Pan Klimp elas mäe varjus valges majas ja ta armastas koguda asju. Patju, vaase, tasse, riideid, raamatuid, autosid, laevu – mida kõike tema majas ei leidunud. Kuigi läheduses polnud ei merd ega järve, oli pan Klimpil isegi purjekas.
Kuna pan Klimp vaevu oma majja ära mahtus, otsustas ta osa asju purjekasse viia. Äkki algas suur sadu, mis kuidagi lõppeda ei tahtnud ning suurvesi viis pan Klimpi koos purjekaga kaasa…
Mis pan Klimpist ja tema purjekast sai, kuidas algas suur maailma koristamise lugu ja kui palju asju tegelikult ikkagi tarvis on, saavad teada need, kes raamatut loevad.
Anu Amor-Narits
Pan Klimp armastab asju koguda. Tema maja on tuubil täis kraami, mida tal kunagi vaja ei lähe. Viimaks ei mahu ta enam oma koju ära ja otsustab mõned asjad viia aias seisvasse purjekasse. Siis aga hakkab paduvihma sadama ja purjekas triivib merele. Eneselegi ootamatult avastab pan Klimp, et ta ei tunne oma asjadest üldse puudust, vastupidi, kuidagi hea ja kerge on olla. Oma retkel leiab ta mitmeid sõpru ja tutvub armsa proua Małgosiaga, kellega koos otsustatakse terve maailm ära koristada – alustades pan Klimpi majast.
“Ma olen alati unistanud sellest, et teha midagi head kellegi armsaga koos!” hüppas proua rõõmust kui tüdrukutirts. “Inimesed koguvad endale nii palju tarbetuid asju, kas sa ei ole märganud?“
Ta nimetas mind armsaks, imestas pan Klimp ja otsustas kõigest väest pingutada, et proua Małgosia ei muudaks oma arvamust.
Raamat käsitleb selliseid olulisi päevakajalisi probleeme nagu ületarbimine ja looduse reostamine – ja mida me selle vastu ette saame võtta.
Kirsti Läänesaar
Written by headlapsed
Lisa kommentaar