Benas Berantas “Tohoo tonti!”

Mis on hirmsam: kas see, et keegi öösel palli ära röövib või see, et tuleb seda pimedasse metsa otsima minna?
Aga kui sa TONTI kohtad?

Varesepoeg Vaaks oli väga rõõmus, sest tema sõber oravapoeg Pähklik tuli tema juurde ööbima. Kuigi varesevanemad lapsed magama saatsid, mürasid sõbrad edasi ja hullamise hoos lendas pall aknast õue, kus oli pime nagu muti käigus…
Kuna hommikuks oli pall õuest kadunud, siis ainuke järeldus oli, et palli võttis ära tont.
Kas loomalapsed saavad tondi käest palli tagasi? Ja mida kardavad vanemad? Vastused leiad raamatust.

Anu Amor-Narits

Els Heinsalu “Kuti pikk tee unemaale”

Jätkuvad 4-lapselise perekonna seiklused tervise ja keha tundma õppimise teel. Selles raamatus on teemaks, et miks on vaja magada.

Aga sellest, miks magama pidi jääma, nad enam aru ei saanud. Kohe üldse mitte. Kolmandik igast ööpäevast ja kogu elust põõnamise peale kulutada tundus suisa raiskamisena.
/…/
“Aga miks me peame magama?”
“Selleks, et emme ja issi saaksid meist puhata,” pomises Kutt omaette.

See on muidugi võimalus. Võib arvata, et kui inimene magab, siis tema keha magab samuti. Tegelikkus on palju põnevam. Kui me ei maga piisavalt, siis võivad tulla erinevad haigused, võime isegi muutuda ohtlikuks nii endale kui teistele. Väsinud inimene on hajameelne, kohmakas ning siis võib igasugu õnnetusi juhtuda. Kuidas magama jääda ja kaua suudab inimene magada, on ju ka küsimus omaette. Juttu tuleb ka erinevate loomade unest ja asenditest, kuidas magada on võimalik.

Els Heisalu on kirjutanud sellest perest juba 5 raamatut: “Haldja saladus”, “Maru mõrud mandlid”, “Kuti keel”, “Lumi ja kevad” ja “Maru vali hääl”.

Piia Tuule

Ilmar Tomusk “Kukeleegu”

Talu kukk läheb pensionile ja tema asemel hakkab hommikuti loomi äratama uus noor kikas. Alguses on kõik väga elevil, ähmi täis kanad unustavad isegi munemise ära. Suur on aga talu asukate hämming, kui tavapärase “kikerikii” asemel kaigub järgmisel päeval üle hoovi hoopis arusaamatu “kukeleegu!”.

“Väga veider lugu,” haugatas koer. “Kukeleegu. Mida see peaks tähendama? Ma ei saa sellest keelest aru.”

Harjumatu äratus tekitab palju segadust ja nalja, aga eks taluloomadelegi kulub teinekord ju pisut vaheldust ja põnevust ära.

Kirsti Läänesaar

Gert Kiiler “Kass, kes ei osanud nurruda”

Raamatu nimiloos on juttu kiisukesest nimega Orav. Tal oli suur mure – ta ei osanud nurruda. Kõik kassid, keda ta tundis, oskasid nurruda. Nad proovisid teda õpetada, aga mida ei tulnud oli nurr. Nii hakkasid teised kassid Oravast kaugemale hoidma. Kassike läks siis otsima kedagi teist, kes oskaks teha nurruvat häält. Kõigi õpetus oli ikka, et nurr peaks tulema sinu enda seest. Peab olema ainult õige tunne, aga kuidas seda tunnet ära tunda? Otsimise käigus kohtus ta väikese Mariaga ja neist said sõprad. Koos leidsid nad ka otsitud nurru.

Raamatus on kaheksa lühijuttu igapäevastest asjadest. Kas 10-sendine on lihtsalt üks väike münt või on temal ka omad unistused? Aasta on ju lihtsalt aasta, aga mis oli enne ja mis saab aastast, kui tuleb uus aasta? Alati tuleb julgeda, proovida ja õppida. Ei tohi jääda norutama vaatamata kas oled laps, loom või hoopis lumememm 🙂

Piia Tuule

Ilmar Tomusk “Matemaatiline sõber. Uus õpetaja”

Vaablase põhikooli tuleb uus õpetaja Laine Tagapõllu, kes on tegelikult Peetri tulnukast vanaisa ajukiip vanatädi-kujulises ränikiududest kehas. Alguses põhjustab naljaka välimusega vanaldase õpetaja palkamine õpilastes ja vanemates imestust ja isegi pahameelt, aga kui selgub, et pruuni käekotiga tüse tädike mängib klaverit nagu noor jumal, oskab maailma parimate teadlaste tasemel matemaatikat ning tuleb vajadusel toime ka teivashüppe õpetamisega üheksanda klassi kaakidele, ei ole kellelgi rohkem vastuväiteid. Siiski tekitab see kõik omajagu segadust ja mõnel inimesel tekib koguni kahtlus, kas Peeter ja tema vanatädi on ikka päris tavalised inimesed.
Raamat on hoogne, naljakas ja põnev nagu sarja eelmised osadki.

Õpetaja Laine tõstis teiba ja alustas hoojooksu. Vaatamata sellele, et välimuse poolest oli ta justkui korralik hapukapsatünn, lähenes ta üllatavalt kerge sammuga hüppekohale, asetas teiba justkui aegluubis selleks ette nähtud süvendisse, sai teiba korralikult paindesse ja tõusis aeglaselt ning graatsiliselt lati kohale. Siis jäi ta sinna hetkeks püsima, olles ise umbes kaks meetrit latist kõrgemal.
“See on kõige tähtsam hetk,” selgitas ta, ise samal ajal lati kohal püsides. “Siin peate teibast kõvasti kinni hoidma, muidu sajate alla nagu küpsed ploomid.”
Selgitused antud, andis õpetaja jalgadega pisut hoogu ning maandus kergelt justkui udusulg teisel pool latti.

Kirsti Läänesaar

Piret Jaaks “Öölaps”

Mida teha, kui kardad pimedust ja sinu öövalvurina töötav emme on jätnud su vanamemme hoolde tema vanasse, pimedasse, krägisevasse majja? Kui ei aita isegi lutsukomm ega kakao? Võib-olla unejutt lohutab pisut – aga veel parem, kui külla tuleb öölaps, kes ei karda mitte midagi, ja viib sind põnevale retkele läbi imelise öö.

Igaks juhuks peidan pea teki alla.
“Ega sa ometi pimedust karda?” küsib öölaps.
“Kardan. Sest pimeduses pole ju midagi,” vastan mina.
“Kuidas ei ole!” hüüatab öölaps.
Ta võtab mul käest kinni: “Tule, otsime üles need, kes pimeduses peidus on!”
“Kas pimeduses on siis keegi peidus?”
“Pimedus ongi üks suur peitusemäng!” teatab öölaps.

Raamat räägib ühest kõige levinumast hirmust – pimedusekartusest, näidates pimedust hoopis uue külje pealt. Ööhämaruses on peidus palju vahvaid ja salapäraseid asju ja olendeid ning nende tundmaõppimine koos kartmatu sõbraga on tõeliselt põnev seiklus.
Imeilusad pildid on raamatusse joonistanud Lumimari.

Kirsti Läänesaar

Aidi Vallik “Lendoravate mõnusas metsas”

Lendoravad Lenna ja Lennart elavad koos teiste loomadega rahulikku ja mõnusat elu vanas põlismetsas, kuhu inimesed naljalt ei satu. Ühel ööl tabab neid aga suur ehmatus: metsa alla sõidab mürinal veoauto ja kallutab puutumatu looduse keskele maha kastitäie koledat prügi. Lendoravad hakkavad otsima võimalust oma kodukohta päästa, sest kui keegi appi ei tule, peavad loomad oma kodumetsast ära kolima.

Õige kohkununa vaatasid lendoravad, milliseks nende kodumets mõne minutiga muudetud oli. Polnud tuju enam mängidagi.
„Mis me nüüd teeme…?” sosistas Lennart – kuigi inimesed oma autoga olid kindlasti juba kaugel, metsast väljas ega saanud teda enam mingil kombel kuulda.
„Kuidas me selle ometi ära koristada suudame…?” küsis Lenna samuti sosinal.
Ja neil oli väga õudne tunne.

Raamatu peategelased – lendoravad – on Eestis kaitsealused loomad, keda ohustab eelkõige inimeste tegevus metsades. Raamat räägib lastele lihtsal ja arusaadaval moel loodushoiust ja metsade kaitsmise tähtsusest.

Kirsti Läänesaar

Tomasz Małkowski”Lugu poisist, kes näeb kätega”

Kamil, keda kõik kutsuvad Milekiks, on viieaastane poiss. Kamil pole päris tavaline poiss, nimelt sündis ta pimedana, kuid see pole põhjus, miks peaks teda haletsema. Vastupidi, Milek on väga iseseisev ja saab kõigega hästi hakkama, isegi kui Mileki tädi teisiti arvab. Oma päevad veedab Milek enamasti lasteaias, kuid kõige rohkem meeldib talle tema õde Zuzia, kellega koos saab Milek üle igasugustest raskustest.
See, et Kamil midagi ei näe, ei takista tal naljakatesse ja mõnikord ka ohtlikesse seiklustesse sattumast. Näiteks juhtus kord nii, et Kamil ajas korrused sassi ja selle asemel, et oma koju jõuda, sattus ta hoopis naabrite juurde. Või siis näiteks juhtus selline lugu, et Kamil sõitis rattaga vastu aiaposti. Kõigest hoolimata on Kamil siiski väga seiklushimuline ja rõõmsameelne poiss.

“Ema! Ma oskan ise sõita!” hõikas Kamil juba ukselt. “Sa pead seda nägema!”
Pärast lõunasööki läksid nad neljakesi samale platsile. Ent nüüd mängisid seal mingi poisid palli. Kuid nad ütlesid, et kahekümne minuti pärast lõpetavad. Kamil ei jõudnud kuidagi ära oodata. Ta pani kiivri pähe ja muudkui küsis, kas poisid hakkavad juba minema. Lõpuks poisid lahkusid. Kamil, uhke kui paabulind, sõitis asfaldile. Ja ta sõitis kohe kiiresti.
“Braavo, Milek!” plaksutas ema.
“Sõida otse…” juhendas isa. “Keera vasakule…Mitte otse! Keera! Keera!”
Kamil sõitis otse värava poole.
“Pidurda!” hüüdis isa. Aga oli juba hilja!

Kristin Tohvre

Sofia Chantreau “Kaelkirjaku süda on uskumatult suur”

Kümneaastane Vega elab koos isaga Kaelkirjakusaarel ja õpib Kaelkirjakusaare Kütkestava Kooli 3. klassis. Oma emast ei tea ta midagi, isa ja vanaisa ei taha temast kunagi lähemalt rääkida. Vegal on elav fantaasia ja palju loomadest sõpru, keda keegi peale tema enda ei näe. Isa muudab see mõneti murelikuks, nii et Vega püüab oma fantaasiamaailma pigem enda teada hoida. Üldiselt on isa ja tütre elu üsna ühetaoline ja etteaimatav ning sellisena ka lihtne ja turvaline. Siis aga tekib isale kallim, ilus ja jäine Viola, ja Vega ei tunne end enam kodus hästi. Niisiis otsustab tüdruk üles otsida oma ema. Sellel teekonnal ühinevad Vegaga tema vanaisa, kelle kujutlusvõime on vähemalt sama elav kui tüdrukul endal, ja Vega koolikaaslane Nelson, pisut omamoodi olekuga vahva ja uudishimulik poiss.

“Kaelkirjaku süda on uskumatult suur”, õdede Sofia ja Amanda Chantreau koostöös sündinud imeliselt fantaasiarikas, uhkete detailirohkete illustratsioonidega raamat, mis sai 2022. aastal laste- ja noortekirjanduse Finlandia auhinna, pakub lugemisrõõmu igas vanuses lugejale. Ühest küljest on tegemist maagilise looga, kus leidub kõikvõimalikke päris ja väljamõeldud loomi, kuju muutvaid maju, taimi, mida kastetakse limonaadiga, ja palju-palju muud imepärast ja enneolematut. Teisalt räägib see väikesest tüdrukust, kes kasvab ilma emata, vanemate poolt hooletusse jäetud poisist, kellel ei lähe koolis väga hästi, vanast mehest, kes ei saa enam ise endaga hakkama, ja perekondlikest saladustest, mis on jäänud liiga kauaks lahenduseta.

Raamatust leiab hulganisti põnevaid teadmisi loomade kohta, näiteks et kaelkirjaku keel on sinine, madudel pole silmalauge ja teod võivad kolm aastat magada. Sellel kõigel on oma seos ka looga ja üks mõte, mis raamatust kõlama jääb, on see, et nii nagu loomaliike on sadu miljoneid ja kõik on suurepärased just sellistena, nagu nad on, nii on ka iga inimene oluline ja väärtuslik just oma erilisel ja ainulaadsel moel.

Kirsti Läänesaar

Indrek Koff “Musta kassi naabrid”

Tädi Sirel ja onu Kalju on üks ütlemata äge vanapaar, kellel aastaid omajagu, ja neil pole aega igavust tunda. Koos nendega rändame aasta jooksul nii bussiga, jalgsi kui rattaga. Saame teada, kuidas on viisakas liigelda ja kuidas ei tohiks üldse käituda.

Tädi Sirelile meeldib lumes hullata, aga kui lund on liiga palju, siis toob see liikluses endaga kaasa erinevaid ohte. Samas liiguvad Sirel ja Kalju palju jalgsi, näevad erinevaid liiklusmärke ning ikka tuleb ületada ohutult sõiduteed. Nad lähevad ilusal kevadpäeval ratastega metsa piknikule. Ka rattaga sõites kehtivad liikluseeskirjad. Ning mida peab meeles pidama, kui bussiga sõidad.

Õpetlikud ja toredad jutud tädi Sireli ja on Kalju juhtumistest, mida on hea ette lugeda kõige noorematele liiklejatele. Abivahend lasteaiaõpetajale. Transpordiamet

Piia Tuule