Ilmar Tomusk “Matemaatiline sõber. Uus õpetaja”

Vaablase põhikooli tuleb uus õpetaja Laine Tagapõllu, kes on tegelikult Peetri tulnukast vanaisa ajukiip vanatädi-kujulises ränikiududest kehas. Alguses põhjustab naljaka välimusega vanaldase õpetaja palkamine õpilastes ja vanemates imestust ja isegi pahameelt, aga kui selgub, et pruuni käekotiga tüse tädike mängib klaverit nagu noor jumal, oskab maailma parimate teadlaste tasemel matemaatikat ning tuleb vajadusel toime ka teivashüppe õpetamisega üheksanda klassi kaakidele, ei ole kellelgi rohkem vastuväiteid. Siiski tekitab see kõik omajagu segadust ja mõnel inimesel tekib koguni kahtlus, kas Peeter ja tema vanatädi on ikka päris tavalised inimesed.
Raamat on hoogne, naljakas ja põnev nagu sarja eelmised osadki.

Õpetaja Laine tõstis teiba ja alustas hoojooksu. Vaatamata sellele, et välimuse poolest oli ta justkui korralik hapukapsatünn, lähenes ta üllatavalt kerge sammuga hüppekohale, asetas teiba justkui aegluubis selleks ette nähtud süvendisse, sai teiba korralikult paindesse ja tõusis aeglaselt ning graatsiliselt lati kohale. Siis jäi ta sinna hetkeks püsima, olles ise umbes kaks meetrit latist kõrgemal.
“See on kõige tähtsam hetk,” selgitas ta, ise samal ajal lati kohal püsides. “Siin peate teibast kõvasti kinni hoidma, muidu sajate alla nagu küpsed ploomid.”
Selgitused antud, andis õpetaja jalgadega pisut hoogu ning maandus kergelt justkui udusulg teisel pool latti.

Kirsti Läänesaar