Piret Jaaks “Öölaps”

Mida teha, kui kardad pimedust ja sinu öövalvurina töötav emme on jätnud su vanamemme hoolde tema vanasse, pimedasse, krägisevasse majja? Kui ei aita isegi lutsukomm ega kakao? Võib-olla unejutt lohutab pisut – aga veel parem, kui külla tuleb öölaps, kes ei karda mitte midagi, ja viib sind põnevale retkele läbi imelise öö.

Igaks juhuks peidan pea teki alla.
“Ega sa ometi pimedust karda?” küsib öölaps.
“Kardan. Sest pimeduses pole ju midagi,” vastan mina.
“Kuidas ei ole!” hüüatab öölaps.
Ta võtab mul käest kinni: “Tule, otsime üles need, kes pimeduses peidus on!”
“Kas pimeduses on siis keegi peidus?”
“Pimedus ongi üks suur peitusemäng!” teatab öölaps.

Raamat räägib ühest kõige levinumast hirmust – pimedusekartusest, näidates pimedust hoopis uue külje pealt. Ööhämaruses on peidus palju vahvaid ja salapäraseid asju ja olendeid ning nende tundmaõppimine koos kartmatu sõbraga on tõeliselt põnev seiklus.
Imeilusad pildid on raamatusse joonistanud Lumimari.

Kirsti Läänesaar

Sofia Chantreau “Kaelkirjaku süda on uskumatult suur”

Kümneaastane Vega elab koos isaga Kaelkirjakusaarel ja õpib Kaelkirjakusaare Kütkestava Kooli 3. klassis. Oma emast ei tea ta midagi, isa ja vanaisa ei taha temast kunagi lähemalt rääkida. Vegal on elav fantaasia ja palju loomadest sõpru, keda keegi peale tema enda ei näe. Isa muudab see mõneti murelikuks, nii et Vega püüab oma fantaasiamaailma pigem enda teada hoida. Üldiselt on isa ja tütre elu üsna ühetaoline ja etteaimatav ning sellisena ka lihtne ja turvaline. Siis aga tekib isale kallim, ilus ja jäine Viola, ja Vega ei tunne end enam kodus hästi. Niisiis otsustab tüdruk üles otsida oma ema. Sellel teekonnal ühinevad Vegaga tema vanaisa, kelle kujutlusvõime on vähemalt sama elav kui tüdrukul endal, ja Vega koolikaaslane Nelson, pisut omamoodi olekuga vahva ja uudishimulik poiss.

“Kaelkirjaku süda on uskumatult suur”, õdede Sofia ja Amanda Chantreau koostöös sündinud imeliselt fantaasiarikas, uhkete detailirohkete illustratsioonidega raamat, mis sai 2022. aastal laste- ja noortekirjanduse Finlandia auhinna, pakub lugemisrõõmu igas vanuses lugejale. Ühest küljest on tegemist maagilise looga, kus leidub kõikvõimalikke päris ja väljamõeldud loomi, kuju muutvaid maju, taimi, mida kastetakse limonaadiga, ja palju-palju muud imepärast ja enneolematut. Teisalt räägib see väikesest tüdrukust, kes kasvab ilma emata, vanemate poolt hooletusse jäetud poisist, kellel ei lähe koolis väga hästi, vanast mehest, kes ei saa enam ise endaga hakkama, ja perekondlikest saladustest, mis on jäänud liiga kauaks lahenduseta.

Raamatust leiab hulganisti põnevaid teadmisi loomade kohta, näiteks et kaelkirjaku keel on sinine, madudel pole silmalauge ja teod võivad kolm aastat magada. Sellel kõigel on oma seos ka looga ja üks mõte, mis raamatust kõlama jääb, on see, et nii nagu loomaliike on sadu miljoneid ja kõik on suurepärased just sellistena, nagu nad on, nii on ka iga inimene oluline ja väärtuslik just oma erilisel ja ainulaadsel moel.

Kirsti Läänesaar

Katariina Libe “Selena Kuu Nukumeistrite saarel”

Üheteistaastane Selena Kuu elab koos emaga Hundi mõisas. Kui tüdruk oli veel väike, läks tema isa reisile, kust ta enam tagasi ei tulnud. Selenal ei lähe kohalikus külakoolis kuigi hästi, tal pole sõpru ega ka õdesid-vendi ja ta tunneb end hiigelsuures häärberis üsna üksikuna. Ühel päeval leiab Selena pööningult kummalise nuku, mis näeb välja täpselt nagu tema vaarvanaema Eleanora. Varsti pärast seda ilmub mõisa võõras naisterahvas, kes avaldab tüdrukule rabava saladuse: Selena pärineb nukumeistrite hulgast, kes oskavad luua hingenukke ehk hinusid – väikeseid koopiaid iseendast. Selena jätab vana elu seljataha, et asuda õppima imelises paigas, Nukumeistrite saarel, mida ei leia üheltki maakaardilt.

„Kas see saar on salajane? Kas inimesed ei tohi sellest teada saada?” küsisin ma sosinal.
„Kui aus olla, siis me ei näe väga palju vaeva selle varjamisega. Kas sa kujutad ette, et üks tavaline täiskasvanud inimene usub sind, kui sa talle räägid, et keset ookeani asub saar, mida näevad vähesed, ja sellel elavad maagid, kes suudavad meisterdada elusaid nukke?” naeris vanadaam.

Alguses tundub see kõik kui kaunis unenägu, eriti rõõmus on Selena selle üle, et leiab endale esimest korda elus head sõbrad. Peagi aga selgub, et ka Nukumeistrite saarel leidub nii headust kui kurjust ja kõiki ei saa sugugi usaldada. Raamat tutvustab lugejale paeluvat nukumaagide maailma, kus imed on igapäevased asjad, kuid mis peidab endas ka omajagu süngeid saladusi…

Kirsti Läänesaar

Marius Marcinkevičius “Supermemmed”

Tommi vanaema on täiesti tavaline tore ja hoolitsev memm, kes oskab teha imelisi pannkooke. Poiss armastab vanaema hoolimata sellest, et tal on juures vanainimese lõhn ja Tommi peab koos temaga iidseid hallitanud fotoalbumeid vaatama. Ainus tõeliselt tüütu asi on see, et vanaemal käivad külas sõbrantsid, keda Tommi kutsub vanadeks öökullideks. Kui mutikesed kokku saavad, siis heietavad nad läinud aegadest, söövad imelikke ebaisuäratavaid sööke ja arutavad oma lõputuid haigusi. Ühel ööl juhtub aga midagi ootamatut: Tommi satub peale öökullide salajasele koosolekule ja tema arvamus neist muutub täielikult. Selgub, et tegu on tõeliste supermemmedega, kellel on käsil ohtlik missioon…

“Me ei tohi talle seletada, see on ju riiklik saladus!” hakkas Berta Puuksuste pihta, kuid vanaema katkestas teda järsult.
“Kuss! Mitte mingid saladused pole meie lapselastest tähtsamad! Me jätame ju selle maailma nendele.”
Ja siis hakkasid nad jutustama. Nad jutustasid ja jutustasid, aga minu silmad läksid aina suuremaks ja suuremaks. Nüüd muutusid nende igavesed “kas sa mäletad, aga kas sa mäletad?” nii põnevaks, et ma istusin ja suu vajus lahti.

“Supermemmede” lugu pakub nii nalja kui pööraseid seiklusi ja tänu rohkele pildimaterjalile läheb lugemine lausa lennates.

Kirsti Läänesaar

Stefanie Taschinski “Väike daam”

8-aastane Lilly kolib koos ema, isa ja väikese õega kringlimajja elama. Tagahoovi tal esialgu asja ei ole, pahur majahoidja härra Maksavorst on väravateele riputanud koguni sildi “Lastele keelatud!”. Ühel päeval lipsab tüdruk siiski läbi heki ja saab korraliku üllatuse osaliseks. Nimelt on suure paju alla oma hubase telgi üles pannud üks eriskummaline tegelane – väike daam, maskeerumisekspert, kellel on tuhandeaastase kameeleoniga võluvihmavari ja kes oskab nii edaspidi-, tagaspidi- kui ka loomade keelt. Lilly on uuest sõbrast vaimustuses, aga selleks, et väikese daamiga kohtuda, tuleb tüdrukul kõigepealt ära rääkida ema ja isa, kes ei usu, et väike daam olemas on, ning mööda pääseda tigedast härra Maksavorstist, kes kõik lapsed parema meelega luuaga kokku pühiks ja koos prahiga prügikasti viskaks.

Lilly suureks kergenduseks oli väikesel daamil õigus ning härra Maksavorst neile järele ei tulnud. Vana paju okstes mängis tuul ning väikese valge telgi ees seisid seljakott ja piknikukorv, mille väike daam oli oma salakohtumiseks valmis pannud. Lõhnas sooja mulla ja metsalillede järele – seikluse järele väikese daamiga.

“Väike daam” on tore ja fantaasiarikas raamat, mis näitab, et ka kõige harilikum tagahoov võib endas peita põnevaid saladusi ja maagilisi seiklusi.

Kirsti Läänesaar

Timo Parvela “Varjud. Kõlin”

Mida oleksid sina nõus tegema, et päästa oma parima sõbra elu? Varjust loobumine ei tundu kuigi suure ohvrina – vähemalt Pete arvab nii, kui otsustab oma raskelt haige sõbra Sara päästmiseks vahetuskaupa teha. Aga loomulikult ei ole asi niisama lihtne ja varjust loobudes annab Pete ära veel midagi väga olulist.

Ta vahetas oma varju Sara paranemise vastu. Sellest omakorda järeldub, et mingis mõttes oleks ta nagu kangelane, aga miks ta end siis üldse kangelasena ei tunne? Miks on ta hakanud pigem inimesi ja päevasel ajal liikumist vältima? Miks kardab ta kogu aeg, et ta paljastatakse, kuigi ta ei ole midagi valesti teinud?

Samal ajal toimub kaugel põhjas Jõuluvana valdustes midagi sünget ja kahtlast. Asjasse on segatud varjupaikajad, maa-alused ja mitut sorti päkapikud, kes pole sugugi sellised kenad punaste tutimütsidega mehikesed, nagu me harjunud oleme. Kõige salakavalam ja ebameeldivam neist on pisikeste tigedate silmade ja haisva hingeõhuga Elpiö, kes kaupleb Pete käest välja tema varju. Ja nii on Pete vastu oma tahtmist sattunud suurde ja ohtlikku seiklusse, mille käigus võib juhtuda mida iganes …

Timo Parvela ülimalt põneva fantaasialoo lahutamatuks osaks on Pasi Pitkäneni suurepärased illustratsioonid. Tegemist on triloogia esimese osaga.

Kirsti Läänesaar

Tiina Laanem “Katariina kaaperdab kooli”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2023.

Katariina on neljanda klassi tüdruk, kes tahaks olla samasugune nagu teised ja unistab üle kõige hea sõbra leidmisest. Ükskõik kui palju Katariina ka pingutab, et viisakalt käituda, juhtub temaga ikka igasuguseid ebasobivaid asju. Ta ei suuda kuidagi tunnis paigal püsida ja suu avaneb tüdrukul nagu iseenesest ka siis, kui tuleb tingimata vait olla.

Kuna suures koolis toime tulemine on Katariina jaoks raske, otsustavad vanemad saata tütre elama vanaema ja vanaisa juurde maale, kus tüdruk hakkab käima kohalikus väikses koolis. Nagu arvata võib, ei lähe ka seal kõik päris ladusalt.

Katariina avastab, et vanas mõisas asuva kooli keldrikorrusel toimuvad müstilised asjad ning asi võtab tormilise pöörde, kui Katariina ja ta klassivend Oskar näevad keldriseinal sõnumit: PÄÄSTA HIIRED!

Hoogne lugu täis koolielu, seiklusi ja sõprust. Kuigi Katariina ei saa kunagi olema päris selline nagu teised, leiab ka tema lõpuks rohkem mõistmist ja mis kõige tähtsam – päris oma sõbra.

Anu Amor-Narits

Sanne Rooseboom “Lahenduste ministeerium”

Niina on uudishimulik ja energiline 11-aastane tüdruk, kellel on pidevalt “pea tuult täis”, nagu ütleb Niina ema. Ühel päeval toob tema postiljonist isa koju kirja, mis on adresseeritud lahenduste ministeeriumile. Kirja ei saa kohale viia, sest sellist ministeeriumi ei ole olemas. Niinale ei anna asi rahu ja ta teeb midagi sellist, mida tegelikult teha ei tohiks: avab ümbriku ja loeb kirja läbi.

Kiri on 9-aastaselt Ruubenilt, kes otsib abi, kuna teda kiusatakse koolis. Niina ei saa seda niisama jätta ja koos oma parima sõbranna Alfaga mõtlevad nad välja plaani Ruubeni aitamiseks. Sealt saab alguse seiklus, mis osutub suuremaks, kui lapsed iial oodanud oleks. Sest võib-olla on salapärane lahenduste ministeerium tegelikult ikkagi olemas… Ja samuti need, kes tahavad headuse levikut iga hinna eest takistada.

Niina läks näost veel punasemaks. “Lapsed ei tule võib-olla arvesse ja ega ma väidagi, et me hakkama saaksime, aga…” Tegelikult oli see mõte tal pööningul peast läbi käinud küll. Siis, kui ta rahvusvahelise seltsi reegleid nägi. Meie saaksime sellega hakkama, mõtles ta. Tema, Alfa ja Ruuben. Aitaksime salaja inimesi ega räägiks sellest kellelegi.

See on tõeliselt põnev lugu headuse ja sõpruse jõust. Kui oled nutikas ja julge, siis leidub igale probleemile lahendus, ja teisi aidates võib ka su enda elu täielikult muutuda.

Kirsti Läänesaar

Urmas Nemvalts “Laura, Martin ja metsavana maailm”

Kaksikud Laura ja Martin saavad kooli minnes endale päris oma telefonid. Muidugi on nutimaailm nii põnev ja kaasahaarav, et lapsed ei tahaks uusi mänguasju enam üldse käest panna. Maale vanaema ja vanaisa juurde minnes avastavad nad, et seal on korralik levi ainult metsaservas suure kivi otsas. Just sinna kaksikud oma telefonidega ronivadki, aga mängimisest ei tule sedapuhku midagi välja. Nimelt ilmub laste juurde rohelise habeme ja puujalaga veider tegelane, kes tutvustab end metsavanana ja kutsub neid oma maailma seiklema.

_{“Laura, Martin ja metsavana maailm”, lk 27. Joonistanud Urmas Nemvalts}

Selles raamatus, mille just avasid, on pilte kohe hästi palju. Pildid on väikesed ja üksteise järel reas ning pildid ise jutustavad loo. Teksti on ka – just parasjagu! –, ning see on piltide peal ja tavaliselt jutumullide sees. Kas sa teadsid, et sellist raamatut nimetatakse koomiksiks? Või ongi koomiksid juba sinu suured lemmikud?

Tuntud karikaturisti Urmas Nemvaltsi vahva värviline koomiks „Laura, Martin ja metsavana maailm” on tore lugemine kõigile seiklushimulistele looduse- ja fantaasiasõpradele.

Kirsti Läänesaar

Jemma Hatt “Seiklejad ja aarete tempel”

Lara, Rufus, Tom ja Barney on tagasi! Eelmisest “Seiklejate” sarjast tuntud tegelased seiklevad uues Jemma Hatti raamatus “Seiklejad ja aarete tempel”, kus raamatu peakangelastel tuleb üles leida Egiptuses asuv ajaloo suurim varandus.

Tom läheb oktoobrikuu koolivaheaega veetma Londonisse parimate sõprade Lara, Rufuse ja nende koera Barney juurde. Juba ainuüksi Londonisse minek on Tomi jaoks omaette väike seiklus, kuid ta ei tea, et teda on ees ootamas üks veelgi suurem ettevõtmine. Lara, Rufus ja Tom saavad tuttavaks Lara sugulase Loganiga ning neile tundub, et tuleb üks tüütu ja igav vaheaeg, kuid seda seni, kuni Lara oma onu Logani asjade seast salapärase kirja leiab…

“Keegi on meie tubades käinud?” imestas Logan koos Deega uksel seistes.
“See ei meeldi mulle,” ütles Dee. “Lucase kiri ütles, et on üks kamp ohtlikke inimesi… mis siis, kui need on samad mehed, kes Egiptuse Muuseumi ja restorani juures nuhkisid?”
“Me peaksime täna paadiga lahkuma,” arvas Tom.
“Kui me jõe peal pidevalt edasi liigume, ei ole neil meie jälgi nii lihtne ajada.”

“Seiklejad ja aarete tempel” on tempokas ja põnev lugemine. Autorilt on varem ilmunud raamat “Seiklejad ja äraneetud loss” (2021), nii et kui sulle meeldis sarja esimene raamat, olen kindel, et meeldib ka see. Raamatud on loetavad ka eraldiseisvalt.

Kristin Tohvre