Piret Jaaks “Härra Maru mustikapood”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2023.

Maru on 6-aastane vägev poiss, kes käib siin maailmas ringi. Vähemalt ise on ta veendunud, sest tema nimi eesti keeles on “vägev” ja jaapani keeles “ring”. Talle meeldib matemaatika ja loodusõpetus. Maru unistuste suvevaheaeg on üksi pimedas toas raamatuid lugeda ja koomikseid joonistada.
Kui vaheaeg hakkas saabuma, sai Maru ebameeldiva üllatuse osaliseks. Isa pidi minema ärireisile Jaapanisse ja ema oli hõivatud, seega saadetakse ta koos vanema õe Britaga laagrisse. See tähendab Marule kisa ja kära, ei mingit rahulikku olemist. Ta oli veendunud, et mingi tavaline laager temasugusele erilisele lapsele ei ole üldse õige koht, aga ema oli teisel arvamusel.

Teisel laagripäeval said lapse ülesande teha kahe päevaga oma äri.
“Reeglid on järgmised,” jätkas Lohehammas. “Esiteks, äri peab olema selline, mis müüb tõelist kaupa, aga mis samal ajal on teiste laste jaoks väga lõbus. Teiseks peab teil olema plaan, kuidas te panete inimesed kaupa ostma ka siis, kui nad seda väga ei soovi. Kas on küsimusi?”

See oli just see, mida Maru oli teha unistanud. Kust nii äkki võtta idee? Unistada ju võib, aga nüüd ja kohe ei tulnud miskit pähe. Idee otsimise käigus jalutas Maru laagrist eemale ja sattus paksu metsa alla, kust leidis palju mustikaid. Koos marjadega tuli ka hiilgav äriidee. Mida kõike mustikast teha saab, saate teada, kui külastate “Härra Maru mustikapoodi”.

Piia Tuule

Tiiu Kitsik “Emil, Sass ja kivimutukad”

Emil ja Sass istuvad kivi otsas, igavlevad ja unistavad sellest, et neil raha oleks. Nagu mõnikord juhtuda võib, sünnib igavlemisest hea idee.

Kõige lihtsam moodus raha saada on midagi müüa, aga kui pole käepärast muud kui kivid?

Ühest küljest on see tore ja lihtne suvine lugu, teisalt aga sobib käsiraamatuks noorele ettevõtjale.

Anu Amor-Narits

Maire Forsel “Parem kui kaneelisai”

Kaisa ja Kalle on täiesti tavalised kaksikud täiesti tavalisest perekonnast, kes elavad saarel väikeses Triigi külas. Kõik oli ilus ja hea kuni päevani, mil ema koondati. Isal oli küll töö, aga nad ei saanud enam reisida ja tuli kokku hoida. Alguses oli tore, sest ema oli alati kodus ja soe toit ootas laual. Aga kui juba mõnda aega olid toiduks ainult makaronid, siis enam ei olnud tore.

“Siin külas pole ju ühtegi töökohta,” vastas Kalle.
“Ei ole jah,” ütlesin ma vastu. “Aga me võime ju selle töökoha ise teha!”
“Mismoodi?” ei suutnud Kalle kuidagi oma imestust varjata.
“Lihtsalt! Ega siis töökohad kusagil puu otsas ei kasva, ikka inimesed ise loovad ju neid!” hüüatasin ma optimistlikult.

Niisiis võttis Kaisa ohjad enda kätte ja hakkas emale äriideid pakkuma. Esmalt midagi, mida saab tasuta – kuna just õitses pärnapuu, siis korjati pärnaõisi, et pärast need maha müüa. Peale tegusa päeva lõppu sai Kaisale aga selgeks, et see ei ole just see, millega aasta otsa raha teenida.

Järgmisel hommikul alustati värskete mõtetega ja tulemuseks oli tõdemus – kui juba ettevõtjaks hakata, siis see peab olema asi, mida endale ka teha meeldib. Nii nagu härra Saiale pagariärist meeldivad kaneelisaiad, leidsid Kaisa ja Kalle pere selle, millega neile meeldib tegeleda.

Piia Tuule

Ketlin Priilinn “Roosi ja Liisu seiklused”

Roosi ja Liisu on kaks mängujänest, kes kingitakse väikesele tüdrukule Mariale. Maria on tüdruk, kes on väga arg ja tal on väga vähe sõpru. Kord, kui Maria jänkukesed õue kaasa võtab, ehmatab tüdrukut suur koer ning Maria jookseb nii ruttu peitu, et unustab oma lemmikud maha. Jänkud satuvad õige mitu korda uutesse kodudesse. Tüdruku juurde, kellel on väga-väga palju mänguasju, aga kes kogu aeg mängib arvutimänge, üksiku kirjaniku juurde, näitlejast ema laste juurde, keda paksuse pärast kiusatakse,  ja  viie lapsega perekonda, kus ema peab kasutatud riiete kauplust. Maria on arg, aga oma jänkukeste otsimise nimel on ta valmis oma kartlikkuse unustama. Ta sõbruneb kõigi lastega, kelle juures jänkud on olnud, koos aitavad nad kiusajaid karistada, leiavad kodutule kassipojale kodu ja muidugi saab Maria oma Roosi ja Liisu tagasi.

Tiina Lutter