“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Posts tagged ‘naljakad lood’

Venno Loosaar “Eitahalood”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2018

“Eitahalood” mängivad rollid ümber

Kas keegi on kunagi kuulnud emast, kes ei taha üldse potile minna, vaid teeb oma hädad diivani taha põrandale, kinga sisse või lihtsalt kuhu juhtub? Või on keegi näinud isa, kes ei taha hambaid pesta? Vanaisa, kes ei taha küüsi lõigata? Vanaema, kes ei taha viisakalt käituda või nina nuusata? Kõigi selliste uskumatute isade, emade, vanaemade, vanaisade ja tädide-onudega võib kohtuda Venno Loosaare lasteraamatus „Eitahalood“ ja ainult imeks panna, kui palju nalja sellest sünnib, kui suured inimesed ootamatult käituvad väikelaste kombel. Lapsed selles raamatus on koomiliselt hädas oma halbade kommetega vanemate ja vanavanematega, kuid ilmutavad lugudes siiski piisavalt kavalust ja tarkust, et ülekäte läinud täiskasvanud lõpuks korrale kutsuda. Küllap pakub see rollide äravahetamine palju nalja ja äratundmislusti ka kolme- kuni kuueaastastele lastele endile, kellele see raamat ettelugemiseks tundub kõige paremini sobivat.

Iseenesest on see rollide ümbermängimise või äravahetamise võte lastekirjanduses kasutamist leidnud mõnikord varemgi, aga kindlasti mitte sellise tervet jutukogu läbiva stiilivõttena ja terve ideelise ja kompositsiooni alusena. Niisugusel kujul on see uudne, originaalne ja põnev, ja autor tuleb ka kirjutamise tehnilise poolega ladusalt ja nauditavalt toime, muutumata sihtgrupi jaoks liiga tüütuks, keeruliseks või didaktiliseks. Lapse vaatenurk neis lugudes on ilmselge, hoolimata toimunud rollivahetusest. Ning järjest ja järjest saab imetleda, kuidas autor ilmutab oma terast tähelepanuvõimet laste suhtes ning oskust neid tähelepanekuid pisikestesse vaimukatesse, kuid väga iseloomulikesse detailidesse paigutada – näiteks kes ei teaks, kuhu on kõige mugavam poetada nuuskamata ninast kougitud tatikolle … Või kui raske on suuga õhust kommi püüda, kui on pikad juuksed.

Ilus on ka see, et nende pahupidi pööratud juttudega on autor osanud püsida hea maitse raamides ja emotsionaalselt soojades, armastavates toonides. Väga lihtne oleks nende naljadega ju ka üle võlli minna, hakata tembutama tembutamise enda pärast või muutuda vanemate naeruvääristamisega peaaegu õelakski. Aga selle asemel on „Eitahalood“ hoopis armsalt naljakad, heatahtlikud, soojad ja armastavad. Just nii nagu lapsepõlve kõige mõnusamad mängud. Sest mis see rollivahetaminegi muud on kui mäng.

žürii esinaine Aidi Vallik

 

Igale lapsevanemale on tõenäoliselt tuttav olukord, kus ta võsuke ütleb millegi peale ei taha – ei taha hambaid pesta, ei taha lasteaeda minna, ei taha magama minna, ei taha hommikul ärgata jne.

Mis juhtub siis, kui olukord on ümberpööratud ning ei taha ütleb samades olukordades hoopis lapsevanem, onu, tädi või vanaema-vanaisa. Üks on kindel, et nalja saab ning paneb ka lapse enda mõtlema, kuidas oleks kõige õigem teatud juhtudel käituda.

Näiteks teavad lapsed hästi, et vahel on teiste lastega koos mängides nii põnev, et kuidagi ei raatsita lõpetada. Mis juhtub, aga siis, kui emale tööle järgi läinud viieaastane Aare saab vastuseks, et emme ei taha veel koju tulla.

„Miks sa ei taha koju tulla?” imestab Aare.

„Mul just läks siin nii põnevaks.” Ema osutab käega arvuti kuvarile. „Näed, kui palju ägedaid arveid ja dokumente mul praegu ees on,” seletab ta õhinal. „Poole tunni pärast algab nõupidamine ja siis veel kaks koosolekut.”

„Emme, aga sa võid ju seda kõike homme teha,” püüab Aare ema meelt muuta. „Teised töötajad peavad ka varsti koju minema.”

Kuidas asjad lahenevad, saab igaüks ise lugeda juba raamatust. Vihjeks võib öelda niipalju, et seda lihtsat lahendust tasub ka päriselt meeles pidada igal lapsevanemal, kes on end liiga kauaks tööle unustanud.

Klaari Tamm

Advertisements

Ilmar Tomusk “Isamoodi unejutud”

Viieaastane Marta on harjunud magama minema ema unelaulu saatel, kuid üks kord, kui emal oli kodus veel vaja tööasju lõpetada, muutus kõik… Nimelt pidi selle ülesande üle võtma isa, kes laulda ei osanud ning õiget une(muinas)juttugi polnud tal varnast võtta. Mida teha? Tuleb ise muinasjutt välja mõelda. Nii sündisidki lood presidendiks nõiutud konnast, onu Vladislavist, jõulutädist ja palju muud. Nagu lugude pealkirjadestki näha, siis pole need tavalised unejutud, vaid hoopis tellitavad unejutud.

„Tellitava unejutu?” kordas isa. „Mida see tähendab?”

„Sa ju tead küll,” vastas Marta. „Tellitav unejutt on selline, et seda saab igat moodi rääkida. Pikalt ja lühikeselt, aeglaselt ja kiiresti, naljakalt ja veel naljakamalt. Selles jutus on täpselt sellised tegelased, nagu parasjagu pähe tuleb.”

„Minu arust on meil igal õhtul tellitav unejutt,” leidis isa. „Me oleme neid rääkinud just nii ja täpselt selliste tegelastega, nagu meil parasjagu pähe on tulnud.”

Klaari Tamm

Priit Põhjala “Mu vanaisa on murdvaras”

minuvanaisaonmurdvarasSelle loo peategelane on lahe poiss Karl Priidu, kes armastab väga lagritsakomme ning oma lühikest ema ja pikka isa ning teisi lahedaid sugulasi ja tuttavaid, kellest raamatus juttu tuleb.

Pealkirja järgi võiks arvata, et tegu on hetkel ka lastekirjanduses populaarse žanri – krimilooga, kuid nii see pole. Karli vanaisa on hoopis näitleja, kelle mängitud murdvarga roll poisile väiksena nii suurt muljet avaldas, et ta vanaisa mõnda aega murdvargaks pidas.
Nagu ühel tavalisel poisil ikka, tuleb Karlil pähe igasugu mõtteid, mis teistele nii head ei tundugi ja juhtub äpardusi, milliseid ühel tegusal väikesel inimesel ikka ette tuleb. Ei saa salata, et ka täiskasvanute puhul on selles raamatus tegu päris värvikate karakteritega.

Tegu on helge ja rõõmsa raamatuga, mis teeb tuju heaks nii suurel kui väiksel lugejal. Lisaväärtust annab ka see, et lahedaid raamatuid poistele ei ilmu üleliia palju.

Anu Amor-Narits

Reeli Reinaus “Kuidas mu isa endale uue naise sai”

kuidasmuisaTartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna laureaat 2017

Kaunikesti naljakas näkiliste välimääraja lastele. Aastate eest lesestunud isa proovib suhteid luua väga erineva iseloomuga naistega, eriti sümpaatne, et otsingutes on igati abiks tema teismeline tütar ja iga uut valikut katsetatakse loomulikult ka tema peal. Eks ta ole kurb raamat ka, sest seal on hulga naisi, kes on nii suure kiiksuga, et vaevalt nemad endale kunagi mehe leiavad. Aga küllap nad leiavad, kui neil jätkub sama palju kannatlikkust ja häid abilisi nagu selle raamatu tublil meeskangelasel.

Contra

 

Raamatu peategelane on 12-aastane tüdruk Kaisa, kes elab koos isa Steni ja retriiver Frediga. Kaisa ema suri siis, kui tüdruk oli alles väike. Nende elu kulges rahulikult kuni isal tekkis tunne, et ta võiks uuesti abielluda. Kuna Kaisa soovib, et isa oleks õnnelik, on ta isa abiellumise mõttega päri. Jäänud on ainult üks probleem – kust leida abiellumiseks sobivat naist. Selgub, et kuigi naisi on maailmas palju, on õige üles leidmine väga keeruline ning pealtnäha toredatel naistel võib küljes olla igasugu omapäraseid veidrusi. Vanasõna „Kes otsib see leiab” ei pea siin küll täiel määral paika. Isa otsib hoolega ja leiab ka, aga sobiva naisega kohtub ta alles siis kui on suurema otsimise lõpetanud ja hakkab juba vaikselt lootust kaotama.

Tegu on mõnusalt humoorika raamatuga, kus kõige naljakamad seigad juhtuvad siis kui isa mõne järjekordse naisekandidaadi koju külla kutsub, et teda Kaisale tutvustada.
„Kuidas mu isa endale uue naise sai” on raamat, mille täpset sihtgruppi on raske hinnata ning seekordse raamatu puhul see plussiks kuna lõbusaid raamatuid kirjutatakse oluliselt vähem kui tõsiseid-kurbi. Katsed lugejate peal on näidanud, et itsitama ajab see lugu nii terase algklassilapse kui rõõmsa vanainimese.

Igati õigustatult on „Kuidas mu isa endale uue naise sai” Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev 2015. aasta lastejutuvõistluse „Minu esimene raamat” võidutöö.

Anu Amor-Narits

Piret Raud “Mina, emme ja meie igasugused sõbrad”

minaemmejameieTaavi elab kahekesi koos emaga ühes suures majas neljandal korrusel. Lisaks emale on Taavil elav kujutlusvõime, tugev vanaema ning aukartustäratav hulk sõpru.

Need, kellele on meeldinud Piret Raua “Natuke napakad lood” ja “Teistmoodi printsessilood”, võivad julgelt ette võtta ka kirjaniku viimase raamatu.

Kuna Taavi elab kortermajas, on tal palju naabreid, üks värvikam kui teine. Enamasti on tegu inimestega, aga näiteks korteris number 13 elab hoopis krokodill, kellel läks väga hästi, seni kuni ta endale naise, kes väga riiakaks osutus, võttis.

Kuigi kõik tegelased tunduvad ikka väga omamoodi, siis natuke enda ümber ringi vaadates võime me Taavi sõprade hulgas ära tunda ka enda naabreid-sugulasi-sõpru ja ka iseennast. Tuleb lihtsalt lugemise juures kasutusele võtta oma huumorisoon ja tilgake kujutlusvõimet.

Kindlasti teame me kõik näiteks mõnda tädi Ellat, kes kunagi väljas ei käi, aga istub alati aknal ja jälgib tähelepanelikult, mis õues toimub. Ja vanaema, kes on muidu väga tugev, aga ka temal on üks nõrkus – nimelt villaste sokkide kudumine.

Võin omalt poolt kinnitada, et jutud pakuvad lugemisrõõmu nii väikestele kui suurtele raamatusõpradele.

Anu Amor-Narits

Sildipilv