Nikola Huppertz “Kaunis nagu kaheksa”

Malte on 12-aastane koolipoiss, kes armastab matemaatikat. Tasub tal vaid ülesannete taha istuda, kui kõik mured kaovad. Tema lemmiknumber on kaheksa.

Kaheksa on kauneim, mida ma tean. Kõik numbrid on ilusad, aga kaheksa on perfektne. Ta on sümmeetriline peegeldus iseendast ja tal ei ole selliseid sabasid ja sarvi nagu teistel numbritel.

Siis aga pööratakse Malte elu pea peale. Kõigepealt saabub nende perre elama Malte 17-aastane poolõde Josefine, needistatud näoga mässumeelne tüdruk, kes kuulab valjusti muusikat, teeb koolist poppi ja ei hoia kunagi oma arvamust enda teada. Loomulikult tekivad peres pinged ja kui Malte õega lähedasemaks saab, kooruvad minevikust välja asjad, milleks poiss sugugi valmis ei olnud.

Lisaks liitub Malte kooli matemaatikaklubiga Lale, tore ja särasilmne tüdruk, kes tekitab Maltes vastakaid tundeid. Ühest küljest meeldib Lale talle väga, lausa nii palju, et ta ei suuda enam muust mõeldagi. Teisalt on ta tüdruku peale pisut kade, kuna too oskab matemaatikat Maltest ehk isegi paremini ja võib talle olümpiaadil ohtlikuks konkurendiks kujuneda.

See kõik seab poisi olukorda, kus arvude loogikast enam ei piisa, sest elu ja inimsuhted on vahel hoopis keerulisemad kui matemaatika. Malte on sunnitud ootamatult kiiresti suureks kasvama ning leidma endas senitundmatuid tahke ja oskusi, mis aitaksid tal selle uue, muutunud maailmaga toime tulla.

Ma nutsin ja nutsin, aga sellest ei piisanud, kõik ei ole enam kunagi nii nagu vanasti. Võib ehk õppida reegleid ja aksioome, kuid ei saa teeselda, nagu ei oleks olemas piid, ruutjuurt ega lõpmatust.
Nii väga, kui seda ka sooviks.

Kirsti Läänesaar

Reeli Reinaus “Rahel, Anders ja ajaaugud”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2022

Raheli vanemad lähevad lahku. Tema isa on leidnud endale uue naise ning Rahel on kurb, vihane ja solvunud. Talle tundub lausa, et ei saa enam kunagi õnnelik olla. Tüdruk põgeneb kodust vanaema juurde väikesesse alevikku, kus on varem lapsena palju aega veetnud. Kuid ka seal pole Rahelil oma keeruliste tunnete eest pääsu, samuti ei soovi ta neid kellegagi jagada. Nii ei ole tal ka erilist tahtmist seltsida kunagiste lapsepõlvesõpradega.

Keegi vist eriti ei märganudki, et tal pole tuju. Sest korraga hakkasid kõik küsima, kuidas tal läinud on, millega ta linnas tegeleb ja miks ta viimastel aastatel pole maal käinud. Ning sekka püüdis igaüks midagi ka endast rääkida. Juba paari minuti pärast tundis Rahel, et tahaks kogu selle sõbralikkuse laviini all lihtsalt väsimusest ja meeleheitest karjuda.

Üksi metsas uidates leiab Rahel pooljuhuslikult Nõidama koopa, mille eest kohalikke lapsi alati hoiatatud on. Selle paigaga on seotud mitmeid kõhedusttekitavaid legende ja vähemalt üks õnnetusjuhtum, kui kohalikud lapsed koobastikus kaduma läksid.

Kui Rahel tutvub autoõnnetuse tagajärjel ratastooli jäänud Andersiga, tunnevad mõlemad, et see kohtumine polnud juhuslik. Andersil on raske oma olukorraga leppida ja paratamatult mõtlevad noored, mis oleks olnud siis, kui minevikus oleksid asjad teisiti läinud.

“Mulle väga meeldib sinuga koos olla ja sinuga rääkida,” lausus Anders äkki ootamatult. “Aga…”
Sama ootamatult jäi poiss vait.
“Aga?” kordas Rahel nagu kaja.
Ta polnud hetkekski arvanud, et Anders midagi sellist tunnistaks. Kuid nüüd oli ta seda öelnud. Ja lisaks sellele veel “aga”, mis ei tõotanud head.
“Aga ma ei hakka kunagi kõndima,” sõnas poiss vaikselt ja pöördus ratastooliga akna poole.

Köitev lugu pereprobleemidest, esimesest armastusest, juhusest ja ettemääratusest. Reeli Reinausile omaselt leidub raamatus ka vanu uskumusi, müstikat ja põnevust. Huvitava kujunduse ja meeleolukate illustratsioonide autoriks on kunstnik Marja-Liisa Plats.

Kirsti Läänesaar

Ladus, hästi liikuv, huvitav fantaasiaraamat, mis teenib lisapunkte silmajääva põneva ja originaalse kujunduse poolest. Sobib vanuserühmale “lastekate” ja “noortekate” lugejate vahel, mis on eesti lastekirjanduses olnud hõredalt kaetud.

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna žürii

Kristina Ohlsson “Zombipalavik”

On suvi ja Eldsala väikelinn ägab palavuse käes. Lisaks erakordselt kuumale ilmale on linna vallutanud herilased, kes veidral kombel lendavad ringi isegi öösiti. Kõige tipuks hakkavad linnaelanikud üksteise järel haigestuma mingisse tundmatusse palavikutõppe. Selle segaduse keskele saabub ootamatult öisel ajal üks salapärane võõras…

Herbert nägi, millise vaevaga mees oma kohvreid tõstis. Need tundusid olevat väga rasked. Aga siin oli veel ka midagi muud. Herbert tundis, kuidas kõht hirmust krampi tõmbus. Kui võõras üht kohvrit kergitas, jäi sellest puittrepile punane jälg.

Veri, mõtles Herbert. Kohver on verine.

12-aastasel Herbertil on ka isiklik mure. Vanaisa, kelle juures ta elab, on sotsiaalosakonna arvates liiga vana ja põdur, et poisi eest hoolt kanda. Herbert ei taha aga kasuperest kuuldagi, vaid on otsustanud koos oma parima sõbra Sallyga kodust põgeneda, kui peaks tekkima oht, et ta tahetakse vanaisalt ära võtta. Seni veedavad lapsed aega vanas tuuleveskis, mis on nende salajane peidukoht. Huvitaval kombel ei ole veski ümbruses ka tüütuid herilasi, kes muidu igal pool ringi sumisevad.

Kui linnas hakkavad toimuma kummalised ja hirmutavad sündmused, otsustavad Herbert ja Sally välja uurida, mis selle kõige taga on. Tundub, et Herberti vanaisa võõrastemajja elama asunud mees on asjaga kuidagi seotud, aga kas teda tuleks karta või tahab ta hoopis aidata? Ning mis saab Herbertist, kas ta peab tõesti võhivõõraste juurde elama kolima või leidub olukorrale siiski parem lahendus?

Kristina Ohlsson on oma järjekordses noortepõnevikus suutnud luua tõeliselt pineva ja sünge atmosfääri. Raamat on lihtsalt ja kiirelt loetav, hoides samas lugejat loo kütkes esimesest leheküljest alates. Tegemist on triloogia esimese osaga, nii et põnevatele seiklustele on oodata järge.

„Te peate olema valvel. Varsti algab sügis ja läheb külmaks. Siis võib juhtuda mida tahes.”

Kirsti Läänesaar

Tiia Kõnnussaar “Mäo, kasside kuningas”

Mäo on kuningliku olemisega suur triibuline kõuts. Ta elab linnakorteris koos “oma inimestega” – koolipoisi Martti ja tema emaga. Martti isa elab ja töötab Norras ning poiss kohtub temaga ainult koolivaheaegadel. Ega see Marttile väga ei meeldi, et ema ja isa enam koos ei ole, aga ta lepib olukorraga. Seda enam, et ema uus kaaslane Leo on tegelikult ka täitsa tore.

Martti elust jutustavad peatükid vahelduvad raamatus Mäo mõtisklustega. Tema on ju ikkagi kass ja näeb maailma oma vaatenurgast. Oma pereliikmetega on Mäo üldiselt täitsa rahul:

Minu inimesed on targad. Nad saavad aru, et kui krõbinakauss on tühi, tuleb sinna krõbinaid panna. Ma olen neile õpetanud, millised krõbinad mulle maitsevad ja milliste lõhn mind eemale peletab. Nad on ära õppinud isegi kasside keele!

Aga alati ei ole inimesed kassidega ühel meelel. Näiteks kui Mäo püüab kinni kollase kõhuga linnukese, on Martti kurb ja vihane. Mäo ei saa temast aru:

Mul õnnestus osava jahipidamise käigus kinni püüda üks suline olevus. Olin oma saagi üle pööraselt rõõmus! Loomulikult võtsin ma selle hambusse ja tõin oma karjale, sest ma hoolitsen nende eest. Ja mis on tulemus? Ei mingit tänu. Väiksem inimene hakkas karjuma ja tõmbas ukse minu nina all kinni. Suurem inimene võttis mu saagi ja peitis selle ära. Isegi pai ei tehtud mulle!

Kui aga Mäo tutvub kauni emakassiga ja ei tule mitu päeva koju, on Martti tema pärast väga mures. Samuti on Marttil kõutsist kahju, kui Mäo võõra kassiga kakeldes korralikult räsida saab. Mäo ise tunnetab, et hakkab vanaks jääma ja ilmselt on teda ees ootamas Suur Muutus…

“Mäo, kasside kuningas” on südamlik lugu ühest tavalisest poisist ja tema perest, sellest, kuidas mõista oma lemmiklooma, kuidas temaga koos elada, tema eest hoolitseda – ja viimaks tal minna lasta. Nagu raamatu autor ise on öelnud Hooandjas (26.09.2021): “… ja nii tekkiski mõte kirjutada raamat, mis aitaks lastel paremini mõista elu sellisena nagu ta on: et eluga käib kaasas sünd ja surm, ja et see on loomulik; et loomulik on ka kurb olla, aga seegi möödub; et kõik siin elus on muutumises, aga elu oma rikkuses ja ilus läheb edasi.”

Raamatule on imelised pildid joonistanud Katrin Ehrlich, kes on Hooandjas (26.09.2021) kommenteerinud seda nii: “Mäo-raamatu kassil on aga oma iseloom ja omad tegemised. Martti kõrval on ta nii tähtis tegelane, et pühendan tema joonistamisele ilmselt rohkemgi aega kui Marttile. Arvan, et ta on selle kuhjaga ära teeninud.”

Kirsti Läänesaar

Bart Moeyaert “Tänapäeval on kõigi nimi Sorry”

Palav hilissuvine pärastlõuna. 12-aastane Bianca on koos ema ja noorema venna Alaniga kodus ja ootab, et isa oma uue elukaaslasega talle järele tuleks. Bianca veedab nädalalõpud nende juures – mitte, et see talle nii väga meeldiks, aga selline see elukorraldus pärast vanemate lahkuminekut on. Järsku teatab ema, et isa ja tema noor sõbratar ei taha enam Biancat igal nädalavahetusel enda juurde, sest tüdruk olevat taltsutamatu. Need on isa sõnad, aga ega emagi Biancat päriselt ei mõista, tema arvates võiks tüdrukul kasutusjuhend kaasas olla.

Ema ütleb, et ma olen metsik.
“Ma tean küll, mida sa tunned, tüdruk. Ma olin umbes sinuvanuselt ise samasugune.”
Ta olevat pidanud iga väiksemagi asja peale auru välja laskma, sest muidu hakkas ta asju loopima.
Ma tean küll, mis aur on, aga emal pole vähimatki aimu, mida mina tunnen.
Ta võrdleb mind ärahellitatud lapsega, kes on vihasena põrandal pikali maas, taob jalgadega ja pröökab “ei-ei”.
Ta eksib.
Ma olen veel palju vihasem, kui ta arvatagi oskab, üheainsa erinevusega: ma ei tee peaaegu mingitki lärmi.

Bianca ei ütle midagi. Ta läheb ära, poeb läbi heki oma salapaika naabrite kanakuudi taga. Seal on ta kogu maailma eest varjul ja saab rahus kirjutada, joonistada ja elu üle järele mõelda. Tuppa tagasi minnes saab Bianca elu suurima üllatuse osaliseks. Tema vennale on sõber külla tulnud ja sõbra ema istub nende elutoas. Aga see pole mitte mingi harilik ema, vaid Billie King, Bianca lemmiknäitleja tuntud seriaalist!

Suurt midagi justkui ei juhtugi. Bianca ema ja Billie King joovad teed, poisid möllavad aias. Ja ometi juhtub tohutult palju – Bianca sisemuses. Ta vaikib, jäädes teistele mõistatuseks. On aru saada, et ta on kurb ja vihane, aga miks, ei tea ta vist päriselt isegi. Võib arvata, et vanemate lahkuminek on jätnud oma jälje, samuti see, et kodus keerleb kõik noorema venna Alani ümber, kellel on tõsine südameprobleem. Raamatus kirjeldatakse toimuvat Bianca silmade läbi, on tunda, kuidas pinge kasvab ja väljendamata tunded hõõguvad pinna all.

Alanil on ainult pool südant, aga ema süda on kaks korda nii suur.
Mul pole aimugi, kas seal mulle ka ruumi on.
Mu käed muutuvad jõuetuks, jalad samuti.
Kohe kukub selle tooli peale, millel ma seisan, märja lärtsatuse saatel hunnik Biancat.

Billie´ga kohtumine paneb Biancas midagi liikuma. Ta taipab, et on inimesi, kelle ees ta peab vabandama, ning soove ja ootusi, mida ta peab väljendama. Nüüd avastab tüdruk, et oskab ja suudab seda teha küll.

Tegemist on omapärase stiiliga pingelise ja mõtlema paneva looga noorele lugejale, kes otsib oma kohta maailmas ning alles õpib ennast tundma ja väljendama.

Raamatu autor Bart Moeyaert on 2019. aastal saanud Astrid Lindgreni mälestusauhinna.

Kirsti Läänesaar

Sandra Heidov “Minu robot”

Poisi kirjutuslaual pliiatsitopsi kõrval seisab robot. Robot on väike ja õrn, poiss on ta ise ehitanud. Kõndida robot ei oska, küll aga rääkida, mis siis, et ta sõnade järjekorra lauses segamini ajab. Sellest pole midagi, poiss saab temast väga hästi aru. Samuti oskab robot tähelepanelikult kuulata ja head nõu anda. See on natuke nagu pidada aru iseendaga, aga samas ka oma parima sõbraga.

„Teha mida sa tahaksid,” ütleb robot.
Tahaksin vennaga koos olla. Tahaksin vaadata, kuidas ta arvutis mängib. Tahaksin kuulata, kuidas ta naljakaid hääli teeb. Kuidas ta mõnikord täiest kõrist karjub.
„Ma ei tohi temaga isegi rääkida,” kurdan.
„Sõnum talle saada,” ütleb robot.

Raamatus on rahulikud, mõtlikud, muheda huumoriga pikitud lood ühe poisi igapäevategemistest, milles iga lastega pere end kindlasti ära tunneb. Poisil on vanem vend, kellele meeldib arvutis mängida, korvpallihuviline isa ja hoolitsev korraarmastajast ema. Poisile ei meeldi pimedas toas magama jääda ja teatris ebamugavat pidulikku särki kanda, küll aga meeldib talle väga mere ääres suvitada. Ta koristab sahtleid, harjutab klaverimängu ja vahel teeb natuke pahandust ka. Alati on poisi kõrval tema väike robot, kellega saab kõike jagada. Kõige hirmsam unenägu ongi see, kus robot on ühtäkki kaduma läinud ja keegi isegi ei mäleta teda. Õnneks pole see päriselt.

Sünnipäevapeoks valmistudes tuleb robot aga ära peita, et keegi teda ära ei lõhuks, ja pealegi:

Ma ei taha, et teised teda näevad. Ma ei taha, et teised teda katsuvad. See on ainult minu robot. Temast ei pea teised teadma. Teistel on oma robotid. Igaühel isemoodi.

Kirsti Läänesaar

Kadri Lepp “Salasõnad”

Mardil kulub koolist koju jõudmiseks alati erakordselt kaua aega, sest koduteel on hirmus palju põnevat uurida ja avastada. Ometi tormab ta täna kodu poole lausa jooksujalu. Mardi parim sõber Siim on talle maalt kirja saatnud, aga see pole mingi tavaline kiri – kirjas on kodeeritud sõnum, mis tõotab põnevust, seiklusi ja hädaohtu! Nüüd tuleb ainult veenda vanemaid Marti kiiresti maale vanaema-vanaisa juurde sõidutama.

Maal selgubki, et vaikses külakeses on toimumas äärmiselt salapärased ja kõhedusttekitavad lood. Mardi sõber pillimees Nurga Jaanus on sattunud haiglasse, tema naabrinaine jäljetult haihtunud ja öösiti sõidavad ümbruskonnas ringi kahtlased võõrad autod. Lisaks on Siimul suur mure: ta on vanaemaga tülli läinud, sest vanaema käitub viimasel ajal täiesti arusaamatult.

Sõbrad asuvad kohe tarmukalt asja uurima ja vahepeal kisuvad seiklused päris kõhedaks… Õnneks saavad jõude ühendades ja üksteisele abiks olles ka kõige keerulisemad koodid viimaks lahti muugitud.

Ühest küljest on tegu kahe poisi kaasahaarava seiklusega, teisalt südamliku looga eluunistustest, tõelisest sõprusest ning armastusest ja hoolivusest perekonnas.

Salapärast ja pisut sügiseselt nukrat meeleolu annavad suurepäraselt edasi Kadri Ilvese kaunid illustratsioonid.

Kirsti Läänesaar

Andra Teede “Morna lapsed”

“Morna on linn Eestis, mida teab ja tunneb igaüks. Mis sellest, et päriselt seda linna maakaardil ei leidu. Morna on tuttav Eesti vanimast ja vaadatuimast telesarjast „Õnne 13“.
…

Raamatu peategelane on Alice, kes kolib koos ema ja väikse õega Tallinnast Mornasse. Seal saab ta tuttavaks Õnne tänava tüdrukute ja poistega, kellega koos lahendatakse kummaline kuritegu. Nimelt röövitakse Morna muuseumi, ja kui linna kõige rikkam mees Margna lubab röövli tabajale kopsakat vaevatasu, läheb eriti põnevaks.
Raamatu autor Andra Teede on olnud „Õnne 13“ stsenarist seitse hooaega. Raamat sobib lugemiseks ka sarja sündmustest iseseisvalt.”

Ädu Neemre

Kristi Kangilaski “Suur rüütel”

On imetlusväärne oskus anda väheste sõnadega edasi suur ja sisukas lugu ning sellega on Kristi Kangilaski hästi hakkama saanud ka oma varasemate raamatutega.

“Suur rüütel” on rõõmsa värvivalikuga pildiraamat eelkõige just väikestele poistele.

Valdava osa poiste suureks kasvamise juurde kuuluvad kangelaste mängud, nii on selle raamatu peategelasel “rüütlite ja lohede periood”. Väikese poisi isa läheb pikale reisile ning sel ajal saab poisist rüütel, kes kaitseb oma puust mõõgaga kuningannat (ehk siis oma ema) lohede ja teeröövlite eest. See on kaunis lugu perekonnaks olemisest ning ühte- ja üksteisehoidmisest.

Raamat võitis 2019. aasta Põlvepikuraamatu konkursil II koha.

Anu Amor-Narits

Maire Forsel “Parem kui kaneelisai”

Kaisa ja Kalle on täiesti tavalised kaksikud täiesti tavalisest perekonnast, kes elavad saarel väikeses Triigi külas. Kõik oli ilus ja hea kuni päevani, mil ema koondati. Isal oli küll töö, aga nad ei saanud enam reisida ja tuli kokku hoida. Alguses oli tore, sest ema oli alati kodus ja soe toit ootas laual. Aga kui juba mõnda aega olid toiduks ainult makaronid, siis enam ei olnud tore.

“Siin külas pole ju ühtegi töökohta,” vastas Kalle.
“Ei ole jah,” ütlesin ma vastu. “Aga me võime ju selle töökoha ise teha!”
“Mismoodi?” ei suutnud Kalle kuidagi oma imestust varjata.
“Lihtsalt! Ega siis töökohad kusagil puu otsas ei kasva, ikka inimesed ise loovad ju neid!” hüüatasin ma optimistlikult.

Niisiis võttis Kaisa ohjad enda kätte ja hakkas emale äriideid pakkuma. Esmalt midagi, mida saab tasuta – kuna just õitses pärnapuu, siis korjati pärnaõisi, et pärast need maha müüa. Peale tegusa päeva lõppu sai Kaisale aga selgeks, et see ei ole just see, millega aasta otsa raha teenida.

Järgmisel hommikul alustati värskete mõtetega ja tulemuseks oli tõdemus – kui juba ettevõtjaks hakata, siis see peab olema asi, mida endale ka teha meeldib. Nii nagu härra Saiale pagariärist meeldivad kaneelisaiad, leidsid Kaisa ja Kalle pere selle, millega neile meeldib tegeleda.

Piia Tuule