Ilmar Tomusk “Julius, mida sina suvel tegid?”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna võitja 2023.

Minu nimi on Julius. Meie lasteaias ei oska keegi minu nime õigesti öelda. Kõige rohkem on neid, kes ütlevad Julljus. Aga ma pole Julljus, ma olen Julius ja nad võiksid sellest juba aru saada…

Ilmar Tomuski uus lasteraamat räägib loo kuueaastasest Juliusest, kes veedab esimest korda elus oma suvevaheaja maal vanaema ja vanaisa juures. Kui suvi läbi saab ja kõik lapsed taas lasteaeda lähevad, saavad nad ülesandeks rääkida, mida nad suvel tegid. Igal lapsel on mõni tore lugu jutustada, näiteks õppis Andrei rulluiskudega sõitma ja Voldemar käis terve suve mustikaid korjamas. Kuigi Juliusele ei meeldi rääkida, tuli talle siiski meelde, mida ta suvel tegi, ning ta hakkas jutustama sellest, kuidas Emmanuel Makaron vetsupotti kukkus, kuidas ta endale tibu sai, kuidas ta kuke käest kolki sai ja kuidas ta lehmakookidega kohtus.

Nendest ja paljudest teistest Juliuse naljakatest juhtumitest saad sa aga ise lugeda. Soovitan kindlasti lugeda, sest tegemist on väga vahva ja naljaka raamatuga. Raamatu lõpus juhtub veel üks vahva seiklus kogu lasteaiaga, aga mis see täpselt on saad teada juba raamatust!

P.S Väike hoiatus! Pärast raamatu läbi lugemist võib sul tekkida suveigatsus!

Kristin Tohvre

Sanne Rooseboom “Lahenduste ministeerium”

Niina on uudishimulik ja energiline 11-aastane tüdruk, kellel on pidevalt “pea tuult täis”, nagu ütleb Niina ema. Ühel päeval toob tema postiljonist isa koju kirja, mis on adresseeritud lahenduste ministeeriumile. Kirja ei saa kohale viia, sest sellist ministeeriumi ei ole olemas. Niinale ei anna asi rahu ja ta teeb midagi sellist, mida tegelikult teha ei tohiks: avab ümbriku ja loeb kirja läbi.

Kiri on 9-aastaselt Ruubenilt, kes otsib abi, kuna teda kiusatakse koolis. Niina ei saa seda niisama jätta ja koos oma parima sõbranna Alfaga mõtlevad nad välja plaani Ruubeni aitamiseks. Sealt saab alguse seiklus, mis osutub suuremaks, kui lapsed iial oodanud oleks. Sest võib-olla on salapärane lahenduste ministeerium tegelikult ikkagi olemas… Ja samuti need, kes tahavad headuse levikut iga hinna eest takistada.

Niina läks näost veel punasemaks. “Lapsed ei tule võib-olla arvesse ja ega ma väidagi, et me hakkama saaksime, aga…” Tegelikult oli see mõte tal pööningul peast läbi käinud küll. Siis, kui ta rahvusvahelise seltsi reegleid nägi. Meie saaksime sellega hakkama, mõtles ta. Tema, Alfa ja Ruuben. Aitaksime salaja inimesi ega räägiks sellest kellelegi.

See on tõeliselt põnev lugu headuse ja sõpruse jõust. Kui oled nutikas ja julge, siis leidub igale probleemile lahendus, ja teisi aidates võib ka su enda elu täielikult muutuda.

Kirsti Läänesaar

Aidi Vallik “Pints ja Tutsik”

Lugemine neile, kes soovivad lemmiklooma võtta! Rohkem on küll juttu sellest, mis ootab ees värsket koeraomanikku, aga ka sellest, kes võib kaasa tulla kassiga.

Raamat räägib kass Pintsust, kes sündis kirikus, aga ta oli siiski ilma hoolivast kodust, ning koer Tutsikust, kes tõsteti ühel külmal talvepäeval lihtsalt poe parklas autost välja. Nad jõudsid Maikellukeste hoolivasse perre ja siis läks lahti loomaomaniku igapäevane elu.
Esmalt alati tuleb tänavalt leitud loom viia loomaarsti juurde, et teada saada kas ta ei ole haige.

Arst uuris Pintsu tähelepanelikult ja kaua. Vaatas talle kõrva, suhu ja silma. Vaatas isegi kurku. Siblis Pintsu karvades ja uuris kassipoja kaela, käppi ja saba. Vaatas ka kõhu alla.
“Tore terve kassipoiss!” ütles ta siis emale. “Ainult et mõned kirbud on tal vist kallal.”

Ja kindlasti peab looma õpetama, eriti suuri koeri. Koeral on tähtis teada, kes on karja juht ja kus on tema koht seal karjas.

Just Maikellukese isa on Tutsiku jaoks tema karja juht, tark ning võimas pealik. Isa järel tulevad tähtsuse järjekorras ema Maikelluke, kass Pints, Mait ja alles kõige lõpuks Mari. Sest Mari on kõige väiksem.

Piia Tuule