“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Posts tagged ‘seiklus’

Hasso Krull “Kiisuke ja veeuputus”

Kiisukesel on paksus metsas kõrge puu otsas hubane majake, kus on mõnus multikaid vaadata, raamatuid lugeda ja puslesid kokku panna. Kuna majake on nii kõrgel, arvab kiisuke, et teda ei ohusta seal miski. Isegi kui metssiga kuulutab ette suurt veeuputust, ei kiirusta kiisuke teistega koos mägedesse pakku. Aga siis hakkab vihma sadama ja vesi tõuseb aina kõrgemale ja kõrgemale…

Marja-Liisa Platsi võrratute illustratsioonidega raamat jutustab veeuputuse müüdi lapselikus võtmes. Igati nauditav kooslugemine täiskasvanule ja väikelapsele, piisavalt lihtne, aga põnev iseseisvaks lugemiseks algajale lugejale.

Kirsti Läänesaar

Tiiu Kitsik “Herkülo büroo”

Raamatu peategelasteks on peagi kooli minevad naabrid Sofi ja Paul, kes elavad mõnusat elu ühes väikeses asulas. Vaimukalt räägitakse laste igapäevastest tegemistest ja väikestest seiklustest.
Kui ühel hommikul on Sofi kass Tuustik kadunud, hakkavad lapsed koos asja uurima ning asutavad oma detektiivibüroo nimega Herkülo Büroo. Täiskasvanutele seostub selle nimega esmajoones kindlasti üks maailmakuulus detektiiv, kuid siin raamatus annab büroo nimele tõuke herkulopuder, mida Sofi ema lastele hommikuti keedab.
Lastele mõeldud detektiivilood on praegu väga populaarne žanr, aga vaatamata pealkirjale on siin tegu pisut teistsuguse looga. Sofi ja Paul ei maadle sugugi vaid ühe keeruka looga vaid otsivad detektiivi kombel lahendusi paljudele elutähtsatele küsimustele, nagu näiteks, kuidas pääseb tuppa hambahaldjas, mis saladust varjab Pauli isa või miks on Sofi kodus järsku üllatavalt palju komme.
Tegu on lustaka ja hoogsa raamatuga, mis pakub muhedaid nalju nii suurtele kui väikestele. Kiitmata ei saa jätta ka autori enda loodud värvikirevaid ja rõõmsaid illustratsioone.
Väikese lisaboonusena lõpeb raamat Sofi ema imemaitsva Herkülo Büroo pudru retseptiga.

Anu Amor-Narits

Helen Käit “Janne ja Joosep. Kadunud lapsed”

Võluilmad on saanud täienduse. Janne ja Joosep  seiklevad jälle, sest Võluraamat  on ellu ärganud. Viimasest suuremast seiklusest on möödas kaks aastat.  Raamat on lebanud riiulil ja õde-venda elanud oma igapäevast elu. Kui aga kätte jõuab Janne kolmeteistkümnes sünnipäev, saavad alguse kummalised sündmused. Nimelt näeb tüdruk unes võõrast väikest last, kes oleks justkui hädas. Vennaga koos Võluraamatut sirvides leiavad nad tollesama  tüdruku pildi. Siit algabki nende uus seiklus, mis viib neid seekord  maailma nimega Hardron, kus elavad väga erinevad rahvad – ovungid, krelangid, Magnamilderi hiiglased ja muidugi  hirmuäratavad  leegitsevate silmadega pahalased. Viimased  on asunud  hadronlasi röövima, kadunud on nii täiskasvanuid kui lapsi, sealhulgas selle väikese tüdruku õde. Janne ja Joosep peavad Hadroni asukaid aitama, et  röövitud jälle vabaks saaksid. Neil on küll abilisi kohalike hulgast kuid kogu ettevõtmist ähvardab läbikukkumine, sest röövijad osutuvad kavalamateks. Lastel tuleb appi võtta võlumine, et vangide vabastamine hästi lõpeks. Janne on nutikas tüdruk ja mõtleb välja teravmeelse lahenduse ning suur lahing heade ja halbade  vahel saab üsna ootamatu alguse ja väga toreda lõpu. Niimoodi rõõmsalt lõpebki Janne ja Joosepi  Suur Seiklus ning Jannel ei jää muud üle kui raamatu lõpus nentida, et “….küll mul on ikka tore vend”. Ka meie lugejatena võime rahul olla, sest kurjus sai seekord võidetud.
Lugege ja tundke põnevust ning loo lõpus kergendust!

Ädu Neemre

Dorothea Flechsig “Sandor. Nutikas nahkhiir”

Jendrikut ja tema väikevenda Tomi kasvatab ema üksi. Nad pole väga jõukad ja Jendrikul on koolis raskusi. Ta istub viimases pingis ja ei suhtle eriti kellegagi. Jendriku pingi kohal vanas rulookastis elab aga Sandor, nutikas nahkhiir, kes oskab rääkida ja on koolitundides nii mõndagi kõrva taha pannud. Kui need kaks tuttavaks saavad, hakkab alles asju juhtuma! Poiss ja nahkhiir teevad koos koolitööd, satuvad põnevatesse seiklustesse ja mis kõige tähtsam – leiavad viimaks ka teisi toredaid sõpru, Jendrik klassikaaslaste, Sandor nahkhiirte hulgast.

„Täna juhtus nii palju!” naeratab Jendrik. „Mul on väga hea meel, et sa minu sõber oled!” „Minul on ka hea meel, et sina minu sõber oled!” sosistab Sandor. „Ma olen muidu nimelt üsna üksildane…” „Tõesti,” imestab Jendrik. „Ja kus su pere on?”
Seepeale tõmbleb Sandori lontkõrv, ta paneb hambad naljakalt alahuulele ja teeb veidraid lõustu.

Armas nahkhiirepoiss Sandor oma lontis vasaku kõrva, pisikeste nööpsilmade ja vahva olekuga võidab kindlasti iga lugeja südame. Raamatu lõpust leiab nende omamoodi loomade kohta ka huvitavaid tõsielulisi fakte ning nahkhiire-eksperdi Lauri Lutsari järelsõna spetsiaalselt Eesti lugeja jaoks.
Lühikeste peatükkide ja värviliste piltidega raamat on sobilik lugemine algklassilastele, kes hindavad põnevat lugu, aga ei ole veel valmis mahukamat teost kätte võtma.

Kirsti Läänesaar

Kristi Piiper “Metsajärve pärandus”

9-aastane Maara elas koos 12-aastase venna Sveni ja vanematega üheksakorruselises kortermajas. Ühel päeval teatas isa, et tema vanaonu Eugen on surnud ning oma maamaja nende perele pärandanud.

Kuid lisaks sellele, et lapsed polnud kunagi kuulnud isa eraklikust vanaonust Eugenist, selgus, et Eugenil oli ka kaksikõde Laama, kes jätkuvalt Metsajärve talu naabermajas elas.

Vanatädi Laama tuli Maara perele külla ja lubas neid aidata kui nad maale kolivad, kuid pealtnäha sõbralik vanatädi tundus Maarale kuidagi kahtlustäratav.

Kuid kogu pere oli nii elevil mõttest, et nad saavad maale kolida, et keegi teine peale Maara midagi imelikku vanatädi käitumises ei märganud.

Kevadel algas Metsajärve talus suur remont ning suve algul kolitigi maale. Remonditud maja oli ilus ja elu maal tore, kuid Maara hakkas nägema metsas ja järve ümbruses hirmutavaid asju ning vanatädi Laama hakkas tunduma aina salalikum…

Mida põnevat ja hirmsat juhtus Maara, Sveni ja ta sõpradega ning mis saladus oli vanatädi Maaral, jääb juba lugeja avastada.

Anu Amor-Narits

Kristina Ohlsson “Hester Hilli mõistatus”

Frank naeris samuti. Aga oli selgelt näha, et kõik olid närvilised. Sammud trepil polnud neil meelest läinud. Megil samuti mitte.
“Minge,” sosistas ta ja tundis, kuidas kõht krampi tõmbus.
“Kuhu?” küsis Frank vaikselt ja muutus tõsiseks.
“Te ei saanud aru,” seletas Meg. “Esimene täht oli M. Siis I. Seejärel N, G, ja E. MINGE.”
Laua ümber tekkis hiirvaikus. Megi käsi värises, kui ta kuuli järjepanu renni heitis. Ikka ja jälle. Täht tähe järel.
                                K
                                E
                                L
                               D
                               R
                               I
                               S
                              S
                              E
Ja siis ei tulnud rohkem midagi. Ükskõik kui palju Meg ka ei proovinud. Kuul tegi mõne tiiru ja seisatus. Aga mitte tähtede juures, vaid rennis.
Megi süda puperdas. Mäng oli neile saatnud sõnumi.
“Minge keldrisse.”

“Hester Hilli mõistatuses” on olemas kõik, mida ühelt põnevikult tahta võib: hämara pööningu ja salajaste keldrikäikudega vana häärber, kummituslik tütarlaps mahajäetud jaamahoones, teispoolsuse sõnumeid edastav kuulimäng, kummalised nihked ajas ja ruumis ning Suurt Õnnetust ette kuulutav vana legend…
Kui abielukriisiga maadlevad vanemad Megi ja Franki suvevaheajaks maale saadavad, pole lastel aimugi, millist saladust varjab onu Elioti vana maamaja ning milline keeruline mõistatus neil koos uue sõbra Lilyga lahendada tuleb. Sõpradel tuleb anda endast kõik, et muuta ajaloo käiku ja päästa hävingust terve Svarthedi küla.
Tuntud Rootsi krimikirjaniku Kristina Ohlssoni haarav noortepõnevik pakub lugejale küllaga seiklusi, salapära ja närvikõdi.

Kirsti Läänesaar

Lars Mæhle “Saurusepere. Ujumisvõistlus”

Teate ju küll neid tüütuid vanemaid õdesid-vendi, kes armastavad väiksemaid kiusata ja ohtlikesse seiklustesse kaasa tõmmata? Sauruseperes on asjad täpselt samamoodi.
6-aastane Rasmus Rex tahaks rahulikult rannas lesida, aga kui vanem vend Robin tema kehva ujumisoskuse üle naerab ning Rasmusele ja tema sõbrale Tom Troodonile ujumisvõistluse väljakutse esitab, pole väikesel saurusepoisil pääsu – kes siis tahaks teistest kehvem olla. Ehkki rannast saarele on päris pikk maa ja kuuldavasti peidab end vee all pirakas järvekoletis… Võistlus kujuneb pingeliseks ja kohati päris ehmatavaid üllatusi pakkuvaks, viimaks saab aga mõnusa kõhutäie naerda, kui kiuslikule Robinile antakse meeldejääv õppetund.
Raamatu lõpus tutvustatakse raamatus tegutsenud dinosauruseid sellisena, nagu nad olid päriselus.
Rikkalikult illustreeritud saurusepere-sarja uus osa sobib ettelugemiseks väiksematele põnnidele ja iseseisvaks uurimiseks pisut vilunumale lugejale.

Kirsti Läänesaar

Aleksei Turovski “Kassipoeg Võilill”

Mia ees oli beežikas-roheline kassipoeg, väikeste erkroheliste võilillelehtedega saba ja kõrvade asemel. Niipea kui päikesevalgus langes “asjakese” peale, hakkas ta muutuma ja varsti sai temast üpris lopsakas võilillepuhm kollase kassipojanäoga ja hõbedaste vuntsidega, kes nurrus õnnelikult …

Nii kohtub kassiema Mia oma seitsmenda pojukese Võilillega. Võilill on ütlemata terane ja hakkamist täis kiisu. Tänu Võilillele ja tema sõpradele vabastatakse maailm ülimalt õelast tegelasest Kirrudi Ladrakust. Kirrudi Ladraku tahtis nõiduda kõik maailma loomad inimesteks, et need siis ehitaksid talle õnneliku lapsepõlvemaa, millest pahalane omal ajal ilma jäi.
Aleksei Turovski on selles raamatus loonud kassiema ja oma poegade mõnusa maailma, kust sina väike lugeja saad teada, kuidas kass Mia oma perele kodu valib, lapsed ilmale toob ja neid õpetab ning seda kõike autorile omase faktilise täpsusega.

Tiina Lutter

William Wenton “Kaoseparalüsaator”

William Wenton on sukeldumas järjekordsesse peadpööritavasse seiklusse. Libateate Keskuses hakkavad toimuma kummalised muutused. Vanad vahibotid vahetatakse välja uute psübottide vastu, keskus saab uue turvaülema, kes ei ärata Williamis esialgu mingit usaldust. Keskuse ülem Blenda Zeynomore laseb vahistada Williami vanaisa ja Benjamini. Pisut hiljem võetakse kinni ka William, kellelt nõutakse Koodipüramiidi üleandmist Blendale. Kõige hirmuäratavam on aga see, et Abraham Talley on tagasi ja jahib samuti Koodipüramiidi. Algab jaht ja põgenemine. Mitu korda on William ja Iscia allaandmise ääre peal. Kuid nagu korralikus põnevikus enamasti, tuleb pääsemine viimasel silmapilgul. Meie loos saab selliseks päästeingliks ei tea kust väljailmunud vanaisa hologramm nimega Albert, kes oskab Williami viimasel minutil pahade käest ära päästa. Nõnda saab William hingamisruumi, et talle pandud ülesanded täita. Nimelt tuleb tal Koodipüramiid toimetada Kaoseparalüsaatorisse, mis oletatavasti asub Londoni Toweri Soolatorni aluses sügavas keldris. On üsna imeasi, et William ja Iscia sinna tee leiavad ja väga hirmutav, mille nad sealt eest leiavad. Williamil tuleb teha kiiresti eriti raske valik- keegi tuleb ohvriks tuua!!
Loe ja hoia Williamile kogu aeg pöialt, tal on seda väga vaja!

Tegemist on norra kirjaniku Bobbie Peersi William Wentoni sarja viimase tõlkega. Eesti keeles on olemas eelmised raamatud ilmumise järjekorras: 1. Lüriidiumivaras. 2. Krüptoportaal. 3. Orbulaatoriagent. 4. Maailmalõpugeneraator.

Ädu Neemre

Kairi Look “Piia Präänik ja bandiidid”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2020

“Piia Präänik ja bandiidid” (Tänapäev) on autori teine raamat, mille tegelaseks on Piia Präänik. Seekordsed sündmused Papli tänaval algavad uudisega, et Piiast saab korraga suur õde tervelt kolmele vennale. Põnevust ei tekita mitte ainult kolmikute majja tulemine, ka Piia naabrid lisavad mõistatusi, mida tüdruk oma uue sõbra Villemiga lahendama asub. Toredate piltidega vaimukas ja lõbus raamat nii iselugejale kui ettelugejale.

žürii esinaine Eva Roos

 

Jätkuvad meile juba tuttava Piia Prääniku, tema perekonna ja naabrite tegemised.

Sildipilv