“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Posts tagged ‘seiklus’

Kadri Lepp “Salasõnad”

Mardil kulub koolist koju jõudmiseks alati erakordselt kaua aega, sest koduteel on hirmus palju põnevat uurida ja avastada. Ometi tormab ta täna kodu poole lausa jooksujalu. Mardi parim sõber Siim on talle maalt kirja saatnud, aga see pole mingi tavaline kiri – kirjas on kodeeritud sõnum, mis tõotab põnevust, seiklusi ja hädaohtu! Nüüd tuleb ainult veenda vanemaid Marti kiiresti maale vanaema-vanaisa juurde sõidutama.

Maal selgubki, et vaikses külakeses on toimumas äärmiselt salapärased ja kõhedusttekitavad lood. Mardi sõber pillimees Nurga Jaanus on sattunud haiglasse, tema naabrinaine jäljetult haihtunud ja öösiti sõidavad ümbruskonnas ringi kahtlased võõrad autod. Lisaks on Siimul suur mure: ta on vanaemaga tülli läinud, sest vanaema käitub viimasel ajal täiesti arusaamatult.

Sõbrad asuvad kohe tarmukalt asja uurima ja vahepeal kisuvad seiklused päris kõhedaks… Õnneks saavad jõude ühendades ja üksteisele abiks olles ka kõige keerulisemad koodid viimaks lahti muugitud.

Ühest küljest on tegu kahe poisi kaasahaarava seiklusega, teisalt südamliku looga eluunistustest, tõelisest sõprusest ning armastusest ja hoolivusest perekonnas.

Salapärast ja pisut sügiseselt nukrat meeleolu annavad suurepäraselt edasi Kadri Ilvese kaunid illustratsioonid.

Kirsti Läänesaar

Evelin Kivimaa “Kratitüdruk Krata aitab libahundikutsikat”

Punaste juuste, tedretäppide ja koheva triibulise sabaga Krata on päris ehtne kratitüdruk. Triinu ja tema vend valmistasid krati aastaid tagasi käepärastest vahenditest ning kauplesid talle vanapagana õpipoissi ninapidi vedades ka hinge välja (vanapagan pole seda tempu muuseas sugugi unustanud ja ainult ootab võimalust oma pahameelt näidata).

Igal juhul elab lõbus ja särtsakas Krata nüüd koos Triinu kirjanikust emaga maal ja ootab pikisilmi Triinut linnast koju. Üliõpilane Triinu käib nimelt autokoolis ning on lubanud, et kohe kui juhiloa kätte saab, viib Krata Suurele Autotuurile.

Kui Triinu viimaks koju käima tuleb, ei lähe asjad aga sugugi nii nagu plaanitud. Kõigepealt peab neiu Kratale pettumuse valmistama – tal pole õnnestunud veel sõidueksamit ära teha ja nad ei saagi kohemaid autoga sõitma minna. Lisaks on Triinu ema järgmiseks hommikuks jäljetult kadunud ja selgub hämmastav tõde – ema käib salaja libahundiks ning pole miskipärast oma viimaselt käigult tagasi jõudnud. Kõige tipuks sajab ootamatult sisse Triinu tuttav Monika, kellel on oma printsessiroosale, ent parajalt kange iseloomuga viieaastasele tütrele Liisile mõneks päevaks hädasti lapsehoidjat tarvis.

Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, õnnestub Liisil end hundinahaga mängides libahundikutsikaks moondada ja pimeduse saabudes piirab ähvardav hundikari väikese talumaja ümber. Nii ei jää kentsakal seltskonnal muud üle, kui öö varjus ema vana sidrunkollase autoga põgeneda – mis sest, et Triinul pole isegi veel juhiluba. Lahti läheb pöörane seiklus läbi Eestimaa, mille käigus ööbitakse telgis, joostakse marti, päästetakse end politsei käest ja eksitakse metsa ära, õpitakse tundma iseennast ja oma võimeid, eesti rahvapärimust ja auto hingeelu.

Mõnusalt tempokat, südamlikku ja humoorikat lugu ilmestavad Piia Maiste lustakad värvilised illustratsioonid.

Kirsti Läänesaar

Jaanus Vaiksoo “King nr 40”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2021

Eelmise, 39. numbrit kandva kinga lugudes olnud unenäolisus on asendunud reaalsusega, tõeliste katsumuste, seikluste ja sooviga täiskasvanute maailma parandada. Kingamees Hugo on hädas, sest tema kallim Katja tahab kanuumatkale minna, ent Hugo pole ilmaski kanuusse istunud. Hugole ja Katjale tulevad seltsiks noored sõbrad Paul ja Minna, kuid selgub, et kaunis Salujärv ei meelita ainult matkajaid, vaid ka röövpüüdjaid.

Ladusas stiilis ja isikupäraste karakteritega raamat kooliealistele juhib tähelepanu ka loodushoiu olulisusele.

žürii esinaine Tiia Kõnnussaar

Raamatust “King nr 39” lugejale juba tuttav Paul Viies on saanud pisut vanemaks ja kasvanud on tema jalgki: poes matkakingi proovides osutuvad parajaks kingad number 40. Uusi jalanõusid on poisil vaja aga selleks, et minna koos oma sõprade Hugo, Katja ja Minnaga kanuumatkale. Jõge mööda Salujärve poole sõudes ei oska lustakas seltskond aimatagi, et sealt saab alguse üks tõeliselt põnev ja isegi veidi ohtlik suvine seiklus.

Raamatu lugemine tekitab igatsuse suve ja metsa järele, sest kes ütleks ära järve ääres telkimisest või lõkkel küpsetatud värskelt püütud kalast. Tõsi küll, röövpüüdjate otsa komistada ei tahaks. Just nii juhtub Pauli ja Minnaga, kes julgete ja ettevõtlike noortena ei löö aga põnnama, vaid otsustavad asjas selgust saada ja vajadusel kurikaelad omal käel vahele võtta. Kampa kutsutakse ka Pauli pinginaaber Ats – seltsis segasem.

Selles loos on kõike: pinget, põnevust ja muhedat nalja, kaunist Eestimaa loodust, laagrielu, kalapüüki, vanu legende, sõprussuhteid, esimese armumise õrnu hingepiinu ja isegi näpuotsaga müstikat.

Vaiksoo on loonud ka tõeliselt värvika tegelaste galerii, lisaks Paulile ja tema sõpradele tegutsevad raamatus veel järsk ja otsekohene inspektor Ottoson, pisut lihtsameelsed ja tahumatud maamehed Säga ja Sepik, naljaninast kalapoe müüja Raivo Kullerkupp ja teised omamoodi tüübid. Omaette esiletõstmist väärib Minna ja tema isa koer Valter, rebasekarva soome püstkõrv, kelle kontrollimatu jahiinstinkt, maiuselembus ja kange iseloom viivad nii mõnegi tülika ja koomilise olukorra tekkimiseni.

Kokkuvõttes on tegemist väga mõnusa kodumaise põnevikuga. Tahtmata raamatut otseselt “poistekaks” liigitada, võib siiski arvata, et poisist peategelane ja seikluslik süžee kõnetavad poisse küll (ja sellist kirjandust võiks alati rohkem olla).

Kirsti Läänesaar

Tiina Laanem “Kollase Kassi Komando”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2021

Seikluslik krimi-elemendiga lugu ühe linnajao laste tegemisest. Kui Marta ja Joosepi kodukanti kolivad uued naabrid, hakkavad juhtuma kummalised asjad. Kaduma läheb mitu looma, seejärel torgatakse läbi autorehvid ning tagatipuks ilmuvad öösiti linna seintele veidrad kirjad. Äsja viiendasse klassi läinud noored jäljekütid, Marta ja Joosep, otsustavad asja välja uurida. Hoogsalt kirjutatud lugu hoiab põnevust üleval otsast lõpuni, kuigi päris kurjamit ses raamatus ette ei tulegi.

žürii esinaine Tiia Kõnnussaar

Elu Keila äärelinnas Sambla tänaval kulgeb rahulikult oma igapäevases rütmis hetkeni kui kaua tühjalt seisnud majja asub elama perekond Tuisk. Perekond Tuisk on tõredavõitu ja omaette hoidev ning kui samal ajal hakkavad muidu rahulikul tänaval juhtuma kahtlased asjad, asuvad Marta ja Joosep ümbruskonnal tõsiselt silma peal hoidma.

Ühel ööl lähevad kaduma naabrite puurist naaritsad, teisel ööl torgatakse teisel naabril läbi autokummid, linnas hakkavad seintele ilmuma grafitid ja Tuiskude perepoeg Donald kihutab mustad prillid ees ringi tõukerattal ja tundub üldse kahtlasevõitu.

On kõvasti asju, mida uurida ja kahtluse alt ei pääse ka laste endi vanemad.

Lisaks on Sambla tänava lastel erinevad kodused mured, millega nad toime peavad tulema. Näiteks Marta pere rahaline seis ei ole kuigi hea kuna tema ületöötanud ema vaevleb depressioonis ning Liisu, kelle vanemad on lahus, suurim hirm on, et ta saadekse Rootsi ema ja tolle range uue mehe juurde.

Tegu on põneva ja hoogsa looga, kus tänaval toimunud kahtlased lood saavad lõpuks lahendatud ning üllataval kombel tulevad mängu looduskaitsjad.

Anu Amor-Narits

Hasso Krull “Kiisuke ja veeuputus”

Tartu lastekirjanduse Lapsepõlve auhinna nominent 2021

Metsas elab väike kiisuke. Tal on puu otsas maja, kus ta vaatab multikaid ja paneb kokku puslesid. Ühel hommikul ilmub kiisukese akna taha aga metssiga ja toob ehmatava teate: on tulemas suur veeuputus. “Kiisuke ja veeuputus” on Piibli Noa laeva müüdile tuginev lastepärane jutustus kaasaegses võtmes, mis vihjab õrnalt ka maailma praegusele olukorrale. Ilusas keeles kirjutatud raamatus on helgust ja tabamatut huumorit, mis teeb lugemise mõnusaks nii väikelapsele kui ka täiskasvanule. Illustratsioonide meeleolu haakub tekstiga suurepäraselt.

žürii esinaine Tiia Kõnnussaar

Kiisukesel on paksus metsas kõrge puu otsas hubane majake, kus on mõnus multikaid vaadata, raamatuid lugeda ja puslesid kokku panna. Kuna majake on nii kõrgel, arvab kiisuke, et teda ei ohusta seal miski. Isegi kui metssiga kuulutab ette suurt veeuputust, ei kiirusta kiisuke teistega koos mägedesse pakku. Aga siis hakkab vihma sadama ja vesi tõuseb aina kõrgemale ja kõrgemale…

Marja-Liisa Platsi võrratute illustratsioonidega raamat jutustab veeuputuse müüdi lapselikus võtmes. Igati nauditav kooslugemine täiskasvanule ja väikelapsele, piisavalt lihtne, aga põnev iseseisvaks lugemiseks algajale lugejale.

Kirsti Läänesaar

Lille Roomets “Minu elulugu. Jens Kuusk, 8-aastane”

Tegu ühe lõbusa looga kolme poisi igapäevastest toimetustest. Jens, Pets ja Volts otsustavad vastu astuda elule püsti päi, selleks aga peavad nad läbima erinevaid missioone. Näiteks peavad nad lahendama Petsi vanema õe saladuse, endale ise toidu jaoks raha teenimist või peavad leidma vastuse küsimusele: kas Mäksil on võlurahakott, sest tal on alati head ja paremat? Samas ei saa nad aru kuidas täiskasvanud neid ei mõista ja miks vanemad inimesed ei ole viisakad.

Nad vist varitsesid lapsi kuskil põõsastes ja nurgatagustes, et näha, kas keegi istub või ei istu pingile. Ja kui siis keegi istuda julges, kargas mõni vanainimene peidust välja ja tänitas, et meil, lastel, olla noored jalad ja jõuame seista küll. Nemad, vanainimesed, peavad istuda saama. No ma ei tea, meile lasteaias küll õpetati, et ilusasti kordamööda tuleb asju kasutada.

Kahjuks lõppevad nende väga head kavatsused alati pahandusega. Ja, et maailmas valitseks tasakaal siis kui kaks on pahandada saanud on nende missiooniks kolmandale pahanduse tekitamine.

Piia Tuule

Tiiu Kitsik “Herkülo büroo”

Raamatu peategelasteks on peagi kooli minevad naabrid Sofi ja Paul, kes elavad mõnusat elu ühes väikeses asulas. Vaimukalt räägitakse laste igapäevastest tegemistest ja väikestest seiklustest.
Kui ühel hommikul on Sofi kass Tuustik kadunud, hakkavad lapsed koos asja uurima ning asutavad oma detektiivibüroo nimega Herkülo Büroo. Täiskasvanutele seostub selle nimega esmajoones kindlasti üks maailmakuulus detektiiv, kuid siin raamatus annab büroo nimele tõuke herkulopuder, mida Sofi ema lastele hommikuti keedab.
Lastele mõeldud detektiivilood on praegu väga populaarne žanr, aga vaatamata pealkirjale on siin tegu pisut teistsuguse looga. Sofi ja Paul ei maadle sugugi vaid ühe keeruka looga vaid otsivad detektiivi kombel lahendusi paljudele elutähtsatele küsimustele, nagu näiteks, kuidas pääseb tuppa hambahaldjas, mis saladust varjab Pauli isa või miks on Sofi kodus järsku üllatavalt palju komme.
Tegu on lustaka ja hoogsa raamatuga, mis pakub muhedaid nalju nii suurtele kui väikestele. Kiitmata ei saa jätta ka autori enda loodud värvikirevaid ja rõõmsaid illustratsioone.
Väikese lisaboonusena lõpeb raamat Sofi ema imemaitsva Herkülo Büroo pudru retseptiga.

Anu Amor-Narits

Helen Käit “Janne ja Joosep. Kadunud lapsed”

Võluilmad on saanud täienduse. Janne ja Joosep  seiklevad jälle, sest Võluraamat  on ellu ärganud. Viimasest suuremast seiklusest on möödas kaks aastat.  Raamat on lebanud riiulil ja õde-venda elanud oma igapäevast elu. Kui aga kätte jõuab Janne kolmeteistkümnes sünnipäev, saavad alguse kummalised sündmused. Nimelt näeb tüdruk unes võõrast väikest last, kes oleks justkui hädas. Vennaga koos Võluraamatut sirvides leiavad nad tollesama  tüdruku pildi. Siit algabki nende uus seiklus, mis viib neid seekord  maailma nimega Hardron, kus elavad väga erinevad rahvad – ovungid, krelangid, Magnamilderi hiiglased ja muidugi  hirmuäratavad  leegitsevate silmadega pahalased. Viimased  on asunud  hadronlasi röövima, kadunud on nii täiskasvanuid kui lapsi, sealhulgas selle väikese tüdruku õde. Janne ja Joosep peavad Hadroni asukaid aitama, et  röövitud jälle vabaks saaksid. Neil on küll abilisi kohalike hulgast kuid kogu ettevõtmist ähvardab läbikukkumine, sest röövijad osutuvad kavalamateks. Lastel tuleb appi võtta võlumine, et vangide vabastamine hästi lõpeks. Janne on nutikas tüdruk ja mõtleb välja teravmeelse lahenduse ning suur lahing heade ja halbade  vahel saab üsna ootamatu alguse ja väga toreda lõpu. Niimoodi rõõmsalt lõpebki Janne ja Joosepi  Suur Seiklus ning Jannel ei jää muud üle kui raamatu lõpus nentida, et “….küll mul on ikka tore vend”. Ka meie lugejatena võime rahul olla, sest kurjus sai seekord võidetud.
Lugege ja tundke põnevust ning loo lõpus kergendust!

Ädu Neemre

Dorothea Flechsig “Sandor. Nutikas nahkhiir”

Jendrikut ja tema väikevenda Tomi kasvatab ema üksi. Nad pole väga jõukad ja Jendrikul on koolis raskusi. Ta istub viimases pingis ja ei suhtle eriti kellegagi. Jendriku pingi kohal vanas rulookastis elab aga Sandor, nutikas nahkhiir, kes oskab rääkida ja on koolitundides nii mõndagi kõrva taha pannud. Kui need kaks tuttavaks saavad, hakkab alles asju juhtuma! Poiss ja nahkhiir teevad koos koolitööd, satuvad põnevatesse seiklustesse ja mis kõige tähtsam – leiavad viimaks ka teisi toredaid sõpru, Jendrik klassikaaslaste, Sandor nahkhiirte hulgast.

„Täna juhtus nii palju!” naeratab Jendrik. „Mul on väga hea meel, et sa minu sõber oled!” „Minul on ka hea meel, et sina minu sõber oled!” sosistab Sandor. „Ma olen muidu nimelt üsna üksildane…” „Tõesti,” imestab Jendrik. „Ja kus su pere on?”
Seepeale tõmbleb Sandori lontkõrv, ta paneb hambad naljakalt alahuulele ja teeb veidraid lõustu.

Armas nahkhiirepoiss Sandor oma lontis vasaku kõrva, pisikeste nööpsilmade ja vahva olekuga võidab kindlasti iga lugeja südame. Raamatu lõpust leiab nende omamoodi loomade kohta ka huvitavaid tõsielulisi fakte ning nahkhiire-eksperdi Lauri Lutsari järelsõna spetsiaalselt Eesti lugeja jaoks.
Lühikeste peatükkide ja värviliste piltidega raamat on sobilik lugemine algklassilastele, kes hindavad põnevat lugu, aga ei ole veel valmis mahukamat teost kätte võtma.

Kirsti Läänesaar

Kristi Piiper “Metsajärve pärandus”

9-aastane Maara elas koos 12-aastase venna Sveni ja vanematega üheksakorruselises kortermajas. Ühel päeval teatas isa, et tema vanaonu Eugen on surnud ning oma maamaja nende perele pärandanud.

Kuid lisaks sellele, et lapsed polnud kunagi kuulnud isa eraklikust vanaonust Eugenist, selgus, et Eugenil oli ka kaksikõde Laama, kes jätkuvalt Metsajärve talu naabermajas elas.

Vanatädi Laama tuli Maara perele külla ja lubas neid aidata kui nad maale kolivad, kuid pealtnäha sõbralik vanatädi tundus Maarale kuidagi kahtlustäratav.

Kuid kogu pere oli nii elevil mõttest, et nad saavad maale kolida, et keegi teine peale Maara midagi imelikku vanatädi käitumises ei märganud.

Kevadel algas Metsajärve talus suur remont ning suve algul kolitigi maale. Remonditud maja oli ilus ja elu maal tore, kuid Maara hakkas nägema metsas ja järve ümbruses hirmutavaid asju ning vanatädi Laama hakkas tunduma aina salalikum…

Mida põnevat ja hirmsat juhtus Maara, Sveni ja ta sõpradega ning mis saladus oli vanatädi Maaral, jääb juba lugeja avastada.

Anu Amor-Narits

Sildipilv