“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Archive for august, 2021

Liis Sein “Minu linn”

Ühiskonnas laiemalt kõlapinda leidvad teemad leiavad enamasti tee ka lastekirjandusse. „Minu linn” käsitleb looduse ja keskkonna hoidmise temaatikat väikelapsele arusaadaval moel, saateks Gerda Märtensi värvikirevad illustratsioonid.

Hugo ehitab parasjagu linna, mis koosneb erinevast prügist: mahlapakid, plastkarbid, kilekotid ja muu taoline kraam, kui ema saadab poisi maitserohelist tooma. Kasvuhoones märkab Hugo, et taimed ei ole enam nii lopsakad kui varem ja putukaid on vähem liikvel. Poiss saab aru, et kui me oma elu samaviisi edasi elame, ei ole linnas enam meie ümber taimi ja muud elusloodust.

Nii ehitab poiss uue linna, kus on suured pargid ja kasvuhooned.

Raamat võitis 2019. aasta Põlvepikuraamatu konkursil esikoha.

Anu Amor-Narits

Kadri Lepp “Salasõnad”

Mardil kulub koolist koju jõudmiseks alati erakordselt kaua aega, sest koduteel on hirmus palju põnevat uurida ja avastada. Ometi tormab ta täna kodu poole lausa jooksujalu. Mardi parim sõber Siim on talle maalt kirja saatnud, aga see pole mingi tavaline kiri – kirjas on kodeeritud sõnum, mis tõotab põnevust, seiklusi ja hädaohtu! Nüüd tuleb ainult veenda vanemaid Marti kiiresti maale vanaema-vanaisa juurde sõidutama.

Maal selgubki, et vaikses külakeses on toimumas äärmiselt salapärased ja kõhedusttekitavad lood. Mardi sõber pillimees Nurga Jaanus on sattunud haiglasse, tema naabrinaine jäljetult haihtunud ja öösiti sõidavad ümbruskonnas ringi kahtlased võõrad autod. Lisaks on Siimul suur mure: ta on vanaemaga tülli läinud, sest vanaema käitub viimasel ajal täiesti arusaamatult.

Sõbrad asuvad kohe tarmukalt asja uurima ja vahepeal kisuvad seiklused päris kõhedaks… Õnneks saavad jõude ühendades ja üksteisele abiks olles ka kõige keerulisemad koodid viimaks lahti muugitud.

Ühest küljest on tegu kahe poisi kaasahaarava seiklusega, teisalt südamliku looga eluunistustest, tõelisest sõprusest ning armastusest ja hoolivusest perekonnas.

Salapärast ja pisut sügiseselt nukrat meeleolu annavad suurepäraselt edasi Kadri Ilvese kaunid illustratsioonid.

Kirsti Läänesaar

Evelin Kivimaa “Kratitüdruk Krata aitab libahundikutsikat”

Punaste juuste, tedretäppide ja koheva triibulise sabaga Krata on päris ehtne kratitüdruk. Triinu ja tema vend valmistasid krati aastaid tagasi käepärastest vahenditest ning kauplesid talle vanapagana õpipoissi ninapidi vedades ka hinge välja (vanapagan pole seda tempu muuseas sugugi unustanud ja ainult ootab võimalust oma pahameelt näidata).

Igal juhul elab lõbus ja särtsakas Krata nüüd koos Triinu kirjanikust emaga maal ja ootab pikisilmi Triinut linnast koju. Üliõpilane Triinu käib nimelt autokoolis ning on lubanud, et kohe kui juhiloa kätte saab, viib Krata Suurele Autotuurile.

Kui Triinu viimaks koju käima tuleb, ei lähe asjad aga sugugi nii nagu plaanitud. Kõigepealt peab neiu Kratale pettumuse valmistama – tal pole õnnestunud veel sõidueksamit ära teha ja nad ei saagi kohemaid autoga sõitma minna. Lisaks on Triinu ema järgmiseks hommikuks jäljetult kadunud ja selgub hämmastav tõde – ema käib salaja libahundiks ning pole miskipärast oma viimaselt käigult tagasi jõudnud. Kõige tipuks sajab ootamatult sisse Triinu tuttav Monika, kellel on oma printsessiroosale, ent parajalt kange iseloomuga viieaastasele tütrele Liisile mõneks päevaks hädasti lapsehoidjat tarvis.

Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, õnnestub Liisil end hundinahaga mängides libahundikutsikaks moondada ja pimeduse saabudes piirab ähvardav hundikari väikese talumaja ümber. Nii ei jää kentsakal seltskonnal muud üle, kui öö varjus ema vana sidrunkollase autoga põgeneda – mis sest, et Triinul pole isegi veel juhiluba. Lahti läheb pöörane seiklus läbi Eestimaa, mille käigus ööbitakse telgis, joostakse marti, päästetakse end politsei käest ja eksitakse metsa ära, õpitakse tundma iseennast ja oma võimeid, eesti rahvapärimust ja auto hingeelu.

Mõnusalt tempokat, südamlikku ja humoorikat lugu ilmestavad Piia Maiste lustakad värvilised illustratsioonid.

Kirsti Läänesaar

Sildipilv