Raamatu nimiloos on juttu kiisukesest nimega Orav. Tal oli suur mure – ta ei osanud nurruda. Kõik kassid, keda ta tundis, oskasid nurruda. Nad proovisid teda õpetada, aga mida ei tulnud oli nurr. Nii hakkasid teised kassid Oravast kaugemale hoidma. Kassike läks siis otsima kedagi teist, kes oskaks teha nurruvat häält. Kõigi õpetus oli ikka, et nurr peaks tulema sinu enda seest. Peab olema ainult õige tunne, aga kuidas seda tunnet ära tunda? Otsimise käigus kohtus ta väikese Mariaga ja neist said sõprad. Koos leidsid nad ka otsitud nurru.
Raamatus on kaheksa lühijuttu igapäevastest asjadest. Kas 10-sendine on lihtsalt üks väike münt või on temal ka omad unistused? Aasta on ju lihtsalt aasta, aga mis oli enne ja mis saab aastast, kui tuleb uus aasta? Alati tuleb julgeda, proovida ja õppida. Ei tohi jääda norutama vaatamata kas oled laps, loom või hoopis lumememm 🙂
Kamil, keda kõik kutsuvad Milekiks, on viieaastane poiss. Kamil pole päris tavaline poiss, nimelt sündis ta pimedana, kuid see pole põhjus, miks peaks teda haletsema. Vastupidi, Milek on väga iseseisev ja saab kõigega hästi hakkama, isegi kui Mileki tädi teisiti arvab. Oma päevad veedab Milek enamasti lasteaias, kuid kõige rohkem meeldib talle tema õde Zuzia, kellega koos saab Milek üle igasugustest raskustest. See, et Kamil midagi ei näe, ei takista tal naljakatesse ja mõnikord ka ohtlikesse seiklustesse sattumast. Näiteks juhtus kord nii, et Kamil ajas korrused sassi ja selle asemel, et oma koju jõuda, sattus ta hoopis naabrite juurde. Või siis näiteks juhtus selline lugu, et Kamil sõitis rattaga vastu aiaposti. Kõigest hoolimata on Kamil siiski väga seiklushimuline ja rõõmsameelne poiss.
“Ema! Ma oskan ise sõita!” hõikas Kamil juba ukselt. “Sa pead seda nägema!” Pärast lõunasööki läksid nad neljakesi samale platsile. Ent nüüd mängisid seal mingi poisid palli. Kuid nad ütlesid, et kahekümne minuti pärast lõpetavad. Kamil ei jõudnud kuidagi ära oodata. Ta pani kiivri pähe ja muudkui küsis, kas poisid hakkavad juba minema. Lõpuks poisid lahkusid. Kamil, uhke kui paabulind, sõitis asfaldile. Ja ta sõitis kohe kiiresti. “Braavo, Milek!” plaksutas ema. “Sõida otse…” juhendas isa. “Keera vasakule…Mitte otse! Keera! Keera!” Kamil sõitis otse värava poole. “Pidurda!” hüüdis isa. Aga oli juba hilja!
Raimond on üks üsna tavaline rõõmus väike krokodill, kes elab koos oma ema ja isaga. Kõik võiks olla hästi kui poleks muret, mis Raimondile kuidagi asu ei anna. Nimelt on Raimondi emal ilus suur saba ja Raimondi isal võimas saba, aga Raimondil endal ainult väike kolmnurkne sabajupp. Varem ei olnud väike krokodillipoeg saba pärast väga kurb kuni ühel õhtul kuulis ta kogemata pealt, et ka tema vanemad muretsesid Raimodi teistmoodi saba pärast. Lõpuks ei suutnud vaene Raimond enam muust mõelda kui oma sabajupist ning talle tundus, et kõik vaatavad teda imelikult. Nii ei julgenud ta enam isegi mänguväljakule minna ja nukrutses kodus. Ühel päeval ilmus tema värava taha uudishimulik sisalik. Selgus, et ka sisalikul on oma sabaga üks isemoodi probleem. Raimondist ja sisalikust said head sõbrad ning selgus, et saba pikkus ei ole sõpruse juures üldse oluline.
Mõnus lugu, kus selgub, et ei ole vaja karta teistest erinemist ning teistsugune välimus pole kindlasti takistuseks sõprade leidmisel.
Kajakas nimega Kengah satub merel õlireostuse ohvriks. Viimast jõudu kokku võttes lendab ta ühe kortermaja rõdule, kus parasjagu veedab aega priske must kõuts Zorbas. Kajakas teab, et talle pole palju aega jäänud, ja palub Zorbaselt teenet. Ta soovib, et kass hoolitseks tema muna eest, ja kui tibu on koorunud, siis õpetaks ta ka lendama.
Zorbas ei suuda sureva linnu palvest keelduda ja nii saabki temast täiesti ootamatult kajakaema asendaja. Kuna kõutsil puuduvad linnumunade ja -poegadega igasugused kogemused, siis pöördub ta nõu saamiseks teiste sadamakasside poole. Üheskoos tuleb neil välja uurida, kuidas munast tibu välja haududa ja teda maailmas varitsevate ohtude eest kaitsta, ning mis kõige keerulisem – kuidas ta lendama õpetada.
„…neid tõotusi on keeruline täita,” jätkas Kolonel Sekretärile tähelepanu pööramata. „Aga nagu me teame, peab üks sadamakass alati oma sõna. Ja et aidata sel tõotusel tõeks saada, annan ma meie sõbrale Zorbasele käsu jääda muna valvele seniks, kuni tibu on koorunud, ja Professoril käsin ma uurida oma enplikoopi… envelotsipeeti… no ühesõnaga, seda oma raamatukuhilat, et lendamiskunsti kohta selgust saada. Ja nüüd jätkem jumalaga selle linnuga, kes langes inimese põhjustatud õnnetuse ohvriks. Sirutagem oma kaelad välja kuu poole ja näugugem ühiselt sadamakasside hüvastijätulaulu.”
Tšiili päritolu autori südamlik lugu räägib sõprusest, koostööst ja hoolimisest, juhtides tähelepanu ka keskkonnateemadele ja loodushoiule.
Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2023.
Katariina on neljanda klassi tüdruk, kes tahaks olla samasugune nagu teised ja unistab üle kõige hea sõbra leidmisest. Ükskõik kui palju Katariina ka pingutab, et viisakalt käituda, juhtub temaga ikka igasuguseid ebasobivaid asju. Ta ei suuda kuidagi tunnis paigal püsida ja suu avaneb tüdrukul nagu iseenesest ka siis, kui tuleb tingimata vait olla.
Kuna suures koolis toime tulemine on Katariina jaoks raske, otsustavad vanemad saata tütre elama vanaema ja vanaisa juurde maale, kus tüdruk hakkab käima kohalikus väikses koolis. Nagu arvata võib, ei lähe ka seal kõik päris ladusalt.
Katariina avastab, et vanas mõisas asuva kooli keldrikorrusel toimuvad müstilised asjad ning asi võtab tormilise pöörde, kui Katariina ja ta klassivend Oskar näevad keldriseinal sõnumit: PÄÄSTA HIIRED!
Hoogne lugu täis koolielu, seiklusi ja sõprust. Kuigi Katariina ei saa kunagi olema päris selline nagu teised, leiab ka tema lõpuks rohkem mõistmist ja mis kõige tähtsam – päris oma sõbra.
Siniste huntide linnas elasid ainult sinised hundid. Need hundid olid nii sinised, et õigem oleks öelda SINIsinised. Sinised hundid olid suured korraarmastajad ja neile ei meeldinud üllatused.
Siniste huntide elu kulgeb kindlalt ettemääratud rada pidi ja kõik nende päevad on üksteisega äravahetamiseni sarnased. Sinised hundid ei naerata kunagi ja sageli vaevab neid kõhuvalu. Aga ükskord juhtub midagi enneolematut: siniste huntide linna ilmub üks lustakas punane hunt, kes sõidab niisama punase jalgrattaga ja on tõeline vilistamise maailmameister. Sinised hundid vilistada ei oska, sest neil pole olnud isegi lapsena aega sedasorti kasutuid oskusi omandada. Seadusega keelatud vilistamine ometigi ei ole, ja nagu välja tuleb – viled on nakkavad.
Viled on nakkavad, aga sugugi mitte nii nagu mumps, vaid pigem nagu kirsimarjad: sööd ühe, siis kaks, kolm, ja juba saabki neid musttuhat.
Nii keerab punase hundi saabumine elu linnas korralikult pea peale, sest kord juba vilistama õppinud, tahavad sinised hundid ühtäkki ka muid asju teistmoodi teha…
Autori illustratsioonidega vahva pildiraamat näitab, kuidas erinevused meie maailma rikastavad ja kui oluline on vahel ka lihtsalt mängida ja lustida.
Ross Maloy on tavaline tagasihoidlik seitsmenda klassi poiss, kes on lootnud põhikoolist rahulikult läbi saada, ilma et ta millegi erilisega silma paistaks. Tema jaoks on väga oluline olla normaalne, sulanduda teiste hulka, ning siiani on see tal ka korda läinud. Kõik muutub päeval, mil Rossil avastatakse haruldane silmakasvaja. Rossi ema on aastaid tagasi vähki surnud, nii et poisi haigestumine on perele tõeliselt ränk löök. Vähidiagnoos pöörab tema elu igas mõttes pea peale, tuues endaga loomulikult kaasa hirme ja kannatusi, aga ootamatul kombel ka midagi head: Ross leiab tänu sellele uusi sõpru ja avastab endas selliseid külgi, millest tal varem aimugi polnud.
Kahtlemata on hirmus minna uuele kooliaastale vastu „haige poisina”, keda koridoris vahitakse ja kommenteeritakse. Kõik kaasõpilased ei hiilga sugugi erilise taktitundelisusega ja mõni on lausa sihilikult pahatahtlik. Asja ei tee kergemaks see, et Ross on sunnitud arsti käsul kandma laia äärega mütsi ning peab oma nägu määrima kleepuva ja läikiva ravisalviga. Kui lisada kõigele veel kiiritusravi tõttu lahti tulevad juuksed, halvenev nägemine ja ajuti võimust võttev surmahirm, tundub seis päris lootusetu.
Õnneks on Rossi kõrval kindla kaljuna tema ammune hea sõber Abby, kellega koos on koolipäevad talutavamad. Raviseansside käigus sõbruneb Ross radioloogiatehnik Frankiga, kes juhatab poisile teed muusikamaailma. Muusika aitab Rossil keeruliste tunnetega paremini toime tulla, ta otsustab hakata kitarrimängu õppima ning jõuab viimaks koguni oma bändi tegemiseni.
Ross on pärinud ka oma illustraatorist ema kunstiande. Ta joonistab humoorikaid koomikseid Batnotsist, vaprast superseast, kes lahendab paberil probleeme, millega poiss koolielus kokku puutub. Koomiksid on raamatu tekstile mõnusaks muigama panevaks lisanduseks.
„Vidusilm” põhineb koomiksikunstniku ja kirjaniku Rob Harrelli isiklikul kogemusel. Ilmselt tänu sellele ongi tal õnnestunud nii täpselt ja usutavalt Rossi tundeid, mõtteid ja läbielamisi kirjeldada.
Keerulistest teemadest hoolimata ei mõju raamat süngelt või ängistavalt. Peategelase optimism ja ettevõtlikkus ning sõprade ja pere toetus aitavad tal toime tulla kaosega, kuhu elu ta ootamatult paisanud on, samuti leidub raamatus küllaga huumorit, koomilisi olukordi ja teravmeelseid dialooge. Tegemist on põneva, kaasa tundma ja mõtlema paneva raamatuga, mis juhib tähelepanu vajadusele kohelda kõiki võrdselt, sõbralikult ja lugupidavalt, olenemata inimese tervislikust seisundist või välistest eripäradest. Samuti sisendab see lootust, et ükskõik kui raske parasjagu ka ei oleks – alati leidub väljapääs.
Kirsti Läänesaar
Kui keegi soovib pärast raamatu lugemist koos autoriga Batnotsi joonistada, siis Youtube´ist leiab sellise video:
Saara on emaga just kolinud uude korterisse ja uues kohas ei ole tal ühtegi sõpra. Kahjuks on õuelapsed väga ühtehoidvad ja ei taha võõraid enda sekka. Nii läheb Saara otsima sõpra poest, mille uksel seisab silt ”OSTAME JA MÜÜME KÕIKE”.
Kelle Saara sealt leidis ja kuidas ta õuelastega sõpradeks sai, saad lugeda just sellest raamatust.
„Ükspuha, kes sa oled või kust sa tuled. Peaasi, et sa oled minu sõber!” sosistab ta. „Ja tõelist sõpra ei anna ma iialgi ära! Mitte mingil juhul!”
Saara ja Sasi tegemistest on ilmunud ka teine raamat “Saara ja Sasi. Habras süda”.
„Näete nüüd, kui erinevad on meie kõigi kodud ja pered…” ütles õpetaja Mare mõtlikult. „Kas meil on midagi ühist ka?” „Kodus on hea,” ütles Kalle esimesena.
Milline on sinu pere? Kes sinna kuuluvad?
Raamatus on juttu erinevatest võimalikest peremudelitest, mis ei pruugi meenuda, kui küsida, kellest koosneb perekond. Esmalt meenub ikka, et peres on ema ja isa ning õed-vennad. Aga kui küsida väikeses kogukonnas sama küsimust, tuleb väga erinevaid vastuseid. Kellel on ainult ema, kellel isa, keda kasvatavad vanavanemad – ja siis on veel olemas lastekodud. Nad on kõik nii erinevad, aga samas kodusoojus on kõikidel olemas.
Raamat on küll trükitähtedes, aga see ei muuda selle sisu tähendust – perekonnad on erinevad, aga koos armastavate inimestega on alati hea.
Head lasteraamatud 