Colas Gutman “Kirbu-Krants”

Kirbu-Krants sündis prügikastis, ta meenutab viledaks kulunud uksematti ja nagu nimigi ütleb – on paksult kirpe täis. Kirbu-Krantsi parim sõber on Kilu-Kiisu, kass, kes ühe ammuse õnnetuse tõttu on lapik nagu kala. Üldiselt ei ole sõprade elul prügikastis väga viga, aga kui Kirbu-Krants saab teada, et kõigil koertel on peremehed, otsustab ta eneselegi ühe hankida. See ei lähe aga niisama lihtsalt, sest kes tahaks endale koera, kes on niisama rumal kui kole? Lisaks tegutsevad linnas kahtlased tüübid, kellel on hulkuvate loomadega omad hämarad plaanid…

„Mis sa ajad, kes see meid röövida tahab?”
„Meie!” vastavad kolm lõbusat pätti.
„Ja sinule, vana kärnas koer, on meil varuks eriline üllatus. Su lõhn pakub ühele kliendile huvi. Me vääname su välja nagu põrandalapi ja teeme sinust koeramahla!”
„Täpsemalt öeldes parfüümi ja paneme sellele nimeks Chien de Paris,” lisab üks pättidest.
„Kas kuuled, Kilu-Kiisu, ma saan kuulsaks!”

“Kirbu-Krants” on nunnude piltidega vahva raamat nooremale lugejale. On seiklusi, saab nalja ja muidugi täiesti võimatu oleks mitte kiinduda raamatu peategelasse, pisut tobusse, aga suure südamega koeranässi. Kuidas Kirbu-Krantsi elu edasi läheb ja milliseid põnevaid asju temaga veel juhtub, saab lugeda sarja järgmistest osadest.

Kirsti Läänesaar

Alan MacDonald “Põrsas Bertie. Kuulsus” ja “Põrsas Bertie. Tulnukad”

Koolipoiss Bertie on paras paharet ja räpakott, kellel on eriline anne ennast kõiksugu jamadesse mässida. Ta on kärsitu ja püsimatu ning mitte just õpetaja Saapa lemmikõpilane. Aga igal juhul pakatab ta ideedest ja tegutsemislustist, nii et igav temaga koos ei hakka.

Raamatus „Põrsas Bertie. Kuulsus” osaleb Bertie telereklaamis, käib koos isaga kalal ja kehastub koos sõpradega Robin Hoodiks. Raamatus „Põrsas Bertie. Tulnukad” vaatleb ta metsas linde, kohtub tulnukatega ja üritab vanemate eest oma kehva koolihinnangut varjata. Loomulikult kaasneb selle kõigega hulk nalja ja sekeldusi.

“Väga hea,” ütles Amy. “Aga meil on vaja poissi, kes oleks kaamera ees ta ise.”
“Ma võin ma ise olla,” ütles Bertie. Ta oli ju kogu aeg ta ise – kuigi see tõi talle harilikult pahandusi kaela.
“Tore,” ütles Amy. Ta märkas Bertie moosiplekilist nägu ja sassis juukseid.
“Sa võid sellesse ossa isegi sobida,” ütles ta. “Sa erined kõigist teistest, keda me oleme täna näinud. Ega sul pole midagi märjaks saamise vastu?“

Lühikesteks peatükkideks jagatud humoorikad ja tempokad lood sobivad algajale lugejale. Samuti on Bertie-raamatutes palju vahvaid pilte, mille autoriks David Roberts. Jääme ootama sarja järgmiseid osi!

Kirsti Läänesaar

Troll “Detektiiv Pepu”

Kuidas saada laps lugema? Üks võimalus on pakkuda talle midagi veidi äraspidist, uudishimu äratavat ja itsitama ajavat. Näiteks raamatut, mille peategelaseks on klassikaline detektiiv, terava taibuga galantne härrasmees, kellel on üks väike… eripära. Nimelt on tal pea asemel pepu. Päriselt, hädaolukorras teeb see isegi puuksu.

Kui esimesest võõristusmomendist üle saada, siis selgub, et tegemist on igati vahva raamatuga, kus otse loomulikult jälitatakse kurjategijaid ja lahendatakse salapäraseid juhtumeid. Esimeses loos aitab detektiiv Pepu koos assistent Brauniga proua Violetal esivanemate varandust otsida, teises loos on kahtlastel asjaoludel kaduma läinud Pepu munapuding, mida ta tassikese tee kõrvale nautida kavatses. „Hmm, lõhnab millegi järele…” nagu detektiiv Pepu ikka öelda tavatseb.

Rohkete piltide ja põnevate nuputamisülesannetega raamat on tore lugemine algklassilapsele, aga miks mitte ka lapsevanemale. Tegemist on Jaapanis väga populaarse raamatusarja esimese osaga Kalju Kruusa muhedas tõlkes. Kui eesti keeles peaksid ilmuma ka sarja järgmised osad, siis kes teab – ehk saab see meilgi sama loetuks nagu hetkel Martin Widmarki LasseMaia detektiivibüroo sari.

Kirsti Läänesaar

Grigori Oster “Kõrgem kommiteadus. Kommisömiootika algajatele ja edasijõudnutele”

Kommisöömise ajal viibib organism rahu ja leppimise seisundis, kõik kehaosad, välja arvatud pea, mis komme hammastega närib, puhkavad ja on lõtvunud. Aga vaat kommide puudumine põhjustab paha enesetunde ja kutsub esile organismi enneaegse tigestumise.

Ilmselt pole olemas last, kellele ei meeldiks kommid. Tõenäoliselt on vanemad kõigile lastele ka väsimatult korrutanud, et kommisöömine on väga kahjulik, eriti hammastele. Õnneks on nüüd andunud kommihuvilistele ilmunud suurepärane käsiraamat, mille abil kõik kommivastaste argumendid purustada ja maiustamiskunst hoopis uuele tasemele viia.

Oli aeg, mil inimkond ei osanud komme õigesti kasutada. Kommidest meisterdati ehteid ja laoti mustreid, neid külvati põldudele ja nende abil üritati haigusi ravida. Komme uuriti, puuriti ja mõõdeti kogu maailma teadlaste poolt – ühtki mõistlikku kasutust neile ei leitud. Kuni üks väike laps haaras põrandale kukkunud kommi ja pistis selle suhu – ning suur avastus oligi sündinud. Kommid on olemas loomulikult selleks, et tunda rõõmu nende imelisest maitsest.

„Kõrgem kommiteadus” viib lugeja kurssi kõigega, mida kommidest teada on vaja. Erinevad peatükid räägivad kommide tootmisest, nimedest, omadustest ja kasutamisest. Iga peatüki lõpust leiab algaja kommisömiootik edasi mõtlema julgustavaid küsimusi ja ülesandeid ning teemakohase laboratoorse töö.
Kes aga endiselt hammaste pärast muretseb, seda julgustatakse nii:

Kuid olge mureta. Isegi kui teil pole suhu jäänud ühtegi hammast, saate niikuinii kommisömiootikaga edasi tegeleda.
Hiljuti tegid juhtivad kommisömiootika teadlased hämmastava avastuse, mis raputas kogu teadusmaailma. Pärast rida iseenese peal läbi viidud julgeid katseid tõestasid kommisömiootikud: selleks, et komme süüa, pole suus olevaid hambaid ilmtingimata tarvis, piisab sellest, kui suus on vaid kommid. Sest komme saab ju imeda.

Kirsti Läänesaar

Kristi Piiper “Meie uues kodus kummitab”

Mina olen Säde, kuueaastane. Ma ei saa aru, miks meile lapsehoidja võeti. Mina olen juba täiesti tark ja minu vend Siim on ammu seitsmene. Ta läheb sügisel kooli, mina lasteaia viimasesse rühma.
Ja meile võetakse suveks lapsehoidja?

Säde ja Siim otsustavad teha kõik, et hoidjatädi Elga neile kauaks ei jääks. Lastel on päris palju mõtteid ja ideid, kuidas hoidja ära hirmutada. Poes käies peidavad nad tädi taskutesse asju ja loodavad, et politsei Elsa varguse pärast arreteerib. Muuseumis otsustavad Säde ja Siim ära kaduda, et hoidjatädi vanematelt pahandada saaks, kuna ta lapsed ära kaotas. Lõpuks korraldatakse kummitusõhtu.

See on muhe lugu õest-vennast, kellel fantaasiast puudu ei tule. Koos suurepärase illustraatori Sirly Oderi piltidega on raamatut tõeliselt mõnus lugeda.

Tiina Lutter

Kristi Piiper “Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2020

“Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised” (Tänapäev) koosneb kahest tosinast omaette loost, mille ühenduslüliks on Liisa ja tema pere. Lood, kus juttu näiteks jõuluvana ettevalmistustest, unematide muredest, usside parasiithaigustest ning paljust muust saavad humoorika, teravmeelse ja ootamatu lõpplahenduse. Raamatus on loole sobivalt veidi „karvased“ ning omanäolised pildid.

žürii esinaine Eva Roos

Selles raamatus on lõbusad-pöörased, laia ja kohati väga ootamatu tegelaste valikuga lood. Mõnede juttude keskmes on tüdruk Liisa ja tema vanaema ning kassid Jass ja Juss. Osad lood aga räägivad asjadest ja tegelastest, kes meiegi kodudes olemas võivad olla.
Milline on tolmurulli suur mure ja kas on kassil ussid või ussil kassid, kas tõesti õmblevad kalorid riidekapis rõivad väiksemaks, kuidas käitub armunud keldrikoll?
Kõike seda ja palju muud põnevat-lõbusat saame sellest vahvast raamatust lugeda.
Eriline kiitus läheb minu poolt raamatu illustraator Ulla Saarele, kelle natuke õudsed ja samas naljakad must-punased pildid muudavad raamatu suurepäraseks tervikuks.

Anu Amor-Narits

Kadri Kiho “Auklik päev”

Kas sa tead, kui palju auke on maailmas? Kõrvaaugud, ninaaugud, hambaaugud, ussiaugud, mutiaugud… Neid on tohutult palju.

Mul hakkas juba pea kõigist neist aukudest ringi käima. Neid on lihtsalt nii palju!
Kogu maailm oleks justkui aukudest tehtud!

Segadust tekitab, et mõnikord kasutatakse neid „auke” hoopis teises tähenduses, kui oled harjunud.

Lõpuks tõdes vanaisa, et see kuul kadus küll nagu mutiauku. Olin päris kurb kohe.

Loe ja avasta, kui auklik päev sul täna oli!

Klaari Tamm

Andy Riley “Kuningas Kehkenpüks ja kuri keiser”

Mis kõik võib juhtuda loos, kus on hea kuningas ja kuri keiser?
Esiteks on kuningas Edwin üheksa-aastane poiss. Ja teiseks meeldib talle reedeti kommipoest ohjeldamatult šokolaadi osta ja talupoegadele laiali jagada.
Keiser Nurbison on jällegi nii kuri, et vabal ajal kiusab kärbseid ja litsub vihaga viinamarju laiaks.
Kui kuri keiser saab teada, et kuningas Edwin on kuningriigi raha šokolaadile ära kulutanud, asub ta tegutsema…

Ühesõnaga on terve raamat üks suur ning naljakas ja natuke hirmus seiklus ja segadus, mida saadavad autori naljakas pildid.
Kui raamat liiga ruttu läbi saab, et tasu kurvastada, sest eesti keeles on ilmunud ka teine raamat kuningas Edwinist pealkirjaga “Kuningas Kehkenpüks ja Krongi elukas”.

Anu Amor-Narits

Venno Loosaar “Eitahalood”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2018

“Eitahalood” mängivad rollid ümber

Kas keegi on kunagi kuulnud emast, kes ei taha üldse potile minna, vaid teeb oma hädad diivani taha põrandale, kinga sisse või lihtsalt kuhu juhtub? Või on keegi näinud isa, kes ei taha hambaid pesta? Vanaisa, kes ei taha küüsi lõigata? Vanaema, kes ei taha viisakalt käituda või nina nuusata? Kõigi selliste uskumatute isade, emade, vanaemade, vanaisade ja tädide-onudega võib kohtuda Venno Loosaare lasteraamatus „Eitahalood“ ja ainult imeks panna, kui palju nalja sellest sünnib, kui suured inimesed ootamatult käituvad väikelaste kombel. Lapsed selles raamatus on koomiliselt hädas oma halbade kommetega vanemate ja vanavanematega, kuid ilmutavad lugudes siiski piisavalt kavalust ja tarkust, et ülekäte läinud täiskasvanud lõpuks korrale kutsuda. Küllap pakub see rollide äravahetamine palju nalja ja äratundmislusti ka kolme- kuni kuueaastastele lastele endile, kellele see raamat ettelugemiseks tundub kõige paremini sobivat.

Iseenesest on see rollide ümbermängimise või äravahetamise võte lastekirjanduses kasutamist leidnud mõnikord varemgi, aga kindlasti mitte sellise tervet jutukogu läbiva stiilivõttena ja terve ideelise ja kompositsiooni alusena. Niisugusel kujul on see uudne, originaalne ja põnev, ja autor tuleb ka kirjutamise tehnilise poolega ladusalt ja nauditavalt toime, muutumata sihtgrupi jaoks liiga tüütuks, keeruliseks või didaktiliseks. Lapse vaatenurk neis lugudes on ilmselge, hoolimata toimunud rollivahetusest. Ning järjest ja järjest saab imetleda, kuidas autor ilmutab oma terast tähelepanuvõimet laste suhtes ning oskust neid tähelepanekuid pisikestesse vaimukatesse, kuid väga iseloomulikesse detailidesse paigutada – näiteks kes ei teaks, kuhu on kõige mugavam poetada nuuskamata ninast kougitud tatikolle … Või kui raske on suuga õhust kommi püüda, kui on pikad juuksed.

Ilus on ka see, et nende pahupidi pööratud juttudega on autor osanud püsida hea maitse raamides ja emotsionaalselt soojades, armastavates toonides. Väga lihtne oleks nende naljadega ju ka üle võlli minna, hakata tembutama tembutamise enda pärast või muutuda vanemate naeruvääristamisega peaaegu õelakski. Aga selle asemel on „Eitahalood“ hoopis armsalt naljakad, heatahtlikud, soojad ja armastavad. Just nii nagu lapsepõlve kõige mõnusamad mängud. Sest mis see rollivahetaminegi muud on kui mäng.

žürii esinaine Aidi Vallik

Igale lapsevanemale on tõenäoliselt tuttav olukord, kus ta võsuke ütleb millegi peale “ei taha!” – ei taha hambaid pesta, ei taha lasteaeda minna, ei taha magama minna, ei taha hommikul ärgata jne.

Mis juhtub siis, kui olukord on ümber pööratud ning “ei taha” ütleb samades olukordades hoopis lapsevanem, onu, tädi või vanaema-vanaisa. Üks on kindel, et nalja saab ning paneb ka lapse enda mõtlema, kuidas oleks kõige õigem teatud juhtudel käituda.

Näiteks teavad lapsed hästi, et vahel on teiste lastega koos mängides nii põnev, et kuidagi ei raatsi lõpetada. Mis juhtub aga siis, kui emale tööle järele läinud viieaastane Aare saab vastuseks, et emme ei taha veel koju tulla?

„Miks sa ei taha koju tulla?” imestab Aare.

„Mul just läks siin nii põnevaks.” Ema osutab käega arvuti kuvarile. „Näed, kui palju ägedaid arveid ja dokumente mul praegu ees on,” seletab ta õhinal. „Poole tunni pärast algab nõupidamine ja siis veel kaks koosolekut.”

„Emme, aga sa võid ju seda kõike homme teha,” püüab Aare ema meelt muuta. „Teised töötajad peavad ka varsti koju minema.”

Kuidas asjad lahenevad, saab igaüks ise lugeda juba raamatust. Vihjeks võib öelda niipalju, et seda lihtsat lahendust tasub ka päriselt meeles pidada igal lapsevanemal, kes on end liiga kauaks tööle unustanud.

Klaari Tamm

Ilmar Tomusk “Isamoodi unejutud”

Viieaastane Marta on harjunud magama minema ema unelaulu saatel, kuid ükskord, kui emal oli kodus vaja veel tööasju lõpetada, muutus kõik… Nimelt pidi selle ülesande üle võtma isa, kes laulda ei osanud ning õiget une(muinas)juttugi polnud tal varnast võtta. Mida sellises olukorras teha? Eks muidugi tuleb ise muinasjutt välja mõelda. Nii sündisidki lood presidendiks nõiutud konnast, onu Vladislavist, jõulutädist ja palju muud. Nagu lugude pealkirjadestki näha, siis pole need tavalised unejutud, vaid hoopis tellitavad unejutud.

„Tellitava unejutu?” kordas isa. „Mida see tähendab?”

„Sa ju tead küll,” vastas Marta. „Tellitav unejutt on selline, et seda saab igat moodi rääkida. Pikalt ja lühikeselt, aeglaselt ja kiiresti, naljakalt ja veel naljakamalt. Selles jutus on täpselt sellised tegelased, nagu parasjagu pähe tuleb.”

„Minu arust on meil igal õhtul tellitav unejutt,” leidis isa. „Me oleme neid rääkinud just nii ja täpselt selliste tegelastega, nagu meil parasjagu pähe on tulnud.”

Klaari Tamm