Piret Raud “Mina, emme ja meie igasugused sõbrad”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2015

Nagu Looga ja Koffi raamatute puhul, on sellegi raamatu peategelaseks väike poiss: Taavi, kes elab koos emaga. Küllap leiab nii mõnigi lugeja juba selles osas sarnaseid jooni peategelasega ja on algusest peale valmis Raua fantaasiaküllaste lugudega kaasa minema. Noore lugeja jaoks on sobiv, et raamat koosneb lühikestest jutukestest. Laps ei väsi, kuid samas võib tekkida lugedes hasart: tahan lugeda veel ja veel …

Iga tegelane Piret Raua raamatus tekitab äratundmisrõõmu, kuid suudab alati üllatada. Tegu on lõbusa, mõtlemapaneva ja mängulise raamatuga meid ümbritsevatest inimestest.
Viimaste lühilugudest koosnevate raamatutega on Piret Raud tõestanud, et tema kujutlusvõimel piire ei ole. Iga lugu sisaldab ootamatuid pöörakuid ning absurdist ja deus ex machina tüüpi lahendustest need lood üksnes võidavad. Ka nii võib, näitab Raud, ja teeb seda veenvalt.

Sarnaselt paljude teiste Raua raamatutega võimendavad siingi üldmuljet autori enda illustratsioonid.

žürii esimees Anti Saar

 

Taavi elab kahekesi koos emaga ühes suures majas neljandal korrusel. Lisaks emale on Taavil elav kujutlusvõime, tugev vanaema ning aukartustäratav hulk sõpru.

Need, kellele on meeldinud Piret Raua “Natuke napakad lood” ja “Teistmoodi printsessilood”, võivad julgelt ette võtta ka kirjaniku viimase raamatu.

Kuna Taavi elab kortermajas, on tal palju naabreid, üks värvikam kui teine. Enamasti on tegu inimestega, aga näiteks korteris number 13 elab hoopis krokodill, kellel läks väga hästi, seni kuni ta endale naise, kes väga riiakaks osutus, võttis.

Kuigi kõik tegelased tunduvad ikka väga omamoodi, siis natuke enda ümber ringi vaadates võime me Taavi sõprade hulgas ära tunda ka enda naabreid-sugulasi-sõpru ja ka iseennast. Tuleb lihtsalt lugemise juures kasutusele võtta oma huumorisoon ja tilgake kujutlusvõimet.

Kindlasti teame me kõik näiteks mõnda tädi Ellat, kes kunagi väljas ei käi, aga istub alati aknal ja jälgib tähelepanelikult, mis õues toimub. Ja vanaema, kes on muidu väga tugev, aga ka temal on üks nõrkus – nimelt villaste sokkide kudumine.

Võin omalt poolt kinnitada, et jutud pakuvad lugemisrõõmu nii väikestele kui suurtele raamatusõpradele.

Anu Amor-Narits

Kristel Vilbaste “Metsa rüpes”

Tõuke selle raamatu kirjutamiseks sai autor, kui ta oli kord kohtunik laste loomalugude võistlusel. Sellest ajast hakkas ta kirjutama lastelugusid teemadel, mille kohta ta oma tütred küsimusi esitasid.

Raamatu alapealkirjaks on “Looduslooline lugemik” ning raamat sobibki lihtsalt uudistamiseks, aga ka suurepäraselt lisalugemiseks loodusõpetuse tunnis, et lastes tekitada suuremat huvi meid ümbritseva vastu.

Juttude läbi õpime tundma meie metsas elavaid loomi, linde kui ka siin kasvavaid taimi.

Saame teada, et kaisukarud on päriselt ka olemas, ainult et nad ei taha pugeda kuhugi mujale kui suure karuema kaissu. Põllukanad aga võivad kõva külma eest pagedes suisa Tartu linna ära eksida. Ja tuleb välja, et laste hulgas populaarne Jänku-Juss on saarlane, sest Saaremaal ja Rootsis elavad lisaks meile teada-tuntud hall- ja valgejänesele ka sinise karvakattega jänkud. Rohkem põnevat ei saa siinkohal ära rääkida, et lugejale piisavalt avastamisrõõmu jääks.

Ei saa kiitmata jätta ka illustratsioone ja kujundust, mis raamatu kauniks tervikuks seovad.

Raamatust õhkab suurt armastust looduse vastu ning miks seda raamatut kindlasti uurida tasub, võtab autor ise ühe ilusa lausega kokku:

Seda, mida õpid armastama lapseeas, hoiad kogu elu!

Anu Amor-Narits

Louis Sachar “Pahupidikooli isemoodi lood”

Pahupidikool pidi olema ühekorruseline hoone, kus oleks kõrvuti kolmkümmend klassiruumi. Kuid selle asemel ehitati 30-korruseline hoone, igal korrusel üks klassiruum. See on kindlasti üks põhjus, miks selles koolis juhtub kummalisi ja koomilisi asju, eriti kolmekümnendal korrusel.

30. korruse õppetöö toimub Pahupidikoolis isevärki moel. Matetunnis loendadakse juuksekarvu oma peas ning sügelevaid sääsekuppe ravitakse nende kokkuarvutamise teel. Kui keegi korda rikub, siis kirjutab proua Pärl tema nime tahvlile sõna DISTSIPLIIN järele. Teistkordsel keelamisel teeb õpetaja õpilase nime taha linnukese. Kolme hoiatusega õpilane saadetakse poolest päevast koos algklassilastega koju. See on karm karistus – lahkuda koos juntsudega.

30. korrusel kohtate kooli kõige kurjemat ja kardetumat õpetajat proua Mürki, kes muutis tema meelest sõnakuulmatud ja rumalad lapsed õunteks, sest lapsed talle ei meeldinud, aga õunu ta armastas. Nii ta siis istus lõpuks klassis ihuüksi, laual hunnik õunu. Õpilasõunte ühistegevuse tulemusena saab proua Mürgist endast lõpuks õun ja temast saab võtta mitu mõnusat ampsu. Mürgist saab nüüd kooli vaim, kes käib täie mõnuga klassides kummitamas. Proua Pärli arvates võib kaks pluss kaks mõnikord olla lausa nelikümmend kolm. Ettevaatlik tuleb olla ka kokatädi proua Soustiga, kellel õnnestub enamus toite kihva keerata. Laste lemmik on õue korrapidaja Louis.

30. korruse veidrustel ei tulegi lõppu – sest eesti keeles on ilmunud ka järgmised raamatud “Pahupidikool kukub kokku” ja “Pahupidikooli tabab üllatus”. Vaata oma klassis ringi ja mõtle, kas Teie hulka on ka sattunud mõni Pahupidikooli tegelase sarnane õpilane.

Piia Tuule

Ilmar Tomusk “Mauno saladuslik kadumine. Väga kriminaalne lugu”

Hoogne ja humoorikas lugu internetiajastu kooliõpilastele!

Selle raamatu peategelane Mauno Koslep oli enda arvates vägagi nutikas sell, aga õnnetuseks polnud talle kunagi raamatuid ette loetud ja ka ise polnud ta ühtegi raamatut oma elu jooksul läbi lugenud.

Ühel õhtul märkas ta jalutuskäigu ajal helendavat muna ja sealt edasi hakkasid hargnema veidrad sündmused. Mauno hakkas levitama mingit maavälist päritolu viirust, mille tulemusena kadusid raamatukogust kõik lasteraamatud. Enamgi veel, kaduma läksid ka raamatukoguhoidjad, emakeeleõpetaja ja isegi lastekirjanik.

Mis edasi juhtus ja kuhu kõik kadusid, saad teada juba raamatust.

Piia Tuule

Kätlin Vainola “Kelli hakkab piraadiks”

Mõnda aega tagasi ilmus raamat “Kelli – peaaegu haldjas”, selles loos oli peategelaseks Kelli, kellele meeldisid haldjad, printsessid ja üldse kõik roosa.

Raamatus “Kelli hakkab piraadiks” on Kelli suuremaks kasvanud ning käib juba teises klassis.

Roosast on Kelli nüüdseks välja kasvanud ja kõik tüdruku printsessikroonid ja haldjatiivad on pappkastiga keldrisse viidud. Oma roosa toa soovib ta sootuks musta ja valge värviga üle vööbata ning sõbranna printsesside ja piraatide peole ilmub Kelli kõigi suureks üllatuseks piraadina.

Olenevalt olukorrast on tüdruk detektiiv, sisekujundaja, psühholoog, pagar või juuksur. Ja vahel lihtsalt üks tavaline laps, kellega juhtub igasugu asju – nii naljakaid kui ka jubedaid, nii tõsiseid kui ka lõbusaid.

Nagu ka esimeses raamatus on vahvad pildid joonistanud Kirke Kangro.

Anu Amor-Narits

Kairi Look “Lennujaama lutikad ei anna alla!”

Peategelane lutikas Ludvig elab perega lennujaama pagasiruumis laiska ja lõbusat elu. Ühel heal päeval ilmub pagasiruumi salapärane pakk, kus sees keegi uriseb. Kastist leiavad lutikad taksikutsikas Robi, kes kiiresti lutikatega sõbraks saab. Koos hakatakse otsima koera peremeest.

Robi peremees härra Tangens leitaksegi direktori kabinetist, kus selgub, et tegu on puhtuseinspektoriga, kes plaanib lennujaamas viia läbi puhtusekontrolli ja teha putukatõrjet.

Nüüd algab tõeline seiklus, sest allaandmine pole lutikate stiil – aeg on olla kaval ja tegutseda! Kutsutakse kokku lennujaamas elavate sitikate ühendkogu, et leida võimalus ühine kodu päästa.

See on lugu julgusest ja ühekoos tegutsemise jõust ja sõprusest ning nalja saab samuti kuhjaga.

Lusti lisavad raamatule Kaspar Jancise illustratsioonid. Lugu saavutas ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev 2014. aasta lastejutuvõistlusel I koha. Kairi Look on varem avaldanud raamatu “Leemuripoeg Ville teeb sääred” ning äsja on temalt ilmud jõuluraamat “Peeter, sõpradele Peetrike”. Rahva Raamatu blogis kirjutab Kari Look oma salajasest hobist – raamatuloomade kogumisest.

http://blogi.rahvaraamat.ee/2014/11/12/kuidas-koguda-raamatuloomi-ehk-lennujaama-lutikad-ei-anna-alla-autori-lemmikraamatud/

Anu Amor-Narits

Michaela Holzinger “Lukas ja Nurgakoll”

Suuremal osal lastest on mingid hirmud – kes, kardab pimedat, kes kolle või mingeid muid veidraid olendeid. Lukas kardab ka – igal õhtul kui ema tule ära kustutab, ilmub välja paks ja ülbe nurgakoll.

Lukas poeb kolli eest peitu ema ja isa kaissu. Igal hommikul on Lukas puhanud ja rõõmus, kahjuks sama ei saa öelda ema ja isa kohta.

Lukas pakub välja fantaasiarikkaid lahendusi kollist pääsemiseks. Perekond leiab lõpuks ootamatu lahenduse kollist vabanemiseks, millise saad teada, kui ise raamatut loed. Vahva lugu, mis ema ja isagi muigama paneb.

Anu Amor-Narits

Indrek Koff “Koju”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2015

Raamat on tore nii tekstilt kui tervikult: sündmusterohke lugu edeneb ladusalt ning elavad, värvikirevad pildid tekitavad südames sooja tunde ja panevad silmad särama. Üksi koju minemine on teema, millega kõik lapsed ja lapsevanemad kokku puutuvad. Raamatus on seda käsitletud lahedalt ja helgelt. Õpetlik ja ettevaatustunnet sisendav moment saabub alles raamatu lõpus, ning seegi on edasi antud julgustavalt, ilma epistlita. Indrek Koff ei alahinda ega alaväärista väikesi lugejaid. Tema kaasaelamisvõime oma lastelugude kangelastele on haarav ja ehe.

žürii esimees Anti Saar

 

Raamatu peategelane on Madis. Madis on suur poiss, ta on juba viieaastane. Ta on osav igasugustes asjades – ta oskab ise hambaid pesta, ilma abiratasteta sõita, telekat mängima panna, mänguasju koristada ning paljusid muid suurele poisile vajalikke asju teha.

Ühel päeval selgus, et ta on koguni nii suur poiss, et võib esimest korda üksi lasteaiast koju minna. Ei emal, isal ega suurel õel ja vennal polnud sellel päeval aega Madisel lasteaeda vastu minna. Isa tegi Madisele võtmeonu juures oma võtmed ja ema õpetas poisile juba mitu nädalat, kuidas lasteaiast koju minna.

Siis saabuski see tähtis päev kui Madis üksi koju minema hakkas. Koduteel oli aga nii palju põnevat, et koju mineku peale kulus väga palju rohkem aega kui vanematega minnes. Koju Madis ikka lõpuks jõudis, aga tee peal juhtus enne palju asju.

Raamat, mida tasuks kindlasti lapsel lugeda koos vanematega, sest seal on asju, mille üle koos arutleda. Loo teevad eriti toredaks Marja-Liisa Platsi omapärased illustratsioonid.

Anu Amor-Narits

Maris Sööt “Isaga kahekesi. Vanemate ja laste kooslugemise raamat”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2015

Nagu Kairi Looga raamatus “Peeter, sõpradele Peetrike”, on siingi esiplaanil isakuju, aga antud juhul pole sel suurt vahet – seda raamatut oleks lapsevanematel, olgu emadel või isadel, lapsega tore koos vaadata, lugeda ja edasi arendada. „Vanemate ja laste kooslugemise raamatuna” pole tegu (üksnes) vahendiga, millega laps üksi oma tuppa või lugemisnurka suunata. Selle asemel saab raamatust inspireeriv sild vanema ja lapse vahel. “Isaga kahekesi” innustab lapsega rääkima, joonistama ja mängima, sest ehkki lugu, mida täht-tähelt ette lugeda, on napp, leidub siin palju, mille üle mõtteid vahetada.

Esiletõstmist väärib Söödi tähelepanu emakeele ammendamatule rikkusele.

Mõnus mängulisus ja fantaasiarikkus on jooned, millega “Isaga kahekesi” kindlalt Lapsepõlve auhinna kandidaadiks kvalifitseerub.

žürii esimees Anti Saar

 

Isadepäeva paiku ilmus raamat, kus tegelasteks isa ja Mammu, kes koos unistavad.

Isa: Mammu, kas unistame natuke? Mida sa sünnipäevaks kõige rohkem tahaksid? See võib olla ka midagi niisugust, mida päriselt olemas pole.
Mammu: Oi, tea! Ma tahaksin sellist fotokaamerat, mis oleks nagu suured prillid.

Ja siis nad unistavad, mida kõike selle kaameraga tore pildistada oleks. Mammu mõte lendab kiiresti huvitavaid radu pidi, ta tahaks pildistada jalgu ja sabasid ja kõrvu ja ninasid ja muidki asju ning tal on oma valikutele väga fantaasiarikkad põhjendused.

Unistused muutuvad raamatus sõna-, mõtte- ja pildimänguks. Seda raamatut peaks uurima-lugema kindlasti koos isa või ema või terve perega või sõpradega, sest teistega koos on unistamine eriti tore tegevus. Õigupoolest tuleks veel raamatu kõrvale võtta appi ka lisalehed ja pliiatsid, et raamatus olevad mängud päriselt õnnestuksid ja lõbusad oleksid.

Anu Amor-Narits

Martin Widmark “Tondiakadeemia”

Tondiagent on isik, kes võitleb tontide ja kummitustega. „Ha-haa!“ naerad sa, „mis lobajutt see on? Tonte ei ole ju olemas. Ja kummitusi usuvad ainult lasteaialapsed!“  Ma saan aru miks sa nii ütled, sest arvasin ise varem samamoodi. Praegu ma enam nõnda ei arva – ma tean, et nad on olemas.

Nõnda algab raamat “Tondiakadeemia”, mille autor on eesti lastele tuttavaks saanud “LasseMaia detektiivibüroo” sarjaga.

Nelly Rapp kutsutakse koos perekonnaga õhtusöögile onu Hannibali juurde. Selgub, et onu kuulub tondiagentide hulka ning Nellyl on lootust saada tondiagendiks, kui ta läbib edukalt õppe Tondiakadeemias.

Nagu pealkiri ütleb, tuleb seekord juttu tontidest, õigemini küll vampiiridest. Raamatu lõpp laseb aimata, et lugu jätkub ning äkki astuvad järgmisel korral mängu mõned muud müstilised olendid.

Igal juhul on tegu põneva õudusjutuga koos paljude toredate piltidega.

Anu Amor-Narits