Katie Kirby “Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu”

Lottie Brooksi parim – ja tegelikult ka ainus – sõbranna Molly kolib koos perega elama teisele poole maakera, Austraaliasse. Et elada üle pikk ja üksildane suvevaheaeg, hakkab Lottie pidama päevikut. Kuna talle meeldib väga koomikseid joonistada, illustreerib ta päevikut naljakate koomiksilaadsete piltidega.

Kirjutamisainesest Lottiel juba puudu ei tule, sest ühe üksteist ja komveerand aastat vana tüdruku elus juhtub iga päev midagi märkimisväärset. Sageli on need juhtumused omajagu piinlikud (Lottie jaoks) ja hirmus naljakad (lugeja jaoks).

Juttu tuleb sellest, kuidas leida uues koolis sõpru, kui oled häbeliku loomuga ja ei pea end ülearu veetlevaks, kuidas pääseda populaarsete tüdrukute kampa (ja kas see on seda väärt), kuidas suhelda poistega, kuidas tulla toime peerunalju tegeva tüütu väikevennaga ja teadmisega, et perre on tulemas uus beebi. Raamatus käiakse õuduste perepuhkusel ja koolidiskol, ostetakse elu esimest rinnahoidjat, peetakse pidžaamapidu, surfatakse Instagramis, kohtutakse nunnude poistega, tülitsetakse sõbrannadega ja lepitakse jälle ära.

Raamat kirjeldab vaimukalt varateismelise tüdruku elu, kes „on asunud naiseks saamise teekonnale” nagu Lottie ema ikka öelda armastab. Lottie-vanused tüdrukud loevad seda lugu kindlasti suure huvi ja kaasaelamisega, leides sealt abi ja tuge teismeliste keerukas maailmas orienteerumisel, lisaks saab lugedes ka mõnusa kõhutäie naerda.

Siin on mõned asjad, mida ma ei taha, et sul (meil) meelest läheks.
Sa võid olla vaikne.
Sa võid läbi käia nende inimestega, kellega tahad.
Sa võid poppide kampa mitte kuuluda.
Sa võid kanda seljas, mida iganes tahad.
Sa võid jalgu raseerida.
Sa võid jalgu mitte raseerida.
Sa võid olla veits nohkar.
Sa võid olla aus.
Sa võid palju kordi, paljudes olukordades enda margi täis teha, nii et sa saad endale mitu hüüdnime… Sinu enda peas tundub asi alati hullem.
Lõpetuseks, mis kõige olulisem (ma joonin selle alla, et me seda mitte kunagi ei unustaks):
Sa võid olla sina ise.

Loe, mida Maribel sellest raamatust arvab Raamatukrati lugemisblogist.

Kirsti Läänesaar

Kätlin Vainola “Kelli hakkab piraadiks”

Mõnda aega tagasi ilmus raamat “Kelli – peaaegu haldjas”, selles loos oli peategelaseks Kelli, kellele meeldisid haldjad, printsessid ja üldse kõik roosa.

Raamatus “Kelli hakkab piraadiks” on Kelli suuremaks kasvanud ning käib juba teises klassis.

Roosast on Kelli nüüdseks välja kasvanud ja kõik tüdruku printsessikroonid ja haldjatiivad on pappkastiga keldrisse viidud. Oma roosa toa soovib ta sootuks musta ja valge värviga üle vööbata ning sõbranna printsesside ja piraatide peole ilmub Kelli kõigi suureks üllatuseks piraadina.

Olenevalt olukorrast on tüdruk detektiiv, sisekujundaja, psühholoog, pagar või juuksur. Ja vahel lihtsalt üks tavaline laps, kellega juhtub igasugu asju – nii naljakaid kui ka jubedaid, nii tõsiseid kui ka lõbusaid.

Nagu ka esimeses raamatus on vahvad pildid joonistanud Kirke Kangro.

Anu Amor-Narits