Marco Viale “Siniste huntide linn”

Siniste huntide linnas elasid ainult sinised hundid. Need hundid olid nii sinised, et õigem oleks öelda SINIsinised. Sinised hundid olid suured korraarmastajad ja neile ei meeldinud üllatused.

Siniste huntide elu kulgeb kindlalt ettemääratud rada pidi ja kõik nende päevad on üksteisega äravahetamiseni sarnased. Sinised hundid ei naerata kunagi ja sageli vaevab neid kõhuvalu. Aga ükskord juhtub midagi enneolematut: siniste huntide linna ilmub üks lustakas punane hunt, kes sõidab niisama punase jalgrattaga ja on tõeline vilistamise maailmameister. Sinised hundid vilistada ei oska, sest neil pole olnud isegi lapsena aega sedasorti kasutuid oskusi omandada. Seadusega keelatud vilistamine ometigi ei ole, ja nagu välja tuleb – viled on nakkavad.

Viled on nakkavad, aga sugugi mitte nii nagu mumps, vaid pigem nagu kirsimarjad: sööd ühe, siis kaks, kolm, ja juba saabki neid musttuhat.

Nii keerab punase hundi saabumine elu linnas korralikult pea peale, sest kord juba vilistama õppinud, tahavad sinised hundid ühtäkki ka muid asju teistmoodi teha…

Autori illustratsioonidega vahva pildiraamat näitab, kuidas erinevused meie maailma rikastavad ja kui oluline on vahel ka lihtsalt mängida ja lustida.

Kirsti Läänesaar

Sally Harris “Topelt-Felix”

11-aastase Felixi elu määravad ära kõikvõimalikud reeglid. Asjade tegemiseks on õige ja vale viis ning Felix seisab hea selle eest, et kõik saaks tehtud õigesti. Kui hommikul on koolis ette nähtud õigekirja harjutamine, siis ei luba Felix mingil juhul asendusõpetajal loodusteaduslikke katseid teha, kui on aeg minna raamatukokku, siis on mõeldamatu, et Felix läheks selle asemel hoopis kontserti kuulama. Raamatukogu on muuseas tema lemmikkoht, sest seal valitseb alati vaikus ja kord. Ka raamatukoguhoidja preili Claudette rõõmustab, kui poiss tuleb talle appi riiuleid korrastama ja raamatuid tagasi panema, sest keegi ei ole nii põhjalik ja täpne kui Felix.

Lisaks jäikadele reeglitele on Felixi kinnisideeks paarisarvud. Paarisarvud on tema kujutluses head, paaritud arvud halvad. Ta ei suuda vastu panna tungile tervitada inimesi kaks korda järjest või võtta trepist üles minnes kaks astet korraga – kui ta seda ei tee, võib juhtuda midagi tõeliselt halba. Kui Felixil ei lasta tema arvukatest ja teiste jaoks arusaamatutest reeglitest kinni pidada, vallandub poisi sisemuses tõeline katastroof ja ta ei ole võimeline oma käitumist kontrollima. Seetõttu on kaaslastel, pereliikmetel ja õpetajatel Felixiga üsna keeruline läbi saada. Kõige rohkem kannatab tohutu sisemise pinge all loomulikult Felix ise.

Ühel päeval lähevad asjad koolis nii käest ära, et direktor paneb Felixi fakti ette: ta kas hakkab käima nõustaja juures või peab kooli vahetama. Felix ei suhtu sellesse mõttesse esialgu just ülearu entusiastlikult, aga tuleb välja, et kooli nõustaja Hugo on tegelikult väga tore. Hugo näitab Felixile, kes on see „kiusaja”, kes tema kallal näägutab ja talle lõputuid reegleid peale surub, ning aitab sellele tegelasele ka vastu astuda.

Olulist rolli mängib Felixi muutumises ka Charlie – uus tüdruk, kellest saab tema pinginaaber. Charlie on mitmes mõttes Felixi vastand, ta riietub omapäraselt, loeb tundides koomikseid ja ei hooli eriti reeglitest. Esialgu ärritab see poissi, aga Charlie oma avatud olekuga suudab tema kaitsemüürist läbi tungida ja neist saavad sõbrad. Aga ka Charlie´l on üks hästi hoitud saladus, mure, millega omakorda saab ehk hoopis Felix teda aidata.

Vaimse tervise teemad on järjest enam aktuaalsed ka laste seas. See lihtsalt ja köitvalt kirja pandud lugu aitab noorel lugejal mõista, mis võib tegelikult toimuda arusaamatult käituva kaaslase sisemuses ja kuidas talle toeks olla. Samuti julgustab see abi otsima, probleemidele lahendusi leidma ja elust rõõmu tundma.

Kirsti Läänesaar

Christine Nöstlinger “Kui mu isa tahtis abielluda Anna Lachsi emaga”

11-aastane Cornelius, hüüdnimega Jupp, on harjunud sellega, et tal on enda jaoks piisavalt ruumi – kodus on tema päralt terve ülemine majakorrus ja koolis istub ta üksi pingis, sest talle meeldib nii. Jupi vanemad on lahutatud, aga poiss tunneb end koos toreda ja pojale pühendunud isaga elades väga hästi. Aeg-ajalt kohtub ta ka oma fotograafist emaga, et koos söömas ja poodides käia. Jupp on asjade korraldusega igati rahul ega igatse oma ellu mingit muutust.

Kõik keeratakse pea peale päeval, mil Jupi klassi tuleb uus tüdruk, veider ja trotslik kräsupäine Anna. Tüdrukust ei saa mitte ainult tema pinginaabrit, asi on märksa hullem – selgub, et Jupi isal on plaan uuesti abielluda ning isa väljavalituks on Anna ema! Kumbki lastest pole sündmuste sellise käiguga rahul ja nii sepitsevad nad koos valmis plaani vanemate suhte nurjamiseks.

Paraku ei lähe elus alati kõik plaani kohaselt ning loomulikult satuvad vandeseltslased parajatesse sekeldustesse. Selle käigus koorub aga välja tõde inimeste tõelise olemuse kohta ning saab selgeks, kes on tõeline sõber ja kes mitte. Pinget ja põnevust jätkub viimase leheküljeni ning lõpplahendus on päris üllatav.

Raamat räägib muhedalt ja südamlikult loo paljude tänapäeva laste reaalsusest – elust lahutatud vanematega. Samuti käsitletakse suhteid klassikaaslaste ja sõprade vahel ning perede rahalisest seisust tulenevaid erinevusi. Tore on see, et Cornelius pole klassikaline rikas ärahellitatud jõmpsikas, vaid igati meeldiv noormees, kes suhtub teistesse mõistvuse ja kaastundega, isegi kui tegemist on tõreda majapidajanna või pisut kummalise klassikaaslasega. Oma rahuliku loomu ja tervemõistusliku käitumisega on ta teismelisele heaks eeskujuks, kuidas elu keerdkäikudega toime tulla. Lapsevanemad võiksid samuti seda raamatut lugeda – kui tahate teada, millise käitumisega on võimalik laste juures edu saavutada ning millised käitumismaneerid lapse kindlasti kaugele eemale peletavad.

Kirsti Läänesaar