Mari Teede “Ingmar ja meri”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2024.

Mari Teede raamatu puhul on tegu kaasaegse looga, mille keskmes on Tallinna poiss Ingmar, kelle vanemad lahku lähevad. Nagu sageli lahutuse puhul, otsustavad ema-isa isekeskis, kuidas elu edasi peaks minema ning poisil ei jää üle muud kui püüda olukorraga leppida.
Isa jääb elama nende vanasse, Ingmarile armsaks saanud korterisse ning poiss koos emaga kolib vanaisale kuulunud väiksesse ja pisut räämas majja Kopli poolsaarel. Nagu oleks sellest veel vähe, peab poiss vahetama ka kooli ja suutma kohaneda uue klassiga.
Ingmari igapäevane koolitee kulgeb mööda mereäärt ning poiss hakkab aegamisi mõistma kui lohutust pakkuv ja eriilmeline võib olla meri.
Kuigi uutmoodi elu algus tundub Ingmarile päris keeruline, õnnestub tal aegamööda leida sõpru ning poisi elu võtab taas helgema pöörde.

Peenras õitsesid juba tulbid ja nartsissid ning üle aia paistis sädelev merelaht. Ingmarile meenus, kuidas ta siin esimest korda oli ringi vaadanud ja kui palju oli vahepeal muutunud.
Siis oli ta äsja kolinud, vanemate lahutuse ja Mustamäe sõprade kaotuse pärast pahur ja see vana maja ei meeldinud talle üldse. Nüüd oli kõik teistmoodi. Või oli ta hoopis ise muutunud?

Lisaks suurepärastele mere kirjeldustele annavad loole lisaväärtuse Marja-Liisa Platsi illustratsioonid.

Anu Amor-Narits

Katherine Applegate “Veidrik”

Veidrik on rahutu ja uudishimuliku loomuga saarmatüdruk, kes elab koos oma liigikaaslastega California rannikuvetes. Tema päevad mööduvad koos parima sõbra Kairiga vetikate keskel hullates, ookeanipõhja toidu järele sukeldudes ja oma hinnalise kasuka eest hoolitsedes. Üks saatuslik kohtumine noore näljase haiga muudab aga kõike. Tavaliselt haid saarmaid küll ei söö, aga seekord juhtub kahetsusväärne eksitus. Veidrik saab tõsiselt viga ja viiakse akvaariumisse ravile. Seal meenub talle, et ta pole selles paigas sugugi esimest korda, ja et need kummalised suured sõbralikud olendid on juba kord varemgi tema elu päästnud.

Tunnustatud USA lastekirjaniku Katherine Applegate´i südamlik raamat ühest maailma kõige armsamast loomast on inspireeritud päriselust. Raamatu tegevus toimub Monterey Bay Akvaariumis Californias, kus tegeletakse muuhulgas ka merisaarmaste päästmise ja tagasi iseseisvasse ellu aitamisega, sest iga liik on oluline looduse tasakaalu säilimiseks.

Neilt küsiti tihti,
miks nii hirmsasti pingutada
ühe väikese saarma päästmiseks.

/…/

Ilma saarmasteta pugivad
verevalumisinised merisiilikud
ookeani põhja vetikatest paljaks,
kuni sellest saab elutu tühermaa.
Kui aga piisav hulk merisaarmaid
sööb piisavalt palju merisiilikuid,
on kõik hästi ja
kaar püsib püsti.

Kirsti Läänesaar

Astrid Lindgren “Soolavarese lood. Väike loom Pellele”

Kes ei ole veel tuttav Tjorveni ja Pootsmaniga, siis need on just õiged lood alustamiseks. Need on jutud Soolavarese saarestiku elust ja olust Rootsis.

Tjorvenil on koer nimega Pootsman, aga Pellel ei ole ühtegi lemmiklooma. Ühel päeval annab onu Melker neile ühe krooni, et nad saaksid endale pulgajäätist osta, kui lähevad Janssoni talust piima tooma. Ju on see seikluste päev, sest kui nad kohale jõuavad, siis selgub, et Jansson peab kiirelt mõned lehmad naabersaarele viima.

Paadis oli kitsas. Pellel oli üks lehm peaaegu näos, aga see oli ainult tore. Ta patsutas looma niisket koonu ja lehm lakkus oma kareda keelega ta sõrmi. Siis Pelle naeratas ja nägi siiralt rahulolev välja.

“Ma tahaksin endale lehma,” ütles ta.

Saarele jõudes on lastel tund vaba aega, enne kui tagasiteele asutakse. Ühe tunniga aga võib palju juhtuda. Kelle lapsed ostsid jäätise jaoks antud ühe krooni eest ja millistesse seiklustesse veel satuti, on raamatus peidus.

Piia Tuule

Katrin Väljataga “Ümarmudil otsib kodu”

“Ümarmudil otsib kodu” on mitmetahuline ja kaunis raamat, mis on ilmunud Eesti Meremuuseumi 85. sünnipäevaks. Anu Kalmu illustratsioonidega raamat valiti ka Eesti 2020. aasta kaunimate raamatute hulka.

Mustas meres sündinud ümarmudil imetakse koos veega laevakere raskuseks ning nii satub ta võõrasse Läänemerre. Läänemeres ringi seigeldes kohtub ta paljude siinsete asukatega ja kuigi elu-olu uues meres on ümarmudilale võõras ja isegi hirmutav, kohtub ta paljude sõbralike tegelastega. Peale põnevaid seiklusi jõuab ümarmudil ka lõpuks oma sugulaste juurde, keda Läänemeres juba omajagu elab.

Raamatu leheküljed on mõtteliselt kaheks jagatud – lehe ülemisel poolel on ümarmudila seiklus ja alumine pool annab teaduslikku infot Läänemere asukatest, võõrliikidest, ökosüsteemist, toiduahelast ja muust teemaga seonduvast.

Lastele arusaadavalt ja erapooletult on raamatus selgitatud, mis on võõrliik. Raamatut lugedes tekib võõrliikide suhtes pigem kaastunne kui pahameel, sest süü looduse tasakaalu rikkumisel ja liikide võõrasse asupaika sattumisel on tegelikult valdavalt ju inimesel.

Raamatu lõppsõna annab lugejale mõtteainet, mis tema saaks teha looduse heaks.

Ükski elusolend pole hea ega halb. Kui tahame enda loodusele aega ja jõudu kohaneda muutustega, siis saab igaüks midagi ära teha. Me saame hoida õhu ja vee puhtama lihtsate asjadega: ei viska prahti loodusesse, ei osta toitu äraviskamiseks, sorteerime prügi, toast lahkudes kustutame lambi, ei soovi kingituseks igal aastal uut (nuti)telefoni…

Anu Amor-Narits