Tomasz Małkowski”Lugu poisist, kes näeb kätega”

Kamil, keda kõik kutsuvad Milekiks, on viieaastane poiss. Kamil pole päris tavaline poiss, nimelt sündis ta pimedana, kuid see pole põhjus, miks peaks teda haletsema. Vastupidi, Milek on väga iseseisev ja saab kõigega hästi hakkama, isegi kui Mileki tädi teisiti arvab. Oma päevad veedab Milek enamasti lasteaias, kuid kõige rohkem meeldib talle tema õde Zuzia, kellega koos saab Milek üle igasugustest raskustest.
See, et Kamil midagi ei näe, ei takista tal naljakatesse ja mõnikord ka ohtlikesse seiklustesse sattumast. Näiteks juhtus kord nii, et Kamil ajas korrused sassi ja selle asemel, et oma koju jõuda, sattus ta hoopis naabrite juurde. Või siis näiteks juhtus selline lugu, et Kamil sõitis rattaga vastu aiaposti. Kõigest hoolimata on Kamil siiski väga seiklushimuline ja rõõmsameelne poiss.

“Ema! Ma oskan ise sõita!” hõikas Kamil juba ukselt. “Sa pead seda nägema!”
Pärast lõunasööki läksid nad neljakesi samale platsile. Ent nüüd mängisid seal mingi poisid palli. Kuid nad ütlesid, et kahekümne minuti pärast lõpetavad. Kamil ei jõudnud kuidagi ära oodata. Ta pani kiivri pähe ja muudkui küsis, kas poisid hakkavad juba minema. Lõpuks poisid lahkusid. Kamil, uhke kui paabulind, sõitis asfaldile. Ja ta sõitis kohe kiiresti.
“Braavo, Milek!” plaksutas ema.
“Sõida otse…” juhendas isa. “Keera vasakule…Mitte otse! Keera! Keera!”
Kamil sõitis otse värava poole.
“Pidurda!” hüüdis isa. Aga oli juba hilja!

Kristin Tohvre