Benas Berantas “Tohoo tonti!”

Mis on hirmsam: kas see, et keegi öösel palli ära röövib või see, et tuleb seda pimedasse metsa otsima minna?
Aga kui sa TONTI kohtad?

Varesepoeg Vaaks oli väga rõõmus, sest tema sõber oravapoeg Pähklik tuli tema juurde ööbima. Kuigi varesevanemad lapsed magama saatsid, mürasid sõbrad edasi ja hullamise hoos lendas pall aknast õue, kus oli pime nagu muti käigus…
Kuna hommikuks oli pall õuest kadunud, siis ainuke järeldus oli, et palli võttis ära tont.
Kas loomalapsed saavad tondi käest palli tagasi? Ja mida kardavad vanemad? Vastused leiad raamatust.

Anu Amor-Narits

Piret Jaaks “Öölaps”

Mida teha, kui kardad pimedust ja sinu öövalvurina töötav emme on jätnud su vanamemme hoolde tema vanasse, pimedasse, krägisevasse majja? Kui ei aita isegi lutsukomm ega kakao? Võib-olla unejutt lohutab pisut – aga veel parem, kui külla tuleb öölaps, kes ei karda mitte midagi, ja viib sind põnevale retkele läbi imelise öö.

Igaks juhuks peidan pea teki alla.
“Ega sa ometi pimedust karda?” küsib öölaps.
“Kardan. Sest pimeduses pole ju midagi,” vastan mina.
“Kuidas ei ole!” hüüatab öölaps.
Ta võtab mul käest kinni: “Tule, otsime üles need, kes pimeduses peidus on!”
“Kas pimeduses on siis keegi peidus?”
“Pimedus ongi üks suur peitusemäng!” teatab öölaps.

Raamat räägib ühest kõige levinumast hirmust – pimedusekartusest, näidates pimedust hoopis uue külje pealt. Ööhämaruses on peidus palju vahvaid ja salapäraseid asju ja olendeid ning nende tundmaõppimine koos kartmatu sõbraga on tõeliselt põnev seiklus.
Imeilusad pildid on raamatusse joonistanud Lumimari.

Kirsti Läänesaar

Katariina Libe “Kuningas, kes kartis kummitusi”

Igaühel on oma hirmud, mitte ainult lastel, vaid ka suurtel inimestel. Usu või mitte, aga koguni kuningad kardavad vahel. Üks kuningas näiteks kartis kummitusi. Mis siis, et kõik kinnitasid talle, et kummitusi pole üldse olemaski. Kuningas sai tigedaks, sest keegi ei uskunud teda, ja hakkas jonnima. Jonnis nii kaua, kuni kõik läksid tema juurest ära, isegi kuninganna! Mida kuningas siis ette võttis ja millise üllatava sõbra endale leidis, loe juba ise sellest armsate piltidega põnevast raamatust.

“Kummitusi ei ole olemas,” korrutas kuningas enda rahustuseks.
“Kummitusi ei ole olemas.
Kummitusi ei ole olemas.
Kummitusi ei ole olemas…”
Mida rohkem ta seda endale kinnitas, seda vähem ta seda uskus.
Viimaks hakkasid kõik kuninga hirmu üle naerma.
“Ha-haa!” naersid nad.
“Ha-haa!”
Üle terve maa jutustati naljalugusid kuningast, kes kardab kummitusi.

Kirsti Läänesaar

Kadri Kiho “Endel ja Kati”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2023.

Endel ja Kati on töökaaslased. Endel on erakordselt pikka kasvu bussijuht, kes armastab bussiga sõites kanda meresiniseid karvaseid susse. Kati on bussi armatuurlaua sees elav meeldiv naishääl, kes ilmeksimatult kõik peatuste nimed õiges järjekorras ette loeb. Ühel päeval aga on Katil hääl ära – küllap sai eelmisel päeval külma. Mis siis nüüd teha? Endel võib küll olla vägilasekasvu mees, aga võõraste inimeste ees rääkida ei meeldi talle üldse…

“Hea küll, siin liini alguses pole asi ju üldse nii hull,” katsus Endel end rahustada. “Reisijaid on tavaliselt vähe, needki poolenisti tuttavad. Aga kesklinnas…” Endel ei tahtnud mõeldagi.
Seal, kus liiklus kõige tihedam ja bussis kõige rohkem inimesi, peab ta selgelt ja veatult ütlema Ertshertsog Ernsti plats.
Ainuüksi selle peatuse nimele mõeldes tardus Endel hirmust.
Kuidas Kati küll seda suudab?

“Endel ja Kati” on armas ja vaimukas raamat, kust saab teada palju veidraid ja naljakaid bussipeatuste nimesid ning leiab kinnitust sellistele vanarahva tarkustele nagu “sõpra tuntakse hädas” ja “julge pealehakkamine on pool võitu”.

Kirsti Läänesaar

Aino Pervik “Sinivant läheb lasteaeda”

Sinivandi emmel ja issil on väga tähtsad ametid ja nad ei saa teda tööle kaasa võtta. Nii otsustatakse Sinivant viia lasteaeda.

Sinivandile ei meeldinud sugugi, kui ta sai teada, et peab täitsa üksi lasteaeda jääma.

Ta kartis kohutavalt. Ei lugenud emme ütlused, et ta ei ole seal üksi, vaid on ka palju teisi lapsi ja õpetajad, kes laste eest hoolitsevad. Kui emme ta hommikul lasteaeda jättis, tormas Sinivant akna juurde, et veel emmet näha. Nüüd nägi ta enda kõrval jänkutüdrukut, kes lehvitas oma emmele ja kurvastusest nuttis. Teisele poole vaadates töinas ninasarvikutüdruk, kes ka oli esimest päeva lasteaias. Siis kogus kasvataja kõik lapsed kokku ja nad hakkasid tegutsema. Kes oli arem, kes hakkajam, aga aeg kulus väga kiirelt ja Sinivandile ei jäänud kõik meeldegi, mida lasteaias tehti.

Piia Tuule

Stefanie Dahle “Karupoeg ja kadunud julgus”

Benno laseb kõrvad lonti. “Ma ju tahaksin julge olla! Ausõna.”

Karupoeg Benno kardab igasuguseid asju – kummitusi, ämblikke, äikest, kõrgust ja veel väga palju muud.
Sõber skunk on pisike ja ei saa paljude asjadega hakkama ning vajab alatihti karupoja abi. Nii otsustab skunk Sergo karupojal aidata hirmudest üle saada, sest tahab temaga seiklema minna.
Esmalt harjutavad nad hirmudest võitu saamist toas – vaatavad voodi alla ja piiluvad õue. Lähevad natukene kaugemale, sest seni polnud karupoega miski hirmutanud. Enne kui nad aru saavad on seiklus neid ise üles leidnud.

Piia Tuule

Kärt Hellermaa “Lugu tüdrukust, kes kartis kööki. Lugu poisist, kes tahtis olla puuris.”

Lastel võib olla igasuguseid erinevaid hirme ja soove, mis vähemalt täiskasvanud nõutuks teevad ning nendest pajatavadki selle raamatu kaks lugu.

Esimese jutu “Lugu tüdrukust, kes kartis kööki” peategelane Liisa kartis kööki ning köögi sisustust, mis kõik teda omal moel hirmutas. Et vaene tüdruk nälga ei jääks, pidi ema söögi Liisale tema tuppa viima. Küll käidi nõu küsimas psühholoogi juures ja peeti aru teiste inimestega, aga keegi polnud sellisest hirmust kuulnud ega osanud Liisa perekonda aidata.

Probleem lahenes ootamatult peale seda kui peretuttav palus Liisa perel nädal aega oma lemmiklooma hoida. Kes ja mil moel Liisa köögihirmust üle aitas, saad juba lugeda raamatust.

Teine jutt “Lugu poisist, kes tahtis olla puuris” räägib Simmost, kes tundis ennast loomaaias jääkarude vanas puuris nii mõnusalt, et ei tahtnud kuidagi sealt välja tulla. Ta arvas sootuks, et võiks sinna elama jääda. Vanemad, kes ei tahtnud poja peale häält tõsta ja tahtsid kõike lasta lapsel endal otsustada, ei osanud midagi peale hakata.

Selle probleemi lahendavad pisut ootamatul moel loomaaia töötajad ning poiss, kes ei tahtnud puurist välja tulla ja kuhugi mujale minna, sõidab rõõmuga vanavanemate juurde.

Anu Amor-Narits

Astrid Lindgren “Soolavarese lood. Väike loom Pellele”

Kes ei ole veel tuttav Tjorveni ja Pootsmaniga, siis need on just õiged lood alustamiseks. Need on jutud Soolavarese saarestiku elust ja olust Rootsis.

Tjorvenil on koer nimega Pootsman, aga Pellel ei ole ühtegi lemmiklooma. Ühel päeval annab onu Melker neile ühe krooni, et nad saaksid endale pulgajäätist osta, kui lähevad Janssoni talust piima tooma. Ju on see seikluste päev, sest kui nad kohale jõuavad, siis selgub, et Jansson peab kiirelt mõned lehmad naabersaarele viima.

Paadis oli kitsas. Pellel oli üks lehm peaaegu näos, aga see oli ainult tore. Ta patsutas looma niisket koonu ja lehm lakkus oma kareda keelega ta sõrmi. Siis Pelle naeratas ja nägi siiralt rahulolev välja.

“Ma tahaksin endale lehma,” ütles ta.

Saarele jõudes on lastel tund vaba aega, enne kui tagasiteele asutakse. Ühe tunniga aga võib palju juhtuda. Kelle lapsed ostsid jäätise jaoks antud ühe krooni eest ja millistesse seiklustesse veel satuti, on raamatus peidus.

Piia Tuule

Jana Bauer “Kuidas hirmutada kolli?”

Teatavasti on olemas kolme sorti koletisi: karmkollid, hambakollid ja karvakollid. Üks neist jubedatest tegelastest on pugenud Filip Jänese voodi alla. Õnneks tuleb talle appi nutikas ja kartmatu sõber Otto Ritsik, kes teab täpselt, milliste võtetega erinevat tüüpi kolle eemale peletada. Aga võta näpust, seekord ei toimi ükski läbiproovitud trikk… Kes see siis on, kes ennast Filipi voodi all peidab?!

Toreda puändiga lõppev pildiraamat räägib sellest, kuidas sõprade abil kiusupunnidest jagu saada ning nalja ja naeruga hirme ületada. Eriti tore on tõdemus, et vastaseid ei pea lausa põrmu trampima – minestusse langenud kolli võib ka lihtsalt majast välja viia ja näiteks jõe äärde maha jätta (juhuks, kui tal ärgates janu peaks olema).

Kirsti Läänesaar

Reeli Reinaus “Suusi ja kadunud uni”

Magama minna ajal, kui teised veel tegutsevad täie hooga, ei ole üldse kerge. Nii oli ka Suusil mure, et uni ei tule. Ema, isa ja vend hakkasid soovitama, mis une silma tooks. Esmalt soovitatakse lambaid lugeda, aga kuna neil lambaid ei olnud, siis see ei õnnestunud.

“Sa võid ju lehmi ka lugeda,” vastas Siimon. “Või rebaseid või jõehobusid või isegi madusid.”
Suusi väristas end. Mõte, et ta peaks olema pimedas toas ja lugema madusid, ei meeldinud talle mitte üks raas.

Nii arutleti, keda siis võiks lugeda ja miks näiteks nende kaks kassi ja lohed loendamiseks ei sobinud. Siis hakkasid isa ja ema meenutama, kuidas neid magama saadeti. Ja kuidas vanavanemaid õhtuti magama saadeti teadmisega, et kui ilusasti magama ei jää, siis tuleb kotionu või vanapagan. Ühise vestluse käigus hiilis märkamatult ligi Une-Mati…

Piia Tuule