“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Posts tagged ‘vanaisa’

Markus Saksatamm “Kaisa sada vanaisa”

Kaisal on suur mure. Kui lasteaias on mõnel lapsel suisa kaks vanaisa, siis temal pole ühtegi. Teiste jutte kuulates saab tüdruk aru, et vanaisad on erinevad ja väga toredad.

Kuna Kaisa on rühmas uus ja häbelik, siis vanaisa puudumine teeb tema meele veel kurvemaks. Paraku ei taha Kaisa ema surnud vanaisast midagi rääkida ja nii ei jää tüdrukul üle muud kui ise vanaisa välja mõelda. Väljamõeldud vanaisad kipuvad kohati olema päris ülemeelikud, aga õnneks on kõik väljamõeldud vanaisad sellised, kes kuulavad hästi lapse sõna.

Kui raamat on läbi loetud, saab igaüks sellest kirjust hulgast vanaisadest välja valida oma lemmiku ja mõelda, milline neist kõige enam tema enda vanaisa meenutab.

Anu Amor-Narits

Advertisements

Tiina Saar “Eduard ja Pihla hakkavad töövarjudeks”

edjapih

Kelleks soovid saada Sina?

Pihla oli suvel vanaema ja vanaisa juures maal. Ühel päeval tekkis tal huvi ametite vastu ning vanaisal tuli mõte hakata töövarjudeks.

“Ega neil varjusid kaasas olegi,” muheles vanaise naerda, “nad on ise nagu varjud, vaatavad kõrvalt ja ehk proovivad ise ka ametit. Kust sa muidu selgust saad. Ega praegune aeg ole nagu vanasti, nüüd tuleb uusi ameteid nagu seeni pärast vihma, kes neist muidu sotti saaks,” arutles vanaisa ja jäi siis ühtäkki oma lapsele otsa vaatama.

Nii muutus Pihla suvi veel põnevamaks. Käidi vaatamas ja abistamas erinevate ametite pidajaid. Näiteks hotellipidajana saad suhelda erinevast rahvusest inimestega, juuksur peab oskama kuulata ja saladusi hoida, hambaarst oskab hammaste järgi öelda, kes krigistab ööseti hambaid või kus hamba all põletik, kloun on eraelus hoopis teine inimene jne.

Igast ametist joonistas Pihla pildi ja suve lõpus soovis ta saada raamatujoonistajaks.

Piia Tuule

Ivar Soopan “Õhulossivanaisa”

ohulossivanaisaVanaisa küsis ükskord Sonjalt, kas ta õhulosse ehitada oskab, aga Sonja ei saanud sellest küsimusest aru.
“Mis õhulosse? Õhust ei saa midagi ehitada,” ütles tüdruk seepeale targalt. “Õhk on ju nagu… Nagu õhk,” ütles ta.
Vanaisa naeratas selle peale kavalalt ja ütles: “Kuidas ei saa! Ikka saab. Mina kogu aeg ehitan.”
“No näita mulle mõnda, mis sa valmis oled teinud,” vastas Sonja ja kortsutas kulmu. “Kus see on?”
……
Vanaisa kükitas Sonja ehitatud liivalossi kõrvale. “Sonjake, õhulossideks nimetatakse unistusi. Neid ei saa näha, aga need võivad kunagi nähtavaks muutuda,” selgitas ta.

4-aastane Sonja on tihti Haapsalus vanaemal-vanaisal külas. Vanaisaga arutatakse igasuguseid erinevaid maailma asju, räägitakse mõistujuttu – kes on naljahammas, hea nina kalade leidmiseks, õhulossidest(unistustest) jne. Siia mahuvad ka lood, kus isa jutustab Sonjale kaugetest maadest ja loodusnähtustest, mida ta on ajakirjanikuna reisides näinud. Samuti kaks rasket sündmust Sonja elus: ema-isa lahkuminek ja vanaisa surm.

Tiina Lutter

Ulf Stark “Vilista mulle, Johanna”

vilistaRaamat kus on suured soovid…

“Miks küll minul vanaisa pole?” ohkas Berra.
“Seda ma ei tea,” vastan ma. “Aga ma tean igatahes ühte kohta, kust sa võid endale ühe sellise saada.”

Nii algab Berra ja Ulfi sõprus Nilsiga kes elab vanadekodus. Lapsed saavad teada, et nii noored kui vanad rõõmustavad samade asjade üle: saiakeste söömine, tuulelohe lennutamine, kirsiraksus käimine ja vilistamine. Ja kui midagi väga soovida siis see soov täitub.

Ta vilistab jälle “Vilista mulle, Johannat”.  Aga kui Berra proovib samamoodi teha, kostab ainult susin ja visin.
“Pagan, mul ei tule üldse välja,” kaebab ta.
“Küll ta tuleb,” arvab vanaisa. “Peab ainult hoolega harjutama, siis saab kõigega hakkama. Noh, aga mida sa veel oled mõelnud?”

Piia Tuule

Ulf Stark “Täitsapoiss”

Taitsapoiss„Täitsapoiss” on lugu, mis räägib poisi ja vanaisade suhetest.
… ja nende tõekspidamistest.
… ja viguritest.

Väike poiss Ulf peab kogu päeva mehemoodi tööd rügama. See on vanaisa otsus.
“Noo, kas see on väike Ulf,” rõõmustas tädi Hilda. Ta istus toolil, väljaväänatud jalg teisel toolil.
“Jah, vanaisa saatis mind sulle puid tooma. Ma olen vanaisa ori.”
“Heldene aeg! Siis pole sul küll kerge elu.” Lk.15

Ulfil oli ka vanem vend, kellega sai aegajalt mõtteid vahetada:

“Vii mu taldrik kööki,” ütles vennas, kui söömise lõpetas. “Ma lähen Per-Olofi juurde. Me hakkame luukerega tantsu lööma.” Per-Olof elas koolimajas, sest ta isa oli õpetaja. Ja seal oli klaaskapis luukere, mida ei tohtinud puutuda, ainult vaadata… Lk.25

Millise hinna eest nõustus vanaisa oma “orja” müüma ja mis Ulfist edasi sai?
Loe juba ise raamatust “Täitsapoiss”…

Rootsi kirjanik Ulf Stark on sündinud 1944 aastal. Ta on kirjutanud üle 50 raamatu, aga ka tele-, filmi- ja teatritekste. Ta on pälvinud nii Rootsi kui ka rahvusvahelisi auhindu. Tema raamatuid on tõlgitud 25 keelde. Eesti lastele on see esimene kohtumine kirjanikuga, keda on nimetatud Astrid Lindgreni mantlipärijaks. Ulf Starki lugudest õhkub soojust ja armastust, ta näib mõistvat nii laste kui ka täiskasvanute mõttemaailma.

Epp Nõges

Sildipilv