohtlikesse seiklustesse sattumast. Näiteks juhtus kord nii, et Kamil ajas korrused sassi ja selle asemel, et oma koju jõuda, sattus ta hoopis naabrite juurde. Või siis näiteks juhtus selline lugu, et Kamil sõitis rattaga vastu aiaposti. Kõigest hoolimata on Kamil siiski väga seiklushimuline ja rõõmsameelne poiss.

“Ema! Ma oskan ise sõita!” hõikas Kamil juba ukselt. “Sa pead seda nägema!”
Pärast lõunasööki läksid nad neljakesi samale platsile. Ent nüüd mängisid seal mingi poisid palli. Kuid nad ütlesid, et kahekümne minuti pärast lõpetavad. Kamil ei jõudnud kuidagi ära oodata. Ta pani kiivri pähe ja muudkui küsis, kas poisid hakkavad juba minema. Lõpuks poisid lahkusid. Kamil, uhke kui paabulind, sõitis asfaldile. Ja ta sõitis kohe kiiresti.
“Braavo, Milek!” plaksutas ema.
“Sõida otse…” juhendas isa. “Keera vasakule…Mitte otse! Keera! Keera!”
Kamil sõitis otse värava poole.
“Pidurda!” hüüdis isa. Aga oli juba hilja!

Kristin Tohvre

Sofia Chantreau “Kaelkirjaku süda on uskumatult suur”

Kümneaastane Vega elab koos isaga Kaelkirjakusaarel ja õpib Kaelkirjakusaare Kütkestava Kooli 3. klassis. Oma emast ei tea ta midagi, isa ja vanaisa ei taha temast kunagi lähemalt rääkida. Vegal on elav fantaasia ja palju loomadest sõpru, keda keegi peale tema enda ei näe. Isa muudab see mõneti murelikuks, nii et Vega püüab oma fantaasiamaailma pigem enda teada hoida. Üldiselt on isa ja tütre elu üsna ühetaoline ja etteaimatav ning sellisena ka lihtne ja turvaline. Siis aga tekib isale kallim, ilus ja jäine Viola, ja Vega ei tunne end enam kodus hästi. Niisiis otsustab tüdruk üles otsida oma ema. Sellel teekonnal ühinevad Vegaga tema vanaisa, kelle kujutlusvõime on vähemalt sama elav kui tüdrukul endal, ja Vega koolikaaslane Nelson, pisut omamoodi olekuga vahva ja uudishimulik poiss.

“Kaelkirjaku süda on uskumatult suur”, õdede Sofia ja Amanda Chantreau koostöös sündinud imeliselt fantaasiarikas, uhkete detailirohkete illustratsioonidega raamat, mis sai 2022. aastal laste- ja noortekirjanduse Finlandia auhinna, pakub lugemisrõõmu igas vanuses lugejale. Ühest küljest on tegemist maagilise looga, kus leidub kõikvõimalikke päris ja väljamõeldud loomi, kuju muutvaid maju, taimi, mida kastetakse limonaadiga, ja palju-palju muud imepärast ja enneolematut. Teisalt räägib see väikesest tüdrukust, kes kasvab ilma emata, vanemate poolt hooletusse jäetud poisist, kellel ei lähe koolis väga hästi, vanast mehest, kes ei saa enam ise endaga hakkama, ja perekondlikest saladustest, mis on jäänud liiga kauaks lahenduseta.

Raamatust leiab hulganisti põnevaid teadmisi loomade kohta, näiteks et kaelkirjaku keel on sinine, madudel pole silmalauge ja teod võivad kolm aastat magada. Sellel kõigel on oma seos ka looga ja üks mõte, mis raamatust kõlama jääb, on see, et nii nagu loomaliike on sadu miljoneid ja kõik on suurepärased just sellistena, nagu nad on, nii on ka iga inimene oluline ja väärtuslik just oma erilisel ja ainulaadsel moel.

Kirsti Läänesaar

Jana Maasik “Kummituste peatänav”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2024.

12-aastaste kaksikute Hugo ja Loona isa sureb ootamatult. Kui nende emaga juhtub õnnetus, jäävad lapsed oma Tallinna vanalinnas asuvasse koju omapäi. Leidnud pööningult salapärase võtme, satuvad õde-venda müstiliste ja pööraste sündmuste keerisesse. Aktiveeruvad Tallinna kummitused erinevatest ajastutest ja Hugo avastab, et näeb asju, mida keegi teine ei näe. Kui mängu sekkuvad Kummitusteuuringu Instituudi kahtlane teadur ja lastega samas majas elav veider professor Kruubel, on kaksikuid ja võtit kaitsvatel Vahepealsuse võtmevalvuritel Aarial ja Magnusel käed tööd täis. Hugo ja Loona asuvad uurima, mis võtmega on tegu, püüdes samal ajal toime tulla keerulise perekondliku olukorraga.

“Kummituste peatänav” on tõeline lugemiselamus kõigile, kes armastavad salapära, seiklusi ja muidugi kummitusi. Vähem tähtis pole ka see, et raamat räägib leinaga toimetulekust – autor on loo pühendanud neile, kes on noores eas kaotanud kõige kallima. Raamatut kaunistavad Urmas Viigi stiilipuhtad koomiksi laadis illustratsioonid.

Kirsti Läänesaar

Ilmar Tomusk “Uks”

Kuuendas klassis õppiv Margus ehk Mäks, nagu ta end ise kutsub, on erakordselt tark poiss. Tal pole vaja enamat, kui õpikuleheküljest silmadega üle libistada, ja kõik jääbki meelde. Lisaks oskab ta suurepäraselt süüa teha ja kiiresti joosta. Seda viimast oskust läheb tal paraku ka sageli vaja, sest kaks kaaki seitsmendast klassist on ta endale kiusamisobjektiks välja valinud ja ei möödu pea ühtegi päeva, ilma et nad Margusele mingit vastikut vempu ei mängiks. Ühel päeval kiusajate eest põgenedes satub Mäks metsatukas veidra räämas maja juurde. Muidugi otsustab poiss majja kolama minna ning seal juhtub temaga midagi väga kummalist ja seletamatut. Kui Mäksi klassi tuleb uus tüdruk, keda seitsmendikud samuti kiusama hakkavad, otsustab Mäks talle majast rääkida.

“Ma ei saa mitte millestki aru,” tunnistas Sirli.
“Mina ka ei saa,” lausus Mäks. “Aga ma tahaksin saada. Sellepärast ma mõnikord selle maja juures käingi.”
Lapsed sisenesid metsatukka ning olid varsti maja juures.
“Täiesti tavaline maja,” leidis Sirli, kui oli seda ühelt ja teiselt poolt vaadanud.
“Esialgu tundub jah, et on tavaline,” nõustus Mäks. “Aga kui korra sees ära käid, siis sa enam nii ei mõtle.“

Noored püüavad koos maja müsteeriumist aru saada, mõista, miks just nemad selle koha avastasid, ja mida püüab neile öelda salapärane mees nende unenägudes.
Tegemist on põneva fantaasialooga, mis räägib ka kiusamisest, sõprusest ja perekonnast, andes lootust, et igast raskest olukorrast leidub väljapääs.
Loole on suurepäraseks täienduseks Priit Rea müstilised illustratsioonid.

Kirsti Läänesaar

Reeli Reinaus “Juuli ja August. Kuidas vabaneda rahast?”

Juuli ja Augusti pere pole päris tavaline. Nende isa on arheoloog, mis tähendab seda, et tema tööks on vanade asjade väljakaevamine. Ema ei käi üldse tööl, vaid eelistab veeta aega linde vaadeldes ja Netflixist sarju vaadates. Õde-venda muudab see üsna murelikuks ja nad otsustavad midagi ette võtta. Selleks, et ema tööle läheks, on vaja kõigepealt tekitada vajadus lisaraha järele, perekond “vaesuse allakäigutrepist alla tõugata”. Lastel on selleks mitmeid leidlikke ideid, aga tuleb välja, et perele suuremat sorti majandusliku kahju tekitamine ei olegi niisama lihtne.

“Peab vist ikka uuesti kuritegelikule teele tagasi pöörduma,” arvas Juuli.
“Kui kuritegelikule?” küsis August. “Pealegi me pole ju kuritegelikul teel veel õieti olnudki, kuidas me nüüd sinna tagasi pöördume?”
“Me juba natuke ju olime seal Kalevi auto juures,” seletas Juuli. “Aga ma mõtlen, et üks võimalus, kuidas vanemad peaksid meie eest maksma, on see, kui me mingi trahvi saaksime.”

Juuli ja Augusti lustakatele ettevõtmistele kaasa elades saab muuhulgas ka kamaluga uusi teadmisi rahamaailma kohta – näiteks kust tuli kullapalavik, mis on inflatsioon, intress ja rahapesu või kuidas teha äriplaani.

Kirsti Läänesaar

Louis Sachar “Marvin Punapost. Röövitud prints?”

Uudistes räägitakse, et Šampoonia kuningriigi kuningas otsib taga oma kadunud poega, 9-aastast punapäist prints Robertit. Marvin Punapost on täpselt õiges vanuses, tal on punased juuksed ja sinised silmad ning kõigele lisaks on ta vasakukäeline, mis õpetaja Põhjala sõnul viitab tema kuninglikule päritolule. See kõik tekitab Marvinis kahtluse, kas ta pole mitte sünnitusmajas vahetusse läinud, või veel hullem: oma kuninglikelt vanematelt alatul kombel ära röövitud?

Marvinil on muidu küll igati tore pere ja isegi natuke kahju oleks neid maha jätta, et troonile asuda, aga Marvin otsustab asjas siiski selgust saada…

“Marvin Punapost” on populaarsete Pahupidikooli-lugude autori Louis Sachari uus sari, millele on vahvad pildid joonistanud Hillar Mets.

Kirsti Läänesaar

Nikola Huppertz “Kaunis nagu kaheksa”

Malte on 12-aastane koolipoiss, kes armastab matemaatikat. Tasub tal vaid ülesannete taha istuda, kui kõik mured kaovad. Tema lemmiknumber on kaheksa.

Kaheksa on kauneim, mida ma tean. Kõik numbrid on ilusad, aga kaheksa on perfektne. Ta on sümmeetriline peegeldus iseendast ja tal ei ole selliseid sabasid ja sarvi nagu teistel numbritel.

Siis aga pööratakse Malte elu pea peale. Kõigepealt saabub nende perre elama Malte 17-aastane poolõde Josefine, needistatud näoga mässumeelne tüdruk, kes kuulab valjusti muusikat, teeb koolist poppi ja ei hoia kunagi oma arvamust enda teada. Loomulikult tekivad peres pinged ja kui Malte õega lähedasemaks saab, kooruvad minevikust välja asjad, milleks poiss sugugi valmis ei olnud.

Lisaks liitub Malte kooli matemaatikaklubiga Lale, tore ja särasilmne tüdruk, kes tekitab Maltes vastakaid tundeid. Ühest küljest meeldib Lale talle väga, lausa nii palju, et ta ei suuda enam muust mõeldagi. Teisalt on ta tüdruku peale pisut kade, kuna too oskab matemaatikat Maltest ehk isegi paremini ja võib talle olümpiaadil ohtlikuks konkurendiks kujuneda.

See kõik seab poisi olukorda, kus arvude loogikast enam ei piisa, sest elu ja inimsuhted on vahel hoopis keerulisemad kui matemaatika. Malte on sunnitud ootamatult kiiresti suureks kasvama ning leidma endas senitundmatuid tahke ja oskusi, mis aitaksid tal selle uue, muutunud maailmaga toime tulla.

Ma nutsin ja nutsin, aga sellest ei piisanud, kõik ei ole enam kunagi nii nagu vanasti. Võib ehk õppida reegleid ja aksioome, kuid ei saa teeselda, nagu ei oleks olemas piid, ruutjuurt ega lõpmatust. Nii väga, kui seda ka sooviks.

Kirsti Läänesaar

Reeli Reinaus “Rahel, Anders ja ajaaugud”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2022

Raheli vanemad lähevad lahku. Tema isa on leidnud endale uue naise ning Rahel on kurb, vihane ja solvunud. Talle tundub lausa, et ei saa enam kunagi õnnelik olla. Tüdruk põgeneb kodust vanaema juurde väikesesse alevikku, kus on varem lapsena palju aega veetnud. Kuid ka seal pole Rahelil oma keeruliste tunnete eest pääsu, samuti ei soovi ta neid kellegagi jagada. Nii ei ole tal ka erilist tahtmist seltsida kunagiste lapsepõlvesõpradega.

Keegi vist eriti ei märganudki, et tal pole tuju. Sest korraga hakkasid kõik küsima, kuidas tal läinud on, millega ta linnas tegeleb ja miks ta viimastel aastatel pole maal käinud. Ning sekka püüdis igaüks midagi ka endast rääkida. Juba paari minuti pärast tundis Rahel, et tahaks kogu selle sõbralikkuse laviini all lihtsalt väsimusest ja meeleheitest karjuda.

Üksi metsas uidates leiab Rahel pooljuhuslikult Nõidama koopa, mille eest kohalikke lapsi alati hoiatatud on. Selle paigaga on seotud mitmeid kõhedusttekitavaid legende ja vähemalt üks õnnetusjuhtum, kui kohalikud lapsed koobastikus kaduma läksid.

Kui Rahel tutvub autoõnnetuse tagajärjel ratastooli jäänud Andersiga, tunnevad mõlemad, et see kohtumine polnud juhuslik. Andersil on raske oma olukorraga leppida ja paratamatult mõtlevad noored, mis oleks olnud siis, kui minevikus oleksid asjad teisiti läinud.

“Mulle väga meeldib sinuga koos olla ja sinuga rääkida,” lausus Anders äkki ootamatult. “Aga…”
Sama ootamatult jäi poiss vait.
“Aga?” kordas Rahel nagu kaja.
Ta polnud hetkekski arvanud, et Anders midagi sellist tunnistaks. Kuid nüüd oli ta seda öelnud. Ja lisaks sellele veel “aga”, mis ei tõotanud head.
“Aga ma ei hakka kunagi kõndima,” sõnas poiss vaikselt ja pöördus ratastooliga akna poole.

Köitev lugu pereprobleemidest, esimesest armastusest, juhusest ja ettemääratusest. Reeli Reinausile omaselt leidub raamatus ka vanu uskumusi, müstikat ja põnevust. Huvitava kujunduse ja meeleolukate illustratsioonide autoriks on kunstnik Marja-Liisa Plats.

Kirsti Läänesaar

Ladus, hästi liikuv, huvitav fantaasiaraamat, mis teenib lisapunkte silmajääva põneva ja originaalse kujunduse poolest. Sobib vanuserühmale “lastekate” ja “noortekate” lugejate vahel, mis on eesti lastekirjanduses olnud hõredalt kaetud.

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna žürii

Kristina Ohlsson “Zombipalavik”

On suvi ja Eldsala väikelinn ägab palavuse käes. Lisaks erakordselt kuumale ilmale on linna vallutanud herilased, kes veidral kombel lendavad ringi isegi öösiti. Kõige tipuks hakkavad linnaelanikud üksteise järel haigestuma mingisse tundmatusse palavikutõppe. Selle segaduse keskele saabub ootamatult öisel ajal üks salapärane võõras…

Herbert nägi, millise vaevaga mees oma kohvreid tõstis. Need tundusid olevat väga rasked. Aga siin oli veel ka midagi muud. Herbert tundis, kuidas kõht hirmust krampi tõmbus. Kui võõras üht kohvrit kergitas, jäi sellest puittrepile punane jälg.

Veri, mõtles Herbert. Kohver on verine.

12-aastasel Herbertil on ka isiklik mure. Vanaisa, kelle juures ta elab, on sotsiaalosakonna arvates liiga vana ja põdur, et poisi eest hoolt kanda. Herbert ei taha aga kasuperest kuuldagi, vaid on otsustanud koos oma parima sõbra Sallyga kodust põgeneda, kui peaks tekkima oht, et ta tahetakse vanaisalt ära võtta. Seni veedavad lapsed aega vanas tuuleveskis, mis on nende salajane peidukoht. Huvitaval kombel ei ole veski ümbruses ka tüütuid herilasi, kes muidu igal pool ringi sumisevad.

Kui linnas hakkavad toimuma kummalised ja hirmutavad sündmused, otsustavad Herbert ja Sally välja uurida, mis selle kõige taga on. Tundub, et Herberti vanaisa võõrastemajja elama asunud mees on asjaga kuidagi seotud, aga kas teda tuleks karta või tahab ta hoopis aidata? Ning mis saab Herbertist, kas ta peab tõesti võhivõõraste juurde elama kolima või leidub olukorrale siiski parem lahendus?

Kristina Ohlsson on oma järjekordses noortepõnevikus suutnud luua tõeliselt pineva ja sünge atmosfääri. Raamat on lihtsalt ja kiirelt loetav, hoides samas lugejat loo kütkes esimesest leheküljest alates. Tegemist on triloogia esimese osaga, nii et põnevatele seiklustele on oodata järge.

„Te peate olema valvel. Varsti algab sügis ja läheb külmaks. Siis võib juhtuda mida tahes.”

Kirsti Läänesaar

Tiia Kõnnussaar “Mäo, kasside kuningas”

Mäo on kuningliku olemisega suur triibuline kõuts. Ta elab linnakorteris koos “oma inimestega” – koolipoisi Martti ja tema emaga. Martti isa elab ja töötab Norras ning poiss kohtub temaga ainult koolivaheaegadel. Ega see Marttile väga ei meeldi, et ema ja isa enam koos ei ole, aga ta lepib olukorraga. Seda enam, et ema uus kaaslane Leo on tegelikult ka täitsa tore.

Martti elust jutustavad peatükid vahelduvad raamatus Mäo mõtisklustega. Tema on ju ikkagi kass ja näeb maailma oma vaatenurgast. Oma pereliikmetega on Mäo üldiselt täitsa rahul:

Minu inimesed on targad. Nad saavad aru, et kui krõbinakauss on tühi, tuleb sinna krõbinaid panna. Ma olen neile õpetanud, millised krõbinad mulle maitsevad ja milliste lõhn mind eemale peletab. Nad on ära õppinud isegi kasside keele!

Aga alati ei ole inimesed kassidega ühel meelel. Näiteks kui Mäo püüab kinni kollase kõhuga linnukese, on Martti kurb ja vihane. Mäo ei saa temast aru:

Mul õnnestus osava jahipidamise käigus kinni püüda üks suline olevus. Olin oma saagi üle pööraselt rõõmus! Loomulikult võtsin ma selle hambusse ja tõin oma karjale, sest ma hoolitsen nende eest. Ja mis on tulemus? Ei mingit tänu. Väiksem inimene hakkas karjuma ja tõmbas ukse minu nina all kinni. Suurem inimene võttis mu saagi ja peitis selle ära. Isegi pai ei tehtud mulle!

Kui aga Mäo tutvub kauni emakassiga ja ei tule mitu päeva koju, on Martti tema pärast väga mures. Samuti on Marttil kõutsist kahju, kui Mäo võõra kassiga kakeldes korralikult räsida saab. Mäo ise tunnetab, et hakkab vanaks jääma ja ilmselt on teda ees ootamas Suur Muutus…

“Mäo, kasside kuningas” on südamlik lugu ühest tavalisest poisist ja tema perest, sellest, kuidas mõista oma lemmiklooma, kuidas temaga koos elada, tema eest hoolitseda – ja viimaks tal minna lasta. Nagu raamatu autor ise on öelnud Hooandjas (26.09.2021): “… ja nii tekkiski mõte kirjutada raamat, mis aitaks lastel paremini mõista elu sellisena nagu ta on: et eluga käib kaasas sünd ja surm, ja et see on loomulik; et loomulik on ka kurb olla, aga seegi möödub; et kõik siin elus on muutumises, aga elu oma rikkuses ja ilus läheb edasi.”

Raamatule on imelised pildid joonistanud Katrin Ehrlich, kes on Hooandjas (26.09.2021) kommenteerinud seda nii: “Mäo-raamatu kassil on aga oma iseloom ja omad tegemised. Martti kõrval on ta nii tähtis tegelane, et pühendan tema joonistamisele ilmselt rohkemgi aega kui Marttile. Arvan, et ta on selle kuhjaga ära teeninud.”

Kirsti Läänesaar