“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Posts tagged ‘hirmud’

Mats Strandberg “Koletis öös”

Hiilisin majja nii vaikselt kui suutsin ja kadusin otsemat teed oma tuppa. Olin surmani väsinud. Õnneks ei märganud mind keegi ja ma läksin hambaid pesemata magama.
Aga enne veel seisatasin korraks akna all. Vaatasin metsa ja taevast ning pidasin aru, kus kõik need koletised praegu on. Kas mõni neist elas samasuguses majas nagu mina ja teeskles samuti, et ta on täiesti tavaline inimene?

Hirm on osa meie igapäevaelust aga ta ei tohi valitseda meie tegemiste üle. Kõik kardavad midagi – ämblike, pimedat tuba, kolle, olla teistsugune … Kõik me oleme erinevad ja kui kõik erinevused kokku liita siis tuleb ju üks tervik. Meil on vaja õppida sellega elama.

Lugu väikesest poisist nimega Frank. Tal ei ole olnud kunagi tõelisi sõpru. Kõik oma vaba aja meelsamini veedab ta hoopis raamatut lugedes. Aga raamatukogu ei ole ainult paik kust saab raamatuid laenutada vaid sealt võib ka leida tõelisi sõpru.

Piia Tuule

Advertisements

Kadri Hinrikus “Katariina ja herned”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna laureaat 2018

“Katariina ja herned” räägib lapse jaoks tähtsaimatest asjadest

Katariina käsi on juba mõnda aega üsna kehvasti käinud: küll on ta angiiniga kodus istunud, vihmasel klassiekskursioonil igavlenud, parima sõbrannaga lõhutud rula pärast tülli läinud, ja tagatipuks on ema hajameelsusest koos teksadega tema mobiiltelefoni masinaga ära pesnud. Kuid veel enne kõike seda on tema isa pere juurest lahkunud uue elukaaslase Julia juurde ning ema uputanud ennast töösse ja nutiseadmetesse, nii et Katariina suurim hirm nüüd on, et ema läheb ühel päeval tööle ja jääbki sinna, sest unustab tütre olemasolu.

Siin läheb hädasti vaja eaka naabrimemme Aliisi kindlaid kinnitusi, et nii ei saa küll iialgi juhtuda, ja sõprust surmapõlgliku Martiniga, kes julgeb mööda tuletõrjeredelit ronida ka viiekordse maja katusele – sest kui ta ronib, siis peab mõtlema ainult ronimise peale. Mitte selle peale, miks temagi isa ja ema lahku läksid.

Kadri Hinrikuse „Katariina ja herned“ kujutab seega lapsi lastekirjanduses üsna haruldases, kuid eluliselt väga sagedases olukorras – toime tulemas tänapäevase vastmoodustunud kärgpere tingimustes, samuti konkurentsis nutiseadmetega, millesse süveneb ema isegi ühise õhtusöögi ajal sellisel määral, et ei märkagi, kuhu tütar vahepeal kõndima läheb või et ta lapse pannkoogid kogemata ära sööb.

Et nii Martini kui Katariina vanemad on mõlemad üle pea hõivatud oma keeruliste isiklike elude ja tööasjadega, leiavad lapsed igatsetud tähelepanu tädi Aliisilt, kellega rajatakse aeda hernepeenar, käiakse rannas, tehakse küpsisetorti ja peetakse piknikku. Tädi Aliisil on alati aega kuulata nende muresid ja oskust mõista nende üksindust ja hirme. Ja et tädi Aliis ise kardab kõiksuguseid asju, saavad lapsed ennastki tunda tema eest natuke vastutavana ja kellegi jaoks olulisena.

See on ilus ja sügava sisuga raamat algkooliealistele lastele. Siin pole verdtarretavaid süžeepöördeid ega küüsi närima panevat pingetõusu, lugu areneb tasakaalukalt, veidi mõtisklevalt, ühtlaselt rahulikus tempos – kuid on sellegipoolest põnev ja kaasahaarav. Herned, mille varsi pidi muinasjutus õnnestuks isegi taevasse ronida, muudkui kasvavad, usaldus laste ja naabritädi vahel samamoodi, kuni julgetakse koos lõpuks isegi maale sõita – mis aga paneb laste ja vanatädi sõpruse õige rängale proovile ning lõpuks ometi häirekellad ka emade-isade peas helisema.

Herned aga saavad raamatu lõpuks küpseks ning ühes nendega on küpsenud ka Katariina ja Martin paremini toime tulema oma hirmude ja kurbusega, ning ehk on ka nende lapsevanemad saanud küpsemateks lapsevanemateks.

žürii esinaine Aidi Vallik

 

Naljavaene kevad
See kevad on üks peavalu, nagu mu ema ikka ütleb. Mitte et ma täpselt teaksin, mis tunne on, kui pea valutab, sest mul pole kunagi pea valutanud.

Nii algab lugu 9 aastasest Katariinast. Ta isa on läinud teise naise juurde, ema on kogu aeg tööl. Sõbrad ja klassikaaslased on sõitnud kes Soome, kes kuhugi lõunamaale. Nii tõotab algav suvevaheaeg tulla kõige igavam. Ta veetis oma päevi aias ronides ja vana tamme otsas turnides kui ühel päeval naabermajast hallipäine memm teda kõnetas. Sellest hetkest muutus kõik – uued sõbrad, uued tegemised, uued elamused, uued võidud.

Piia Tuule

Silvia Giani “Supervana seiklused”

supervanaseiklusedÜhel hommikul avastab Jõuluvana, et ta on vajalik ainult ühel päeval aastas, kuna päkapikud saavad tänu moodsatele tööriistadele ja postiteenusele kõigega hakkama. Jalutades oma põhjapõtrade juurde leiab ta eest põdra Rendy, kellest ta teadlik polnud. Rendy on tagavarapõder, kahjuks ei ole tal tulnud kedagi kunagi asendada. Siis aga saab Jõuluvana kirja Jimmylt, kes elab Austraalias. Poiss palub Jõuluvanalt julgust, sest koolivennad kiusavad teda. Julgust ei saa aga saata pakiga ning Jõuluvana ei saa ka seista Jimmy selja taga, kui tal on abi vaja. Nii otsustab Jõuluvana hakata Supervanaks, et abistada lapsi kes vajavad seda ning abiliseks on põhjapõder Rendy.

“Ära mängi vaimukat, sa said aru küll, mida ma silmas pidasin … “Lasen teha oma koduseid ülesandeid …”, “sundida neid …”. Kuidas see sulle tundub?”
“Oh pagan, Supervana! Kas me tõesti ütlesime seda?”
“Muidugi ütlesite! Ja kuidas veel?”
“Oh, aga me ei ole ju sellised! Milline häbi … Õnneks olid sina siin ja juhtisid sellele tähelepanu, muidu oleksime Timothy ja mina muutunud neist hullemaks!”

Piia Tuule

Heidi Raba “Sander Säinas ja lendav siga”

sandersainasSander Säinas on 10-aastane leiutaja kes ei seltsi eriti hästi teiste lastega vaid nokitseb meelsamini oma leiutiste kallal. Sellele saabub lõpp kui Sander saab endale kasuisa Rudolfi ja kasuvenna Voldemari. Ühiselt kolivad nad suveks maale Rudolfi sõbra maja valvama kui sõber reisil.

Raamat jutustab lastest kellel on põnevad hobid: Sander leiutab, Voldemar küpsetab, naabri Iiris ehitab onni ja remondib võrri, ning kuidas saab ühiselt suuri tegusid korda saata – nii võidelda kiusajate vastu kui otsida kadunud asju. Ja veel on naabritel siga Sohvi kes kõik seiklused kaasa teeb.

Silmad uhkusest ja elevusest säramas, juhtis Sander Ruigamit ning nende peade kohal kõrgust võttev siga suundus heki taga asuva maja poole. Isegi Sohvi sai aru, et midagi tähtsat on sündimas. Nina taeva poole, vaatas ta Ruigamile järele, suu lahti ja silmis tumm igatsus, justkui ihaldaks temagi liigikaaslase kombel pilvedesse tuhiseda.

Piia Tuule

Ulf Nilsson “Kui me olime maailmas üksi”

kuimeMis kõik võib juhtuda, kui kella ei tunne? Raamatu peategelane sai seda teada, kui arvas, et kell on seal maal, et isa peab talle lasteaeda järgi tulema. Aga isa ei tulnud… Võib-olla oli veoauto neist üle sõitnud…
Siis meenus talle väikevend. Kui ta lasteaeda tagasi jõudis, märkas ta väikevenda, kes valas parajasti liiva pähe pisitüdrukule, kellel oli lutt suus.
Kuidas siis kaks väikest poissi maja ehitavad, keeksi küpsetavad ja enne magama minemist televiisorit vaatavad, saad teada raamatust.

Piia Tuule

David Walliams “Hirmus õudne hambaarst”

hambaarstEttevaatust.
See on õudusjutt.
Milles on palju väljamõeldud sõnu.

Alfie on 12.aastane poiss kes elab koos haige isaga. Alfie kardab väga hambaarsti ja juba mitu aastat on kõik hambaarsti kutsed kapi otsa ära peitnud. Linna saabub uus hambaarst. Just hooldamata hammaste pärast saab Alfiest tema esimene patsient.

Samas ka uue hambaarsti saabumisega hakkavad võikad asjad juhtuma. Kui lapsel hammas välja tuleb siis ta paneb selle padja alla uskudes, et hambahaljas on hommikuks selle  dollari vastu vahetanud. Aga hommikul leitakse padja alt surnud konn, veel tuksuv silm, elus ämblik, verine käsi…

“Ta on nõid” mõtles ta.
Doktor Juur ei riietu küll musta ega kanna teravatipulist kübarat, päris luuda tal ju ka pole, aga nõid on ta sellegipoolest.
TAL ON KASS
TA LENDAB ÖÖSITI RINGI
TA ON KURI

See raamat on väga õudne, kaasahaarav ja naljakas.

Piia Tuule

Reet Kudu “Elu algab kümneselt”

Velualgabkumneseltäike raamat, aga suur sisu.

Jaanus on 9-aastane poiss, kelle vanemad töötavad välismaal. Ta elab vanaisa, õe ja kahe vennaga. Jaanus unistab, et saaks juba 10-aastaseks. Sinna on ainult 190 päeva. Seni on ta aga väike poiss, keda narrivad naabripoisid, kellele veel ei kingita jalgratast nagu tema vanemale vennale, kes peab õde passima ja kõige selle juures veel vanaisale sibulasuppi keetma. See viimane on kõige meeldivam tegevus, sest Jaanusele meeldib köögis askeldada ja kohe nii, et tema magustoit “Tulepill” võitis telesaates eripreemia. Aga see kõik peab lõppema kui ta saab kümme. Tema kohustused võtab üle noorem vend nii nagu tema pidi võtma kui vanem vend sai 10-aastaseks. Eriti püsimatu õe valvamine…

Jälle parv kinni sidumata. Ukerdab keset järvelaiku. Näe, keegi veel mingi veidra kompsu parvele unustanud. Ohkan raskelt ja pikalt. Mis mul teiste kompsudega asja, mul vaja Pirtsu-Pilli otsida, et noorem õde enne vanataadi tulekut kindlas kohas oleks.
Keeran välisukse lukku, astun paar sammu mäest alla ja tardun. 
Komps?
Parvel?!
Sööstan uuesti trepile. See mügarik kesk vett? Kas tal pole mitte ümber midagi mummulist nagu minu õekese kleit?

Kuid see 190 päeva ei möödu kergelt ja kas see oodatud vabadus oli see mida Jaanus ootas?

Piia Tuule

Sildipilv