Ilmar Tomusk “Vapper siil”

Selle raamatu näol on väiksematele lastele mõeldud pildiraamatute riiul saanud taas väärika lisa. Tegu on lihtsa looga siiliperest. Siili-isa tahab oma lapsed kooli saata, kuid kohal, kus vanasti oli jalgrada, laiub nüüd tiheda liiklusega asfalttee. Kool asub teisel pool ohtlikku maanteed, kuid õnneks leidub inimesi, kes märkavad ka endast pisemaid. Nii ehitatakse autotee alla tunnel, kust loomad teisele poole pääsevad ning nii saavad siililapsed ikkagi koolis käima hakata.

Catherine Zaripi soojades toonides illustratsioonid on suurepärased nagu alati ja aitavad toredat juttu veel paremini lasteni viia.

Anu Amor-Narits

Maire Forsel “Parem kui kaneelisai”

Kaisa ja Kalle on täiesti tavalised kaksikud täiesti tavalisest perekonnast, kes elavad saarel väikeses Triigi külas. Kõik oli ilus ja hea kuni päevani, mil ema koondati. Isal oli küll töö, aga nad ei saanud enam reisida ja tuli kokku hoida. Alguses oli tore, sest ema oli alati kodus ja soe toit ootas laual. Aga kui juba mõnda aega olid toiduks ainult makaronid, siis enam ei olnud tore.

“Siin külas pole ju ühtegi töökohta,” vastas Kalle.
“Ei ole jah,” ütlesin ma vastu. “Aga me võime ju selle töökoha ise teha!”
“Mismoodi?” ei suutnud Kalle kuidagi oma imestust varjata.
“Lihtsalt! Ega siis töökohad kusagil puu otsas ei kasva, ikka inimesed ise loovad ju neid!” hüüatasin ma optimistlikult.

Niisiis võttis Kaisa ohjad enda kätte ja hakkas emale äriideid pakkuma. Esmalt midagi, mida saab tasuta – kuna just õitses pärnapuu, siis korjati pärnaõisi, et pärast need maha müüa. Peale tegusa päeva lõppu sai Kaisale aga selgeks, et see ei ole just see, millega aasta otsa raha teenida.

Järgmisel hommikul alustati värskete mõtetega ja tulemuseks oli tõdemus – kui juba ettevõtjaks hakata, siis see peab olema asi, mida endale ka teha meeldib. Nii nagu härra Saiale pagariärist meeldivad kaneelisaiad, leidsid Kaisa ja Kalle pere selle, millega neile meeldib tegeleda.

Piia Tuule

Laura Ertimo “Kus sa oled?”

Uu-uu! Hei, kus sa oled? Mina olen Plumps. Tahaksin avastada maailma koos sinuga, aga enne peame teineteise üles leidma. Hüppasin siia, sest tervet galaktikat vaadates ei ole Päikesesüsteemi näha. Ehk leiame järgmistelt lehekülgedelt juba mõne koha, kus kohtuda.

Tore ümarik tegelane Plumps viib põnnid avastusretkele, mis kulgeb makrokosmosest mikrokosmosesse. Maailmaruumi avarusest rännatakse kaunile sinirohelisele planeedile, kus inimesed sibavad ringi nagu sipelgad, metroorongid kaovad vihmaussidena tunnelitesse ja juhuslikult maandunud liblika jalad kõditavad lapse kätt. Sealt edasi minnakse mikroskoobi all avanevasse pisiolendite maailma ning viimaks jõutakse aatomi sisemusse, mis kummastaval kombel sarnaneb taas suure kosmosega.

Hei, uu-uu, kus me nüüd oleme?
Aatomite sees põrkavad osakesed kokku ja kargavad lahku igas aines oma seaduste järgi, nii sinus kui ka minus.
Aga oota, kas see ongi kosmos?
Kas meie oleme ka seal?

Soome teaduskirjaniku Laura Ertimo ja bioloogist illustraatori Sanna Pelliccioni koostööna valminud raamat aitab tutvustada meie maailma ülesehitust kõige väiksematele teadushuvilistele.

Kirsti Läänesaar

Victoria Schwab “Kummituste linn”

Juba „Kummituste linna” kaanepilt annab aimu, et tegemist on tõeliselt kõhedusttekitava raamatuga – ja seda see tõepoolest on.

Salapärastel asjaoludel uppumissurmast pääsenud Cassidy, kelle parim sõber Jacob ei viibi päriselt elavate hulgas, näeb kummitusi. Tüdruk suudab liikuda läbi Loori, mis eraldab meie maailma teispoolsusest, ning taaskogeda kunagi toimunud sündmusi, kuhu hinged millegi tõttu kinni on jäänud.
Neil retkedel on tal alati kaasas vana fotoaparaat, mis kummitusi küll enamasti ei jäädvusta, kuid osutub hiljem kasulikuks hoopis ühel teisel üllataval põhjusel.

Mu fotokas võib olla eriline, aga see pole nii kummaline kui ma ise. Ma võin selle endaga teisele poole Loori kaasa võtta, aga see ei näe sealset nagu mina. Suurema osa ajast on fotod tavalised: mustvalged tõlgendused mu värvilisest maailmast.
Aga aeg-ajalt mul veab.
Aeg-ajalt tabab fotokas mõne varju kuskil seina ääres, piirjooned suitsuna kogu ümber heljumas, mõne ukseava, mida enam pole.

Cassi kirjanikest vanemad uurivad samuti seletamatuid nähtusi, ehkki nemad ise vaime ei näe. Kui nad hakkavad juhtima kummitustest rääkivat telesaadet, lähevad asjad päris pinevaks. Nimelt sõidab perekond esimese saate filmimiseks Šotimaale Edinburghi linna, mis on üks kummitusterohkemaid kohti maailmas. Cass ei suuda enam Loori tõmbele vastu panna ja kistakse vastutahtsi vägagi ohtlikesse seiklustesse. Sest vaimudemaailmas on kurjust ja õelust, mis sirutab võimaluse korral käe ka elavate järele…

Filmides suudavad poltergeistid telekaid tõsta ja voodeid üle põranda libistada. Tegelikkuses aga kulub kummitusel kõvasti vaimujõudu, et küünitada läbi Loori – nende ja meie maailma lahutava kardina. Ja need kummitused, kellel on sedalaadi jõudu, on harilikult väga vanad ja mitte kuigi toredad. Elavad ammutavad jõudu armastusest ja lootusest, aga surnud koguvad väge süngematest asjadest. Valust, vihast ja kahetsusest.

Kaasahaarav ja judinaid tekitavalt põnev raamat on Cassidy Blake´i sarja esimene osa.

Kirsti Läänesaar