Ilmar Tomusk “Uks”

Kuuendas klassis õppiv Margus ehk Mäks, nagu ta end ise kutsub, on erakordselt tark poiss. Tal pole vaja enamat, kui õpikuleheküljest silmadega üle libistada, ja kõik jääbki meelde. Lisaks oskab ta suurepäraselt süüa teha ja kiiresti joosta. Seda viimast oskust läheb tal paraku ka sageli vaja, sest kaks kaaki seitsmendast klassist on ta endale kiusamisobjektiks välja valinud ja ei möödu pea ühtegi päeva, ilma et nad Margusele mingit vastikut vempu ei mängiks. Ühel päeval kiusajate eest põgenedes satub Mäks metsatukas veidra räämas maja juurde. Muidugi otsustab poiss majja kolama minna ning seal juhtub temaga midagi väga kummalist ja seletamatut. Kui Mäksi klassi tuleb uus tüdruk, keda seitsmendikud samuti kiusama hakkavad, otsustab Mäks talle majast rääkida.

“Ma ei saa mitte millestki aru,” tunnistas Sirli.
“Mina ka ei saa,” lausus Mäks. “Aga ma tahaksin saada. Sellepärast ma mõnikord selle maja juures käingi.”
Lapsed sisenesid metsatukka ning olid varsti maja juures.
“Täiesti tavaline maja,” leidis Sirli, kui oli seda ühelt ja teiselt poolt vaadanud.
“Esialgu tundub jah, et on tavaline,” nõustus Mäks. “Aga kui korra sees ära käid, siis sa enam nii ei mõtle.“

Noored püüavad koos maja müsteeriumist aru saada, mõista, miks just nemad selle koha avastasid, ja mida püüab neile öelda salapärane mees nende unenägudes.
Tegemist on põneva fantaasialooga, mis räägib ka kiusamisest, sõprusest ja perekonnast, andes lootust, et igast raskest olukorrast leidub väljapääs.
Loole on suurepäraseks täienduseks Priit Rea müstilised illustratsioonid.

Kirsti Läänesaar

Anna Jürgen “Sinine Lind”

Lugu sellest, kuidas 18. saj. teisel poolel valge poiss irokeeside juurde satub, seal kasvab ja koduneb. Kui ta aastate pärast oma sünniperekonna juurde saadetakse, siis tahab ta tagasi irokeeside juurde. 

Raamatu kirjutamisest on üle 70 aasta möödas ja mõne koha peal on seda tunda, aga ma arvan, et ajaloolise jutuna sobib indiaanihuvilisel lugeda tänapäevalgi. Ses raamatus palju teavet indiaanlaste igapäevaelust: millised olid rõivad, mida söödi, kuidas põldu hariti, kuidas soola saadi, milliseid ravimtaimi kasutati, kuidas jahti peeti ja kala püüti, millised olid klannide ja hõimude omavahelised suhted.

Raamatu pealkiri on poisi nimi, irokeeside juures saab poiss uueks nimeks Sinine Lind.

Anna Jürgen on kirjutanud peale “Sinise Linnu” veel tosinkond indaaniraamatut, eesti keeles neid kahjuks pole, küll aga see näitab autori huvi teema vastu. See huvi ja teadmiste rohkus on ka selles “Sinises Linnus” olemas.

Tiina Sulg

Katariina Libe “Selena Kuu Nukumeistrite saarel”

Üheteistaastane Selena Kuu elab koos emaga Hundi mõisas. Kui tüdruk oli veel väike, läks tema isa reisile, kust ta enam tagasi ei tulnud. Selenal ei lähe kohalikus külakoolis kuigi hästi, tal pole sõpru ega ka õdesid-vendi ja ta tunneb end hiigelsuures häärberis üsna üksikuna. Ühel päeval leiab Selena pööningult kummalise nuku, mis näeb välja täpselt nagu tema vaarvanaema Eleanora. Varsti pärast seda ilmub mõisa võõras naisterahvas, kes avaldab tüdrukule rabava saladuse: Selena pärineb nukumeistrite hulgast, kes oskavad luua hingenukke ehk hinusid – väikeseid koopiaid iseendast. Selena jätab vana elu seljataha, et asuda õppima imelises paigas, Nukumeistrite saarel, mida ei leia üheltki maakaardilt.

„Kas see saar on salajane? Kas inimesed ei tohi sellest teada saada?” küsisin ma sosinal.
„Kui aus olla, siis me ei näe väga palju vaeva selle varjamisega. Kas sa kujutad ette, et üks tavaline täiskasvanud inimene usub sind, kui sa talle räägid, et keset ookeani asub saar, mida näevad vähesed, ja sellel elavad maagid, kes suudavad meisterdada elusaid nukke?” naeris vanadaam.

Alguses tundub see kõik kui kaunis unenägu, eriti rõõmus on Selena selle üle, et leiab endale esimest korda elus head sõbrad. Peagi aga selgub, et ka Nukumeistrite saarel leidub nii headust kui kurjust ja kõiki ei saa sugugi usaldada. Raamat tutvustab lugejale paeluvat nukumaagide maailma, kus imed on igapäevased asjad, kuid mis peidab endas ka omajagu süngeid saladusi…

Kirsti Läänesaar