Katariina Libe “Selena Kuu Nukumeistrite saarel”
Üheteistaastane Selena Kuu elab koos emaga Hundi mõisas. Kui tüdruk oli veel väike, läks tema isa reisile, kust ta enam tagasi ei tulnud. Selenal ei lähe kohalikus külakoolis kuigi hästi, tal pole sõpru ega ka õdesid-vendi ja ta tunneb end hiigelsuures häärberis üsna üksikuna. Ühel päeval leiab Selena pööningult kummalise nuku, mis näeb välja täpselt nagu tema vaarvanaema Eleanora. Varsti pärast seda ilmub mõisa võõras naisterahvas, kes avaldab tüdrukule rabava saladuse: Selena pärineb nukumeistrite hulgast, kes oskavad luua hingenukke ehk hinusid – väikeseid koopiaid iseendast. Selena jätab vana elu seljataha, et asuda õppima imelises paigas, Nukumeistrite saarel, mida ei leia üheltki maakaardilt.
„Kas see saar on salajane? Kas inimesed ei tohi sellest teada saada?” küsisin ma sosinal.
„Kui aus olla, siis me ei näe väga palju vaeva selle varjamisega. Kas sa kujutad ette, et üks tavaline täiskasvanud inimene usub sind, kui sa talle räägid, et keset ookeani asub saar, mida näevad vähesed, ja sellel elavad maagid, kes suudavad meisterdada elusaid nukke?” naeris vanadaam.
Alguses tundub see kõik kui kaunis unenägu, eriti rõõmus on Selena selle üle, et leiab endale esimest korda elus head sõbrad. Peagi aga selgub, et ka Nukumeistrite saarel leidub nii headust kui kurjust ja kõiki ei saa sugugi usaldada. Raamat tutvustab lugejale paeluvat nukumaagide maailma, kus imed on igapäevased asjad, kuid mis peidab endas ka omajagu süngeid saladusi…
Kirsti Läänesaar