Anti Saar “Kuidas minust ei saanud kirjanikku”

11-aastane Juhan, sõpradele Juks, on suur kirjamees. Seiklusjutt või ajaleheartikkel, haiku või reisikiri – ta ei põlga ära ühtegi žanri. Mõte lendab ja sulg jookseb, aga kummalisel kombel ei õnnestu poisil alustatud teoseid kuidagi lõpuni kirjutada. Raamatu lustakad lood räägivadki neist rohkem või vähem uskumatutest põhjustest, miks Juksist suurele kirjutamisinnule vaatamata kirjanikku ei ole saanud.

Enamjaolt polegi asi üldse Juhanis, hoopis elu ise veeretab tema teele pidevalt erinevaid takistusi. Küll keelab trahvihirmus naabrimees artikli avaldamise ära, küll rebib pahane klassiõde Juhani kirjatöö tükkideks… Ühel puhul koguni tarvitab üks matkal liigselt mustikaid söönud sõber Juhani reisikirja viimaseid lehekülgi… teadagi, milleks.

Päris viimases loos toimub aga üllatav pööre. Lugeja tõmmatakse lipsti! raamatusse sisse ja tekib küsimus, kes üldse on päris ja kes välja mõeldud. Kellega sündmused juhtuvad ja kes neid kirja paneb? Juhani sõber Robi selgitab targalt, et siin on tegemist sellise nähtusega nagu metafiktsioon: see on enesele osutav kirjandus, kus vaagitakse küsimusi väljamõeldise ja tegelikkuse vahekorrast.

Sellel keerulisel jutul ei maksa end aga ära ehmatada lasta, suurepärane lugemiselamus on igal juhul garanteeritud. Nii nagu kõiki Anti Saare raamatuid, iseloomustab ka käesolevat ülimalt nauditav muhe huumor, võime näha igapäevaelu uudse ja üllatava nurga alt ning oskus usutavalt kirjeldada noore inimese mõttemaailma.

Ja muidugi on äärmiselt tänuväärne autori palve mitte korraldada antud raamatu kohta ühtegi tunnikontrolli. Las see jääda pealegi puhtalt mõnu pärast lugemiseks.

Kirsti Läänesaar

Franziska Biermann “Härra Rebane sööb raamatuid”

Mis juhtub siis, kui raamatuhuvilisest saab raamatuõgard? Härra Rebasega just nii läkski. Tema armastus raamatute vastu oli nii suur, et iga kord, kui ta oli raamatu läbi lugenud, pistis ta selle näputäie soola ja pipraga nahka. See omakorda tekitas talle palju pahandust. Oma lemmiktoidupoodi „Nurgapealsesse Raamatupoodi” polnud tal varsti enam asja, sest ta pisike tengelpung ei pidanud nii suurtele väljaminekutele kuigi kaua vastu. Ka raamatukogutöötajad ei vaadanud eriti hästi sellele, et teosed raamaturiiulis olid kas läbimärjad, lehkasid vastikult või olid üldse puudu. Kuidas siis leevendada aina kasvavat raamatunälga? Lahenduseks tundus raamaturööv, kuid kuritegu on kuritegu ning nii sattuski härra Rebane täieliku lugemiskeeluga vanglasse. Suures ahastuses leidis ta lõpuks kõige õigema mooduse oma tohutu raamatunälja kustutamiseks…

Mängulise raamatu stiilinäiteks olgu ära toodud olukord, kus härra Rebane astub esimest korda raamatukokku.

„Rebane astus sisse ja leidis end otse pudrumägede keskelt – ta nägi kilomeetrite kaupa raamatuid, riiulid oli servast servani täis. Oo, kui maitsev, mõtles väike härra Rebane. Tundus lihtsalt uskumatu, et siit võis raamatuid ilma rahata kaasa võtta. Nüüdsest tuli väike härra Rebane iga päev raamatukokku. Ta silmitses salaja oma toidupoolist ning noolis, nuustas ja limpsis prooviks üht või teist lehekülge. Kui ta leidis midagi maitsvat, toppis ta selle oma rebasekotti ja vedas koju.”

Klaari Tamm