“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Posts tagged ‘hirmud’

Aino Pervik “Sinivant läheb lasteaeda”

Sinivandi emmel ja issil on väga tähtsad ametid ja nad ei saa teda tööle kaasa võtta. Nii otsustatakse Sinivant viia lasteaeda.

Sinivandile ei meeldinud sugugi, kui ta sai teada, et peab täitsa üksi lasteaeda jääma.

Ta kartis kohutavalt. Ei lugenud emme ütlused, et ta ei ole seal üksi, vaid on ka palju teisi lapsi ja õpetajad, kes laste eest hoolitsevad. Kui emme ta hommikul lasteaeda jättis, tormas Sinivant akna juurde, et veel emmet näha. Nüüd nägi ta enda kõrval jänkutüdrukut, kes lehvitas oma emmele ja kurvastusest nuttis. Teisele poole vaadates töinas ninasarvikutüdruk, kes ka oli esimest päeva lasteaias. Siis kogus kasvataja kõik lapsed kokku ja nad hakkasid tegutsema. Kes oli arem, kes hakkajam, aga aeg kulus väga kiirelt ja Sinivandile ei jäänud kõik meeldegi, mida lasteaias tehti.

Piia Tuule

Stefanie Dahle “Karupoeg ja kadunud julgus”

Benno laseb kõrvad lonti. “Ma ju tahaksin julge olla! Ausõna.”

Karupoeg Benno kardab igasuguseid asju – kummitusi, ämblikke, äikest, kõrgust ja veel väga palju muud.
Sõber skunk on pisike ja ei saa paljude asjadega hakkama ning vajab alatihti karupoja abi. Nii otsustab skunk Sergo karupojal aidata hirmudest üle saada, sest tahab temaga seiklema minna.
Esmalt harjutavad nad hirmudest võitu saamist toas – vaatavad voodi alla ja piiluvad õue. Lähevad natukene kaugemale, sest seni polnud karupoega miski hirmutanud. Enne kui nad aru saavad on seiklus neid ise üles leidnud.

Piia Tuule

Kärt Hellermaa “Lugu tüdrukust, kes kartis kööki. Lugu poisist, kes tahtis olla puuris.”

Lastel võib olla igasuguseid erinevaid hirme ja soove, mis vähemalt täiskasvanud nõutuks teevad ning nendest pajatavadki selle raamatu kaks lugu.

Esimese jutu “Lugu tüdrukust, kes kartis kööki” peategelane Liisa kartis kööki ning köögi sisustust, mis kõik teda omal moel hirmutas. Et vaene tüdruk nälga ei jääks, pidi ema söögi Liisale tema tuppa viima. Küll käidi nõu küsimas psühholoogi juures ja peeti aru teiste inimestega, aga keegi polnud sellisest hirmust kuulnud ega osanud Liisa perekonda aidata.

Probleem lahenes ootamatult peale seda kui peretuttav palus Liisa perel nädal aega oma lemmiklooma hoida. Kes ja mil moel Liisa köögihirmust üle aitas, saad juba lugeda raamatust.

Teine jutt “Lugu poisist, kes tahtis olla puuris” räägib Simmost, kes tundis ennast loomaaias jääkarude vanas puuris nii mõnusalt, et ei tahtnud kuidagi sealt välja tulla. Ta arvas sootuks, et võiks sinna elama jääda. Vanemad, kes ei tahtnud poja peale häält tõsta ja tahtsid kõike lasta lapsel endal otsustada, ei osanud midagi peale hakata.

Selle probleemi lahendavad pisut ootamatul moel loomaaia töötajad ning poiss, kes ei tahtnud puurist välja tulla ja kuhugi mujale minna, sõidab rõõmuga vanavanemate juurde.

Anu Amor-Narits

Astrid Lindgren “Soolavarese lood. Väike loom Pellele”

Kes ei ole veel tuttav Tjorveni ja Pootsmaniga, siis need on just õiged lood alustamiseks. Need on jutud Soolavarese saarestiku elust ja olust Rootsis.

Tjorvenil on koer nimega Pootsman, aga Pellel ei ole ühtegi lemmiklooma. Ühel päeval annab onu Melker neile ühe krooni, et nad saaksid endale pulgajäätist osta, kui lähevad Janssoni talust piima tooma. Ju on see seikluste päev, sest kui nad kohale jõuavad, siis selgub, et Jansson peab kiirelt mõned lehmad naabersaarele viima.

Paadis oli kitsas. Pellel oli üks lehm peaaegu näos, aga see oli ainult tore. Ta patsutas looma niisket koonu ja lehm lakkus oma kareda keelega ta sõrmi. Siis Pelle naeratas ja nägi siiralt rahulolev välja.

“Ma tahaksin endale lehma,” ütles ta.

Saarele jõudes on lastel tund vaba aega, enne kui tagasiteele asutakse. Ühe tunniga aga võib palju juhtuda. Kelle lapsed ostsid jäätise jaoks antud ühe krooni eest ja millistesse seiklustesse veel satuti, on raamatus peidus.

Piia Tuule

Jana Bauer “Kuidas hirmutada kolli?”

Teatavasti on olemas kolme sorti koletisi: karmkollid, hambakollid ja karvakollid. Üks neist jubedatest tegelastest on pugenud Filip Jänese voodi alla. Õnneks tuleb talle appi nutikas ja kartmatu sõber Otto Ritsik, kes teab täpselt, milliste võtetega erinevat tüüpi kolle eemale peletada. Aga võta näpust, seekord ei toimi ükski läbiproovitud trikk… Kes see siis on, kes ennast Filipi voodi all peidab?!

Toreda puändiga lõppev pildiraamat räägib sellest, kuidas sõprade abil kiusupunnidest jagu saada ning nalja ja naeruga hirme ületada. Eriti tore on tõdemus, et vastaseid ei pea lausa põrmu trampima – minestusse langenud kolli võib ka lihtsalt majast välja viia ja näiteks jõe äärde maha jätta (juhuks, kui tal ärgates janu peaks olema).

Kirsti Läänesaar

Reeli Reinaus “Suusi ja kadunud uni”

Magama minna ajal, kui teised veel tegutsevad täie hooga, ei ole üldse kerge. Nii oli ka Suusil mure, et uni ei tule. Ema, isa ja vend hakkasid soovitama, mis une silma tooks. Esmalt soovitatakse lambaid lugeda, aga kuna neil lambaid ei olnud, siis see ei õnnestunud.

“Sa võid ju lehmi ka lugeda,” vastas Siimon. “Või rebaseid või jõehobusid või isegi madusid.”
Suusi väristas end. Mõte, et ta peaks olema pimedas toas ja lugema madusid, ei meeldinud talle mitte üks raas.

Nii arutleti, keda siis võiks lugeda ja miks näiteks nende kaks kassi ja lohed loendamiseks ei sobinud. Siis hakkasid isa ja ema meenutama, kuidas neid magama saadeti. Ja kuidas vanavanemaid õhtuti magama saadeti teadmisega, et kui ilusasti magama ei jää, siis tuleb kotionu või vanapagan. Ühise vestluse käigus hiilis märkamatult ligi Une-Mati…

Piia Tuule

Trace Moroney sari “Minu tunded”

Uus-Meremaa autorilt Trace Moroneylt on eesti keelde tõlgitud terve sarja jagu raamatuid. Sarja nimi on “Minu tunded”. Selle sarja raamatud kõnelevad pisikeste ampsude kaupa erinevatest tunnetest, et kuidas oma tundeid ära tunda ja mida nendega peale hakata, kuidas häid tundeid jagada ja mitte-nii-häid maandada. Lühidalt, selgelt, huvitavalt ja lapsepäraselt. Kõrvale imeilusad ja nunnud illustratsioonid. Need pildid on autor ise joonistanud. Ma arvan, et neist raamatuist võiks olla ühekorraga nii rõõmu kui abi. Igatahes on mul väga hea meel, et sellised raamatud on olemas ja ma loodan, et need õiged inimesed, olgu suured ettelugemiseks ja koos arutlemiseks või väikesed ise omaette pusimiseks, leiavad ka need raamatud üles.

Kogu sari: “Armastus”, “Headus”, “Hirm”, “Kadedus”, “Kurbus”, “Pettumus”, “Rõõm”, “Viha”, “Ärevus” ja “Üksildus”. Kõige rõõmsam raamat on muidugi “Rõõm”, aga iga raamat ses sarjas on sissevaatamist ja kaasamõtlemist väärt.

Tiina Sulg

Tom Fletcher “Kriiksujad”

Kujuta endale ette, et ärkad ühel hommikul üles ja avastad, et su vanemad on jäljetult kadunud. Ja mitte ainult sinu vanemad – linna pole jäänud ainsatki täiskasvanut, lapsed on täiesti omapäi. Just nii juhtub 11-aastase Lucy Dungstoniga. Algul on lapsed piiramatust vabadusest vaimustuses, aga õige pea tekib linnas täielik kaos ja saab selgeks, et täiskasvanuteta elu polegi nii tore, kui algul tundus. Kõigele lisaks varitsevad öösiti voodialustes varjudes pahaendelised mustad nööpsilmad…

Hakkaja tüdrukuna ei kavatsegi Lucy olukorraga leppida, vaid otsustab lapsevanemad üles otsida, maksku mis maksab. Ohtliku ettevõtmise juures abistavad teda pisut omamoodi naabripoiss Norman ja linnapea ärahellitatud tütar Ella.

Sellest põnevast, naljakast ja kohati üsna õudsest raamatust saad teada, kus asub veider tagurpidimaa Pahula, kes on kriiksujad ja kuidas on kõigega seotud Lucy prügivedajast isa haisev tööjope.

Kujutlusvõimele annavad hoogu Shane Devriesi vahvad illustratsioonid.

Kirsti Läänesaar

Mats Strandberg “Koletis öös”

Hiilisin majja nii vaikselt kui suutsin ja kadusin otsemat teed oma tuppa. Olin surmani väsinud. Õnneks ei märganud mind keegi ja ma läksin hambaid pesemata magama.
Aga enne veel seisatasin korraks akna all. Vaatasin metsa ja taevast ning pidasin aru, kus kõik need koletised praegu on. Kas mõni neist elas samasuguses majas nagu mina ja teeskles samuti, et ta on täiesti tavaline inimene?

Hirm on osa meie igapäevaelust, aga ta ei tohi valitseda meie tegemiste üle. Kõik kardavad midagi – ämblikke, pimedat tuba, kolle, olla teistsugune… Kõik me oleme erinevad ja kui kõik erinevused kokku liita, siis tuleb ju üks tervik. Meil on vaja õppida sellega elama.

See on lugu väikesest poisist nimega Frank. Tal ei ole kunagi olnud tõelisi sõpru. Kogu oma vaba aja veedab ta kõige meelsamini hoopis raamatut lugedes. Aga raamatukogu ei ole ainult paik, kust saab raamatuid laenutada, vaid sealt võib ka leida sõpru…

Piia Tuule

Kadri Hinrikus “Katariina ja herned”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna laureaat 2018

“Katariina ja herned” räägib lapse jaoks tähtsaimatest asjadest.

Katariina käsi on juba mõnda aega üsna kehvasti käinud: küll on ta angiiniga kodus istunud, vihmasel klassiekskursioonil igavlenud, parima sõbrannaga lõhutud rula pärast tülli läinud, ja tagatipuks on ema hajameelsusest koos teksadega tema mobiiltelefoni masinaga ära pesnud. Kuid veel enne kõike seda on tema isa pere juurest lahkunud uue elukaaslase Julia juurde ning ema uputanud ennast töösse ja nutiseadmetesse, nii et Katariina suurim hirm nüüd on, et ema läheb ühel päeval tööle ja jääbki sinna, sest unustab tütre olemasolu.

Siin läheb hädasti vaja eaka naabrimemme Aliisi kindlaid kinnitusi, et nii ei saa küll iialgi juhtuda, ja sõprust surmapõlgliku Martiniga, kes julgeb mööda tuletõrjeredelit ronida ka viiekordse maja katusele – sest kui ta ronib, siis peab mõtlema ainult ronimise peale. Mitte selle peale, miks temagi isa ja ema lahku läksid.

Kadri Hinrikuse „Katariina ja herned“ kujutab seega lapsi lastekirjanduses üsna haruldases, kuid eluliselt väga sagedases olukorras – toime tulemas tänapäevase vastmoodustunud kärgpere tingimustes, samuti konkurentsis nutiseadmetega, millesse süveneb ema isegi ühise õhtusöögi ajal sellisel määral, et ei märkagi, kuhu tütar vahepeal kõndima läheb või et ta lapse pannkoogid kogemata ära sööb.

Et nii Martini kui Katariina vanemad on mõlemad üle pea hõivatud oma keeruliste isiklike elude ja tööasjadega, leiavad lapsed igatsetud tähelepanu tädi Aliisilt, kellega rajatakse aeda hernepeenar, käiakse rannas, tehakse küpsisetorti ja peetakse piknikku. Tädi Aliisil on alati aega kuulata nende muresid ja oskust mõista nende üksindust ja hirme. Ja et tädi Aliis ise kardab kõiksuguseid asju, saavad lapsed ennastki tunda tema eest natuke vastutavana ja kellegi jaoks olulisena.

See on ilus ja sügava sisuga raamat algkooliealistele lastele. Siin pole verdtarretavaid süžeepöördeid ega küüsi närima panevat pingetõusu, lugu areneb tasakaalukalt, veidi mõtisklevalt, ühtlaselt rahulikus tempos – kuid on sellegipoolest põnev ja kaasahaarav. Herned, mille varsi pidi muinasjutus õnnestuks isegi taevasse ronida, muudkui kasvavad, usaldus laste ja naabritädi vahel samamoodi, kuni julgetakse koos lõpuks isegi maale sõita – mis aga paneb laste ja vanatädi sõpruse õige rängale proovile ning lõpuks ometi häirekellad ka emade-isade peas helisema.

Herned aga saavad raamatu lõpuks küpseks ning ühes nendega on küpsenud ka Katariina ja Martin paremini toime tulema oma hirmude ja kurbusega, ning ehk on ka nende lapsevanemad saanud küpsemateks lapsevanemateks.

žürii esinaine Aidi Vallik

 

Naljavaene kevad
See kevad on üks peavalu, nagu mu ema ikka ütleb. Mitte et ma täpselt teaksin, mis tunne on, kui pea valutab, sest mul pole kunagi pea valutanud.

Nii algab lugu 9 aastasest Katariinast. Ta isa on läinud teise naise juurde, ema on kogu aeg tööl. Sõbrad ja klassikaaslased on sõitnud kes Soome, kes kuhugi lõunamaale. Nii tõotab algav suvevaheaeg tulla kõige igavam. Ta veetis oma päevi aias ronides ja vana tamme otsas turnides kui ühel päeval naabermajast hallipäine memm teda kõnetas. Sellest hetkest muutus kõik – uued sõbrad, uued tegemised, uued elamused, uued võidud.

Piia Tuule

Sildipilv