Maris Mändel “Tüdruk vagunelamust”

Rasmuse suvevaheaeg pidi algama maasikakoogiga ja paari päevaga mere ääres. Kuna ema pidi ootamatult tööle minema, siis tuli leida endale tegevust. Üks oli kindel, ta pidi iga päev rohima ühe kartulivao ja seda on kasulik kohe päeva alguses teha, siis ülejäänud päeva saab ta endale. Nii mõtiskledes suundus Rasmus jõe poole, kui nägi sillal istumas võõrast last. Ta otsustas rääkima minna, kuna tegu oli väga üksiku kohaga. 

Nii tutvub ta Monaga. Esmalt ei suuda Rasmus uskuda, et keegi nii võiks elada nagu Mona endast rääkis. Ta elab koos ema ja isaga vagunelamus ning reisib mööda maad. Mona ei käi koolis, vaid ema ja isa õpetavad teda. Tal pole legosid ega teisi tähtsaid mänguasju, milleta Rasmus elu ettegi ei kujuta, kuna vagunelamusse mahuvad ainult vajalikud asjad. Aga äkki ei olegi inimesele vaja tubade kaupa asju. Ja mis oleks veel parem mänguväljak kui loodus ise.

Ja nii sai alguse suve suurim seiklus…

Igal juhul oli tüütuvõitu suvest saanud suurepärane suvi, sest Mona osutus võrratuks mängukaaslaseks, kelle pea kubises mõtetest ja kes oli alati valmis midagi uut proovima. /…/
Tüdrukul küpsesi juba uus plaan peas: “Tead mis, mängime, et ma olen turist ja sina oled kohalik giid ja näitad mulle kõiki selle küla põnevaid vaatamisväärsusi!” /…/
“Kas sa nõia maja tahad näha?” turgatas Rasmusele järsku üks kaval mõte pähe.

Piia Tuule

Sandra Heidov “Minu robot”

Poisi kirjutuslaual pliiatsitopsi kõrval seisab robot. Robot on väike ja õrn, poiss on ta ise ehitanud. Kõndida robot ei oska, küll aga rääkida, mis siis, et ta sõnade järjekorra lauses segamini ajab. Sellest pole midagi, poiss saab temast väga hästi aru. Samuti oskab robot tähelepanelikult kuulata ja head nõu anda. See on natuke nagu pidada aru iseendaga, aga samas ka oma parima sõbraga.

„Teha mida sa tahaksid,” ütleb robot.
Tahaksin vennaga koos olla. Tahaksin vaadata, kuidas ta arvutis mängib. Tahaksin kuulata, kuidas ta naljakaid hääli teeb. Kuidas ta mõnikord täiest kõrist karjub.
„Ma ei tohi temaga isegi rääkida,” kurdan.
„Sõnum talle saada,” ütleb robot.

Raamatus on rahulikud, mõtlikud, muheda huumoriga pikitud lood ühe poisi igapäevategemistest, milles iga lastega pere end kindlasti ära tunneb. Poisil on vanem vend, kellele meeldib arvutis mängida, korvpallihuviline isa ja hoolitsev korraarmastajast ema. Poisile ei meeldi pimedas toas magama jääda ja teatris ebamugavat pidulikku särki kanda, küll aga meeldib talle väga mere ääres suvitada. Ta koristab sahtleid, harjutab klaverimängu ja vahel teeb natuke pahandust ka. Alati on poisi kõrval tema väike robot, kellega saab kõike jagada. Kõige hirmsam unenägu ongi see, kus robot on ühtäkki kaduma läinud ja keegi isegi ei mäleta teda. Õnneks pole see päriselt.

Sünnipäevapeoks valmistudes tuleb robot aga ära peita, et keegi teda ära ei lõhuks, ja pealegi:

Ma ei taha, et teised teda näevad. Ma ei taha, et teised teda katsuvad. See on ainult minu robot. Temast ei pea teised teadma. Teistel on oma robotid. Igaühel isemoodi.

Kirsti Läänesaar

Hasso Krull “Kiisuke ja veeuputus”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2021

Metsas elab väike kiisuke. Tal on puu otsas maja, kus ta vaatab multikaid ja paneb kokku puslesid. Ühel hommikul ilmub kiisukese akna taha aga metssiga ja toob ehmatava teate: on tulemas suur veeuputus. “Kiisuke ja veeuputus” on Piibli Noa laeva müüdile tuginev lastepärane jutustus kaasaegses võtmes, mis vihjab õrnalt ka maailma praegusele olukorrale. Ilusas keeles kirjutatud raamatus on helgust ja tabamatut huumorit, mis teeb lugemise mõnusaks nii väikelapsele kui ka täiskasvanule. Illustratsioonide meeleolu haakub tekstiga suurepäraselt.

žürii esinaine Tiia Kõnnussaar

Kiisukesel on paksus metsas kõrge puu otsas hubane majake, kus on mõnus multikaid vaadata, raamatuid lugeda ja puslesid kokku panna. Kuna majake on nii kõrgel, arvab kiisuke, et teda ei ohusta seal miski. Isegi kui metssiga kuulutab ette suurt veeuputust, ei kiirusta kiisuke teistega koos mägedesse pakku. Aga siis hakkab vihma sadama ja vesi tõuseb aina kõrgemale ja kõrgemale…

Marja-Liisa Platsi võrratute illustratsioonidega raamat jutustab veeuputuse müüdi lapselikus võtmes. Igati nauditav kooslugemine täiskasvanule ja väikelapsele, piisavalt lihtne, aga põnev iseseisvaks lugemiseks algajale lugejale.

Kirsti Läänesaar

Mary Hoffman “Minu pere on parim”

Kõik pered on isemoodi. On suuri ja väikseid, lärmakaid ja vaikseid perekondi. Isemoodi on ka kodud ja traditsioonid.

Selles raamatus on palju erinevaid peresid ja loodetavasti leiab iga lugeja siit üles ka enda pere.

Räägitakse kõigest igapäevasest nagu kool, töö, puhkus, toit.

Vaimukate ja detailirohkete illustratsioonidega raamat pakub palju avastamis- ja äratundmisrõõmu nii suurtele kui väikestele.

Selle raamatu seltsis on mõnus koos lastega arutleda peretraditsioonide üle ja äkki valmis joonistada isegi oma sugupuu.

Anu Amor-Narits