Evelina Daciūtė “Õnn on rebane”

Povilas elab koos ema ja isaga suures linnas ühes omamoodi majas: nimelt pargi servas kasvava vana puu sees. Sealt jalutab poiss iga päev pagaripoodi värskete saiakeste järele. Oma teel näeb ja kohtab ta igasugu huvitavaid tegelasi, aga kõigist kõige erilisem on kiikuv rebane. Povilas ootab alati rebasega kohtumist ja vestlemist, mis sellest, et rebase mõistujutust on kohati natuke keeruline aru saada. Ühel päeval aga on Povilase helikopteripiloodist isa saanud ametikõrgendust ja pere peab kolima veel suuremasse linna, veel suurema puu sisse. See on väga tore… või kas ikka on? Kuidas elada edasi ilma rebasest sõbrata?

Järgmisel kohtumisel rääkis Povilas rebasele uudisest.
„No näed, kuidas juhtub: sina kaod, mina jään,” ütles rebane.
„Aga ma ei kao, mind viiakse ära, see pole sama,” pobises Povilas. „Ma ei taha kuhugi sõita, ma tahan siin olla. Sa oled minu kõige parem sõber.”
„Minu isa – kogenud rebane – ütles ikka, et head asjad selguvad vahel mõne aja pärast, isegi kui need alguses ei tundu nii head,” rahustas rebane poissi. „No nagu täidisega saiake: sa ei jõua kohe täidiseni, aga mõne ampsu järel on see väga maitsev ja saiake muutub veel maitsvamaks.”

Oma koheva oranži kasuka ja nutika olemisega on rebased inimesi alati köitnud ja neist on läbi aegade omajagu lugusid loodud. Viimasel ajal on rebased lastekirjanduses jälle väga populaarseks muutunud ja neist kirjutatakse raamatuid nii suurematele kui väiksematele lastele.

Leedu kirjaniku Evelina Daciūtė ja illustraatori Aušra Kiudulaitė koostöös on sündinud armas värviliste piltidega raamat poisi ja rebase sõprusest. Trükitähtedes tekst sobib lugemiseks koolieelikule, detailirikkad pildid uurimiseks ka nooremale lugejale, sügavama mõtte ja tarkusetera leiab sealt igaüks.

Kirsti Läänesaar

Katie Kirby “Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu”

Lottie Brooksi parim – ja tegelikult ka ainus – sõbranna Molly kolib koos perega elama teisele poole maakera, Austraaliasse. Et elada üle pikk ja üksildane suvevaheaeg, hakkab Lottie pidama päevikut. Kuna talle meeldib väga koomikseid joonistada, illustreerib ta päevikut naljakate koomiksilaadsete piltidega.

Kirjutamisainesest Lottiel juba puudu ei tule, sest ühe üksteist ja komveerand aastat vana tüdruku elus juhtub iga päev midagi märkimisväärset. Sageli on need juhtumused omajagu piinlikud (Lottie jaoks) ja hirmus naljakad (lugeja jaoks).

Juttu tuleb sellest, kuidas leida uues koolis sõpru, kui oled häbeliku loomuga ja ei pea end ülearu veetlevaks, kuidas pääseda populaarsete tüdrukute kampa (ja kas see on seda väärt), kuidas suhelda poistega, kuidas tulla toime peerunalju tegeva tüütu väikevennaga ja teadmisega, et perre on tulemas uus beebi. Raamatus käiakse õuduste perepuhkusel ja koolidiskol, ostetakse elu esimest rinnahoidjat, peetakse pidžaamapidu, surfatakse Instagramis, kohtutakse nunnude poistega, tülitsetakse sõbrannadega ja lepitakse jälle ära.

Raamat kirjeldab vaimukalt varateismelise tüdruku elu, kes „on asunud naiseks saamise teekonnale” nagu Lottie ema ikka öelda armastab. Lottie-vanused tüdrukud loevad seda lugu kindlasti suure huvi ja kaasaelamisega, leides sealt abi ja tuge teismeliste keerukas maailmas orienteerumisel, lisaks saab lugedes ka mõnusa kõhutäie naerda.

Siin on mõned asjad, mida ma ei taha, et sul (meil) meelest läheks.
Sa võid olla vaikne.
Sa võid läbi käia nende inimestega, kellega tahad.
Sa võid poppide kampa mitte kuuluda.
Sa võid kanda seljas, mida iganes tahad.
Sa võid jalgu raseerida.
Sa võid jalgu mitte raseerida.
Sa võid olla veits nohkar.
Sa võid olla aus.
Sa võid palju kordi, paljudes olukordades enda margi täis teha, nii et sa saad endale mitu hüüdnime… Sinu enda peas tundub asi alati hullem.
Lõpetuseks, mis kõige olulisem (ma joonin selle alla, et me seda mitte kunagi ei unustaks):
Sa võid olla sina ise.

Loe, mida Maribel sellest raamatust arvab Raamatukrati lugemisblogist.

Kirsti Läänesaar

Helen Käit “Pirita kloostri kummitus”

Kaks Tallinnas elavat sõpra Martin ja Karoliina lähevad suvel seiklema kodulähedasse Pirita kloostrisse. Sissepääs kloostrisse on tasuline ja kuna lapsed jätaksid oma taskuraha pigem maiustuste ostmiseks, otsustavad nad ujuda üle Pirita jõe ning läheneda kloostrile tagumisest küljest. Kloostri sissepääsu poole ei saa lapsed uudistama minna, sest siis märkaks neid piletimüüja ning üldse tundus huvitavam ringi vaadata külastajatele suletud käikudes ja maa-alustes koobastes.

Seiklusel on aga hirmutavad tagajärjed, kui paar päeva hiljem ilmub Karoliina kodus välja kloostri koobastes kohatud kummitus. Mida kummitus lastest tahab? Kuidas temast lahti saada ja kogu lugu lahendada vanematele rääkimata?

Põnevust ja õudust jätkub raamatu lõpuni. Lisaks põnevale jutule rikastavad raamatut Sirly Oderi suurepärased pildid.

Anu Amor-Narits