Mari Teede “Ingmar ja meri”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2024.

Mari Teede raamatu puhul on tegu kaasaegse looga, mille keskmes on Tallinna poiss Ingmar, kelle vanemad lahku lähevad. Nagu sageli lahutuse puhul, otsustavad ema-isa isekeskis, kuidas elu edasi peaks minema ning poisil ei jää üle muud kui püüda olukorraga leppida.
Isa jääb elama nende vanasse, Ingmarile armsaks saanud korterisse ning poiss koos emaga kolib vanaisale kuulunud väiksesse ja pisut räämas majja Kopli poolsaarel. Nagu oleks sellest veel vähe, peab poiss vahetama ka kooli ja suutma kohaneda uue klassiga.
Ingmari igapäevane koolitee kulgeb mööda mereäärt ning poiss hakkab aegamisi mõistma kui lohutust pakkuv ja eriilmeline võib olla meri.
Kuigi uutmoodi elu algus tundub Ingmarile päris keeruline, õnnestub tal aegamööda leida sõpru ning poisi elu võtab taas helgema pöörde.

Peenras õitsesid juba tulbid ja nartsissid ning üle aia paistis sädelev merelaht. Ingmarile meenus, kuidas ta siin esimest korda oli ringi vaadanud ja kui palju oli vahepeal muutunud.
Siis oli ta äsja kolinud, vanemate lahutuse ja Mustamäe sõprade kaotuse pärast pahur ja see vana maja ei meeldinud talle üldse. Nüüd oli kõik teistmoodi. Või oli ta hoopis ise muutunud?

Lisaks suurepärastele mere kirjeldustele annavad loole lisaväärtuse Marja-Liisa Platsi illustratsioonid.

Anu Amor-Narits

Bart Moeyaert “Tänapäeval on kõigi nimi Sorry”

Palav hilissuvine pärastlõuna. 12-aastane Bianca on koos ema ja noorema venna Alaniga kodus ja ootab, et isa oma uue elukaaslasega talle järele tuleks. Bianca veedab nädalalõpud nende juures – mitte, et see talle nii väga meeldiks, aga selline see elukorraldus pärast vanemate lahkuminekut on. Järsku teatab ema, et isa ja tema noor sõbratar ei taha enam Biancat igal nädalavahetusel enda juurde, sest tüdruk olevat taltsutamatu. Need on isa sõnad, aga ega emagi Biancat päriselt ei mõista, tema arvates võiks tüdrukul kasutusjuhend kaasas olla.

Ema ütleb, et ma olen metsik.
“Ma tean küll, mida sa tunned, tüdruk. Ma olin umbes sinuvanuselt ise samasugune.”
Ta olevat pidanud iga väiksemagi asja peale auru välja laskma, sest muidu hakkas ta asju loopima.
Ma tean küll, mis aur on, aga emal pole vähimatki aimu, mida mina tunnen.
Ta võrdleb mind ärahellitatud lapsega, kes on vihasena põrandal pikali maas, taob jalgadega ja pröökab “ei-ei”.
Ta eksib.
Ma olen veel palju vihasem, kui ta arvatagi oskab, üheainsa erinevusega: ma ei tee peaaegu mingitki lärmi.

Bianca ei ütle midagi. Ta läheb ära, poeb läbi heki oma salapaika naabrite kanakuudi taga. Seal on ta kogu maailma eest varjul ja saab rahus kirjutada, joonistada ja elu üle järele mõelda. Tuppa tagasi minnes saab Bianca elu suurima üllatuse osaliseks. Tema vennale on sõber külla tulnud ja sõbra ema istub nende elutoas. Aga see pole mitte mingi harilik ema, vaid Billie King, Bianca lemmiknäitleja tuntud seriaalist!

Suurt midagi justkui ei juhtugi. Bianca ema ja Billie King joovad teed, poisid möllavad aias. Ja ometi juhtub tohutult palju – Bianca sisemuses. Ta vaikib, jäädes teistele mõistatuseks. On aru saada, et ta on kurb ja vihane, aga miks, ei tea ta vist päriselt isegi. Võib arvata, et vanemate lahkuminek on jätnud oma jälje, samuti see, et kodus keerleb kõik noorema venna Alani ümber, kellel on tõsine südameprobleem. Raamatus kirjeldatakse toimuvat Bianca silmade läbi, on tunda, kuidas pinge kasvab ja väljendamata tunded hõõguvad pinna all.

Alanil on ainult pool südant, aga ema süda on kaks korda nii suur.
Mul pole aimugi, kas seal mulle ka ruumi on.
Mu käed muutuvad jõuetuks, jalad samuti.
Kohe kukub selle tooli peale, millel ma seisan, märja lärtsatuse saatel hunnik Biancat.

Billie´ga kohtumine paneb Biancas midagi liikuma. Ta taipab, et on inimesi, kelle ees ta peab vabandama, ning soove ja ootusi, mida ta peab väljendama. Nüüd avastab tüdruk, et oskab ja suudab seda teha küll.

Tegemist on omapärase stiiliga pingelise ja mõtlema paneva looga noorele lugejale, kes otsib oma kohta maailmas ning alles õpib ennast tundma ja väljendama.

Raamatu autor Bart Moeyaert on 2019. aastal saanud Astrid Lindgreni mälestusauhinna.

Kirsti Läänesaar

Kadri Hinrikus “Katariina ja herned”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna laureaat 2018

“Katariina ja herned” räägib lapse jaoks tähtsaimatest asjadest.

Katariina käsi on juba mõnda aega üsna kehvasti käinud: küll on ta angiiniga kodus istunud, vihmasel klassiekskursioonil igavlenud, parima sõbrannaga lõhutud rula pärast tülli läinud, ja tagatipuks on ema hajameelsusest koos teksadega tema mobiiltelefoni masinaga ära pesnud. Kuid veel enne kõike seda on tema isa pere juurest lahkunud uue elukaaslase Julia juurde ning ema uputanud ennast töösse ja nutiseadmetesse, nii et Katariina suurim hirm nüüd on, et ema läheb ühel päeval tööle ja jääbki sinna, sest unustab tütre olemasolu.

Siin läheb hädasti vaja eaka naabrimemme Aliisi kindlaid kinnitusi, et nii ei saa küll iialgi juhtuda, ja sõprust surmapõlgliku Martiniga, kes julgeb mööda tuletõrjeredelit ronida ka viiekordse maja katusele – sest kui ta ronib, siis peab mõtlema ainult ronimise peale. Mitte selle peale, miks temagi isa ja ema lahku läksid.

Kadri Hinrikuse „Katariina ja herned“ kujutab seega lapsi lastekirjanduses üsna haruldases, kuid eluliselt väga sagedases olukorras – toime tulemas tänapäevase vastmoodustunud kärgpere tingimustes, samuti konkurentsis nutiseadmetega, millesse süveneb ema isegi ühise õhtusöögi ajal sellisel määral, et ei märkagi, kuhu tütar vahepeal kõndima läheb või et ta lapse pannkoogid kogemata ära sööb.

Et nii Martini kui Katariina vanemad on mõlemad üle pea hõivatud oma keeruliste isiklike elude ja tööasjadega, leiavad lapsed igatsetud tähelepanu tädi Aliisilt, kellega rajatakse aeda hernepeenar, käiakse rannas, tehakse küpsisetorti ja peetakse piknikku. Tädi Aliisil on alati aega kuulata nende muresid ja oskust mõista nende üksindust ja hirme. Ja et tädi Aliis ise kardab kõiksuguseid asju, saavad lapsed ennastki tunda tema eest natuke vastutavana ja kellegi jaoks olulisena.

See on ilus ja sügava sisuga raamat algkooliealistele lastele. Siin pole verdtarretavaid süžeepöördeid ega küüsi närima panevat pingetõusu, lugu areneb tasakaalukalt, veidi mõtisklevalt, ühtlaselt rahulikus tempos – kuid on sellegipoolest põnev ja kaasahaarav. Herned, mille varsi pidi muinasjutus õnnestuks isegi taevasse ronida, muudkui kasvavad, usaldus laste ja naabritädi vahel samamoodi, kuni julgetakse koos lõpuks isegi maale sõita – mis aga paneb laste ja vanatädi sõpruse õige rängale proovile ning lõpuks ometi häirekellad ka emade-isade peas helisema.

Herned aga saavad raamatu lõpuks küpseks ning ühes nendega on küpsenud ka Katariina ja Martin paremini toime tulema oma hirmude ja kurbusega, ning ehk on ka nende lapsevanemad saanud küpsemateks lapsevanemateks.

žürii esinaine Aidi Vallik

 

Naljavaene kevad
See kevad on üks peavalu, nagu mu ema ikka ütleb. Mitte et ma täpselt teaksin, mis tunne on, kui pea valutab, sest mul pole kunagi pea valutanud.

Nii algab lugu 9 aastasest Katariinast. Ta isa on läinud teise naise juurde, ema on kogu aeg tööl. Sõbrad ja klassikaaslased on sõitnud kes Soome, kes kuhugi lõunamaale. Nii tõotab algav suvevaheaeg tulla kõige igavam. Ta veetis oma päevi aias ronides ja vana tamme otsas turnides kui ühel päeval naabermajast hallipäine memm teda kõnetas. Sellest hetkest muutus kõik – uued sõbrad, uued tegemised, uued elamused, uued võidud.

Piia Tuule

Ivar Soopan “Õhulossivanaisa”

Vanaisa küsis ükskord Sonjalt, kas ta õhulosse ehitada oskab, aga Sonja ei saanud sellest küsimusest aru.
“Mis õhulosse? Õhust ei saa midagi ehitada,” ütles tüdruk seepeale targalt. “Õhk on ju nagu… Nagu õhk,” ütles ta.
Vanaisa naeratas selle peale kavalalt ja ütles: “Kuidas ei saa! Ikka saab. Mina kogu aeg ehitan.”
“No näita mulle mõnda, mis sa valmis oled teinud,” vastas Sonja ja kortsutas kulmu. “Kus see on?”
……
Vanaisa kükitas Sonja ehitatud liivalossi kõrvale. “Sonjake, õhulossideks nimetatakse unistusi. Neid ei saa näha, aga need võivad kunagi nähtavaks muutuda,” selgitas ta.

4-aastane Sonja on tihti Haapsalus vanaemal-vanaisal külas. Vanaisaga arutatakse igasuguseid erinevaid maailma asju, räägitakse mõistujuttu – kes on naljahammas, hea nina kalade leidmiseks, õhulossidest(unistustest) jne. Siia mahuvad ka lood, kus isa jutustab Sonjale kaugetest maadest ja loodusnähtustest, mida ta on ajakirjanikuna reisides näinud. Samuti kaks rasket sündmust Sonja elus: ema-isa lahkuminek ja vanaisa surm.

Tiina Lutter