Eia Uus “Seitsme maa ja mere taha, ehk lugu tüdrukust, kes kohtus muinasjutuga”

Elas kord tütarlaps taadi ja kahe vennaga – üks noorem, teine vanem.

Nii algab muinasjutt ühest tüdrukust. See väike tüdruk tahtis väga teada saada, mis on õnn. Kuna talle keegi vastata ei osanud, otsustas tüdruk nagu ühes korralikus muinasloos ikka, õnne otsimiseks rännata seitsme maa ja mere taha. Oma teel kohtas tüdruk nõidu ja kuningaid, teadmamehi ja hiiglasi, kangelasi ja mitmeid teisi muinasjuttudest tuntud tegelasi.
Kas tüdruku õnn on pool kuningriiki või hoopis midagi muud? Selleks, et vastust leida, peab raamatu läbi lugema.
Tegu on Eia Uusi esimese lasteraamatuga, mis on valminud Eesti Rahva Muuseumi muinasjutunäituse “Elas kord …” põhjal.
Selle raamatu lugemine on omamoodi muinasjutuviktoriin, sest loo sisse on mahtunud palju tegelasi ja seiku erinevatest maailma muinasjuttudest. Samas on seda muinasjuttu tore lugeda-kuulata ka neil, kelle eelnevad muinasjutukogemused suured pole.
Koos Sirly Oderi illustratsioonidega on see üks eriti kaunis raamat, mis kutsub ennast ikka uuesti kätte võtma ja pilte imetlema.

Anu Amor-Narits

“Muinaslood ja rahvajutud”

“Valimik põlvest põlve edasi antud vahvaid ja vaimustavaid lugusid”

Kõik te olete kindlasti lugenud mõnda muinasjuttu, kuulnud jutustatavat rahvajuttu. Sellesse raamatusse on kogutud muinasjutud lausa sajandite kaupa. Näiteks saab siit teada, et Punamütsikese muinasjutt oli tuntud juba seitsmeteistkümnendal sajandil. Kaunitari ja koletise lummavat armastuse lugu jutustati kaheksateistkümnendast sajandist, aga Lumivalgekest, Okasroosikest ja Rapuntslit hakkasid vennad Grimmid üles tähendama alles üheksateistkümnendal sajandil.

Iga muinasjutu lõpus on kogutud selle kohta huvitavaid fakte. Näiteks “Hans ja Grete”:
“Hans ja Grete”, mille jutustas vendadele Dortchen Wild, kellest sai hiljem Wilhelm Grimmi abikaasa. Selles versioonis olid laste metsa jätjad mõlemad nende lihased vanemad. Enne avaldamist pehmendasid Grimmid pisut loo metsikust, nii et emast sai võõrasema, kes veenis armastavat isa.

Ma arvan, et kui sa seda raamatut veidi uurid, siis leiad siit kindlasti huvitavaid lugusid, aga saad veidi teada ka muinasjuttude ajaloost.

Tiina Lutter

Epp Petrone “Elas kord… . Kahe minuti muinasjutud”

Muinasjutukogumikke ilmub palju, kuid kahjuks on nende hulgas ka hulgaliselt kesise kvaliteediga raamatuid, kus aina kehvemas võtmes samu lugusid ümber räägitakse.
Seda suurem rõõm on sellistest raamatutest nagu antud kogumik. Tegu on järjega mõnda aeg tagasi ilmunud kogumikule „Võlusõnad”. Nagu eelmises raamatus, nii on ka siin esindatud muinasjutud maailma eri paikadest ning valitud on eelkõige sellised, mida pole varem eesti keelde tõlgitud.
Lisaks sisukatele juttudele on raamatul ka suurepärased Kristi Kangilaski illustratsioonid.
Kellele need raamatud ja lood meeldivad, tasuks kindlasti ette võtta ka Epp Petrone vanem kogu „Muinasjutud armastusest”, kuhu on samuti koondatud muinasjutte üle ilma.

Anu Amor-Narits

Epp Petrone “Võlusõnad. Ühe minuti muinasjutud”

„Võlusõnad” on juba mõned aastad tagasi ilmunud raamat, kuid see ei vähenda kuidagi selle teose väärtust, sest sinna koondatud muinasjuttude täpset vanust ei tea keegi. Lood on pärit üle maailma: indiaanlastelt, Aafrikast, Indiast ja mujalt ning vähemalt suurem osa neist ei varem eesti keeles avaldatud.
Kui algul võib mõningaid raamatusõpru hirmutada alapealkiri „Ühe minu muinasjutud”, siis pole põhjust karta, et lood väga lihtsad või lihtsustatud oleks. Lood on küll lühikesed, kuid väga sisukad ning osadele lugudele on lisatud ka küsimusi edasimõtlemiseks ja harivaid selgitusi.
Mõnus raamat ettelugemiseks ning koos elu ja eluväärtuste üle arutlemiseks.

Anu Amor-Narits

Majda Koren “Keeda mulle üks muinasjutt!”

Lugu pirtsakast jänesest, kellele ei maitse ükski söök. Nõnda ema keedabki kallikesele muinasjuttu, kuid ega seegi meeldi alati sööjale. Peavad olema õiged koostisosad, õige pott ja õige tuju.

Edaspidi keetis ema muinasjutte ainult punases potis, millel polnud täppe.
Kui muinasjuttu hästi segada, leidis Jänkuke sealt vanaema, kellel oli punane müts peas, või hundi, kellel oli korv käes.
Iga päev oli muinasjutt omamoodi, aga alati nii maitsev, et Jänkuke sõi selle kõik kohe ära. Ja see tegi ema väga rõõmsaks.

Raamat kuulub rahvusvahelisse lugemisprojekti Meie Väike Raamatukogu, mis on mõeldud 1.-2. klassi õpilastele rikastamaks koolitööd ja mõistmaks enda tundeid ja emotsioone.

Klaari Tamm

Reet Bobõlski “Mustikavõõpaja ja teised lood”

“Kas tead, kes tegelikult värvib kõik mustikad mustaks ning paneb varesed häälde? Oled sa kuulnud, kes on need viis tegelast, kes elavad seal eemal vaarikavõsas? Mis sa õige arvad, kui ma räägin täna sulle ühed eriti salajased lood sellestsamast metsast, kus me praegu oleme?”

Nii alustab vanaema Liisile metsas peituvate saladuste jutustamist. Või kas need on saladused? Me lihtsalt ei oska märgata ühte või teist pisikest tegelast, kes metsas tegutseb ja on tegelikult väga tähtis. Nii, et kui järgmine kord metsa satud, vaata tähelepanelikult ringi!

Piia Tuule

Steve Smallman “Rapuntsel, Rapuntsel, pese oma juukseid!”

Kas on tuttav tunne, et iga kord, kui laps vannis käib, on väike tüli teemal, kui tihti ja korralikult peab ikka juukseid pesema, sest see vastik šampoon kipub ju silma ja suhu minema. Tavaliselt tüdrukute puhul aitab, kui küsid, kas tahad sama kauneid juukseid kui Rapuntslil. Selles loos on aga kõik pahupidi keeratud ning Rapuntsel tüdineb oma juuste eest hoolitsemisest, mille tulemusena asuvad talle pähe elama igasugused putukad ja muud linnud-loomad. See peletab eemale kõik printsid ning isegi teda torni lukustanud nõia…. Mis siis saab? Tegu on siiski muinasjutu redigeeringuga, seetõttu on lõpp õnnelik ja ka õpetlik. Kuigi ootamatu, sest küsimusele, kas päästja soovib Rapuntsliga abielluda, vastab prints: „Tänan, ei, kuid kuidas oleks uue soenguga?”.

Raamatu viimasel lehel on suunavad küsimused lapsevanemale, et koos lapsega saaks arutada muinasjutu teema ja moraali üle.

Kirjastusel Sinisukk on ilmunud ka analoogsed lood nina nokkivast Pinocchiost, Haisu-Jackist ja väsimatust Okasroosikesest.

Klaari Tamm

Peep Ehasalu “Printsid poisid”

Peep Ehasalu on võtnud kätte ja hästi mõnusalt keeranud tuntud muinasjutud veidi pea peale – nüüd on need nagu päris uued muinasjutud. Tüdrukud ja naistegelased on asendatud meestegelastega ja vastupidi, mis annab lugudele hoopis teistsuguse mõtte. Neid muinasjutte võivad lugeda nii lapsed kui ka täiskasvanud – neis on tubli annus huumorit, irooniat ja allegooriat. Suurem lugeja leiab lugudest kindlasti veel teisigi nüansse.

Esimeses loos moondatakse printsess peletiseks, kes sarnaneb suure ahvi ja lõviga. Kümne aasta jooksul peab ta leidma noormehe, kes temasse armuks, et sellest jubedast nõidusest vabaneda. Kas see õnnestub?

Teine lugu on heleda nahaga noormehest Lubivalgekesest. Otse loomulikult kohtub Lubivalgeke selles loos ka seitsme väikese õega.

Kolmas lugu on üsna takusest ja mustast poisist Muldkäharast, kes satub kolme karu majja.

Ja nii jätkuvad neljas ja viies ja …

Raamatu viimane lugu on suurepärase tantsuoskusega Tuhka-Tiidust, kes elab koos ema ja range kasuisaga ning kahe laisa kasuvennaga.

Epp Nõges