Siniste huntide linnas elasid ainult sinised hundid. Need hundid olid nii sinised, et õigem oleks öelda SINIsinised. Sinised hundid olid suured korraarmastajad ja neile ei meeldinud üllatused.
Siniste huntide elu kulgeb kindlalt ettemääratud rada pidi ja kõik nende päevad on üksteisega äravahetamiseni sarnased. Sinised hundid ei naerata kunagi ja sageli vaevab neid kõhuvalu. Aga ükskord juhtub midagi enneolematut: siniste huntide linna ilmub üks lustakas punane hunt, kes sõidab niisama punase jalgrattaga ja on tõeline vilistamise maailmameister. Sinised hundid vilistada ei oska, sest neil pole olnud isegi lapsena aega sedasorti kasutuid oskusi omandada. Seadusega keelatud vilistamine ometigi ei ole, ja nagu välja tuleb – viled on nakkavad.
Viled on nakkavad, aga sugugi mitte nii nagu mumps, vaid pigem nagu kirsimarjad: sööd ühe, siis kaks, kolm, ja juba saabki neid musttuhat.
Nii keerab punase hundi saabumine elu linnas korralikult pea peale, sest kord juba vilistama õppinud, tahavad sinised hundid ühtäkki ka muid asju teistmoodi teha…
Autori illustratsioonidega vahva pildiraamat näitab, kuidas erinevused meie maailma rikastavad ja kui oluline on vahel ka lihtsalt mängida ja lustida.
Ross Maloy on tavaline tagasihoidlik seitsmenda klassi poiss, kes on lootnud põhikoolist rahulikult läbi saada, ilma et ta millegi erilisega silma paistaks. Tema jaoks on väga oluline olla normaalne, sulanduda teiste hulka, ning siiani on see tal ka korda läinud. Kõik muutub päeval, mil Rossil avastatakse haruldane silmakasvaja. Rossi ema on aastaid tagasi vähki surnud, nii et poisi haigestumine on perele tõeliselt ränk löök. Vähidiagnoos pöörab tema elu igas mõttes pea peale, tuues endaga loomulikult kaasa hirme ja kannatusi, aga ootamatul kombel ka midagi head: Ross leiab tänu sellele uusi sõpru ja avastab endas selliseid külgi, millest tal varem aimugi polnud.
Kahtlemata on hirmus minna uuele kooliaastale vastu „haige poisina”, keda koridoris vahitakse ja kommenteeritakse. Kõik kaasõpilased ei hiilga sugugi erilise taktitundelisusega ja mõni on lausa sihilikult pahatahtlik. Asja ei tee kergemaks see, et Ross on sunnitud arsti käsul kandma laia äärega mütsi ning peab oma nägu määrima kleepuva ja läikiva ravisalviga. Kui lisada kõigele veel kiiritusravi tõttu lahti tulevad juuksed, halvenev nägemine ja ajuti võimust võttev surmahirm, tundub seis päris lootusetu.
Õnneks on Rossi kõrval kindla kaljuna tema ammune hea sõber Abby, kellega koos on koolipäevad talutavamad. Raviseansside käigus sõbruneb Ross radioloogiatehnik Frankiga, kes juhatab poisile teed muusikamaailma. Muusika aitab Rossil keeruliste tunnetega paremini toime tulla, ta otsustab hakata kitarrimängu õppima ning jõuab viimaks koguni oma bändi tegemiseni.
Ross on pärinud ka oma illustraatorist ema kunstiande. Ta joonistab humoorikaid koomikseid Batnotsist, vaprast superseast, kes lahendab paberil probleeme, millega poiss koolielus kokku puutub. Koomiksid on raamatu tekstile mõnusaks muigama panevaks lisanduseks.
„Vidusilm” põhineb koomiksikunstniku ja kirjaniku Rob Harrelli isiklikul kogemusel. Ilmselt tänu sellele ongi tal õnnestunud nii täpselt ja usutavalt Rossi tundeid, mõtteid ja läbielamisi kirjeldada.
Keerulistest teemadest hoolimata ei mõju raamat süngelt või ängistavalt. Peategelase optimism ja ettevõtlikkus ning sõprade ja pere toetus aitavad tal toime tulla kaosega, kuhu elu ta ootamatult paisanud on, samuti leidub raamatus küllaga huumorit, koomilisi olukordi ja teravmeelseid dialooge. Tegemist on põneva, kaasa tundma ja mõtlema paneva raamatuga, mis juhib tähelepanu vajadusele kohelda kõiki võrdselt, sõbralikult ja lugupidavalt, olenemata inimese tervislikust seisundist või välistest eripäradest. Samuti sisendab see lootust, et ükskõik kui raske parasjagu ka ei oleks – alati leidub väljapääs.
Kirsti Läänesaar
Kui keegi soovib pärast raamatu lugemist koos autoriga Batnotsi joonistada, siis Youtube´ist leiab sellise video:
Saara on emaga just kolinud uude korterisse ja uues kohas ei ole tal ühtegi sõpra. Kahjuks on õuelapsed väga ühtehoidvad ja ei taha võõraid enda sekka. Nii läheb Saara otsima sõpra poest, mille uksel seisab silt ”OSTAME JA MÜÜME KÕIKE”.
Kelle Saara sealt leidis ja kuidas ta õuelastega sõpradeks sai, saad lugeda just sellest raamatust.
„Ükspuha, kes sa oled või kust sa tuled. Peaasi, et sa oled minu sõber!” sosistab ta. „Ja tõelist sõpra ei anna ma iialgi ära! Mitte mingil juhul!”
Saara ja Sasi tegemistest on ilmunud ka teine raamat “Saara ja Sasi. Habras süda”.
„Näete nüüd, kui erinevad on meie kõigi kodud ja pered…” ütles õpetaja Mare mõtlikult. „Kas meil on midagi ühist ka?” „Kodus on hea,” ütles Kalle esimesena.
Milline on sinu pere? Kes sinna kuuluvad?
Raamatus on juttu erinevatest võimalikest peremudelitest, mis ei pruugi meenuda, kui küsida, kellest koosneb perekond. Esmalt meenub ikka, et peres on ema ja isa ning õed-vennad. Aga kui küsida väikeses kogukonnas sama küsimust, tuleb väga erinevaid vastuseid. Kellel on ainult ema, kellel isa, keda kasvatavad vanavanemad – ja siis on veel olemas lastekodud. Nad on kõik nii erinevad, aga samas kodusoojus on kõikidel olemas.
Raamat on küll trükitähtedes, aga see ei muuda selle sisu tähendust – perekonnad on erinevad, aga koos armastavate inimestega on alati hea.
Hiilisin majja nii vaikselt kui suutsin ja kadusin otsemat teed oma tuppa. Olin surmani väsinud. Õnneks ei märganud mind keegi ja ma läksin hambaid pesemata magama. Aga enne veel seisatasin korraks akna all. Vaatasin metsa ja taevast ning pidasin aru, kus kõik need koletised praegu on. Kas mõni neist elas samasuguses majas nagu mina ja teeskles samuti, et ta on täiesti tavaline inimene?
Hirm on osa meie igapäevaelust, aga ta ei tohi valitseda meie tegemiste üle. Kõik kardavad midagi – ämblikke, pimedat tuba, kolle, olla teistsugune… Kõik me oleme erinevad ja kui kõik erinevused kokku liita, siis tuleb ju üks tervik. Meil on vaja õppida sellega elama.
See on lugu väikesest poisist nimega Frank. Tal ei ole kunagi olnud tõelisi sõpru. Kogu oma vaba aja veedab ta kõige meelsamini hoopis raamatut lugedes. Aga raamatukogu ei ole ainult paik, kust saab raamatuid laenutada, vaid sealt võib ka leida sõpru…
See on lugu krokodillist, kelle munast koorub krokodillipoja asemel tibu. Krokodilli suguvõsa ei suuda kuidagi leppida olukorraga, et nende hulka on elama sattunud hoopis teist masti olend. Kas karm krokodillide ühiskond lepib olukorraga, pistab nendest nii erineva olendi nahka või juhtub hoopiski midagi muud….
“Mis juhtus krokodilliga?” on mõistulugu sallivusest ja sellest, mis võib juhtuda, kui võtad kuulda armastuse häält.
Tegu on kaasaegse vene lastekirjanduse kullafondi kuuluv muinaslooga, mille eesti laste jaoks on tõlkinud ajakirja “Täheke” peatoimetaja Ilona Martson ning illustreerinud Anne Pikkov.
Head lasteraamatud 