Helena Kraljič “Sofia ja balletisussid”

Raamatu peategelane on Sofia, kelle vanust meile ei anta, aga eks ta selline algklassilaps ole. Ta on võlutud balletimuusikast ja leiab sel teemal vanaemaga ühise keele. Ühel vihmasel pärastlõunal leiavad Sofia ja vanaema pööningult vanaema vanad balletisussid. Üks viib teiseni ja peagi käib Sofia juba balletitunnis ja valmistub koolilaval esietenduseks.

Raamatus on väga kenasti välja toodud põlvkondade side ja tantsu võlu ja sutsuke müstikat. Kõige rohkem meeldis mulle, kuidas siin raamatus oli ära tabatud see rõõm, mida inimene tunneb, kui ta on leidnud midagi sellist, mis talle tõesti meeldib. Selle emotsiooniga saab samastuda igaüks, niiet see raamat ei ole vaid tantsuhuvilstele tüdrukutele mõeldud.

Pildid (Tina Dobrajc) on suured ja uhked. Kõige rohkem meeldis mulle pilt tiitellehel, see on täis lootust ja ootust, pühendumist ja viidet tantsu imele.

Saatesõna (Igor Saksida) on päris kena, aga enne raamatu lugemist seda lugeda ei soovita. Pärast küll, et mida siis kirjandusteadlane loos nägi ja mida ei näinud. 

Tiina Sulg