Maris Mändel “Tüdruk vagunelamust”

Rasmuse suvevaheaeg pidi algama maasikakoogiga ja paari päevaga mere ääres. Kuna ema pidi ootamatult tööle minema, siis tuli leida endale tegevust. Üks oli kindel, ta pidi iga päev rohima ühe kartulivao ja seda on kasulik kohe päeva alguses teha, siis ülejäänud päeva saab ta endale. Nii mõtiskledes suundus Rasmus jõe poole, kui nägi sillal istumas võõrast last. Ta otsustas rääkima minna, kuna tegu oli väga üksiku kohaga. 

Nii tutvub ta Monaga. Esmalt ei suuda Rasmus uskuda, et keegi nii võiks elada nagu Mona endast rääkis. Ta elab koos ema ja isaga vagunelamus ning reisib mööda maad. Mona ei käi koolis, vaid ema ja isa õpetavad teda. Tal pole legosid ega teisi tähtsaid mänguasju, milleta Rasmus elu ettegi ei kujuta, kuna vagunelamusse mahuvad ainult vajalikud asjad. Aga äkki ei olegi inimesele vaja tubade kaupa asju. Ja mis oleks veel parem mänguväljak kui loodus ise.

Ja nii sai alguse suve suurim seiklus…

Igal juhul oli tüütuvõitu suvest saanud suurepärane suvi, sest Mona osutus võrratuks mängukaaslaseks, kelle pea kubises mõtetest ja kes oli alati valmis midagi uut proovima. /…/
Tüdrukul küpsesi juba uus plaan peas: “Tead mis, mängime, et ma olen turist ja sina oled kohalik giid ja näitad mulle kõiki selle küla põnevaid vaatamisväärsusi!” /…/
“Kas sa nõia maja tahad näha?” turgatas Rasmusele järsku üks kaval mõte pähe.

Piia Tuule

Mira Lobe “Rohelise südamega linn”

Metsa keskel oli üks väike linn ning kõik selle linna elanikud tundsid metsast suurt rõõmu. Paraku ei märganud metsa ilu ja loodust linnapea, kes unistas aina suuremast ja uhkemast linnast. Selleks, et ehitada võimalikult palju uusi ja võimsaid hooneid, otsustas linnapea metsa maha võtta. Kuigi inimestele oleks meeldinud suurejoonelisem linn, ei tahtnud keegi loobuda metsast, kus elas palju erinevaid loomi ja linde ning nii suured kui väikesed linnaelanikud said toredasti aega veeta. Tänu linnapea laste nutikale plaanile ja metsavaim proua Hullevulle abile õnnestub siiski mets väljajuurimisest päästa.

Kuigi raamat on kirjutatud rohkem kui viiskümmend aastat tagasi, on teema väga kaasaegne. Loodame, et ka meil jätkub proua Hullevullesid, kes aitavad päästa meie metsi ja loodust.

Anu Amor-Narits

Luis Sepúlveda “Lugu merikajakast ja kassist, kes ta lendama õpetas”

Kajakas nimega Kengah satub merel õlireostuse ohvriks. Viimast jõudu kokku võttes lendab ta ühe kortermaja rõdule, kus parasjagu veedab aega priske must kõuts Zorbas. Kajakas teab, et talle pole palju aega jäänud, ja palub Zorbaselt teenet. Ta soovib, et kass hoolitseks tema muna eest, ja kui tibu on koorunud, siis õpetaks ta ka lendama.

Zorbas ei suuda sureva linnu palvest keelduda ja nii saabki temast täiesti ootamatult kajakaema asendaja. Kuna kõutsil puuduvad linnumunade ja -poegadega igasugused kogemused, siis pöördub ta nõu saamiseks teiste sadamakasside poole. Üheskoos tuleb neil välja uurida, kuidas munast tibu välja haududa ja teda maailmas varitsevate ohtude eest kaitsta, ning mis kõige keerulisem – kuidas ta lendama õpetada.

„…neid tõotusi on keeruline täita,” jätkas Kolonel Sekretärile tähelepanu pööramata. „Aga nagu me teame, peab üks sadamakass alati oma sõna. Ja et aidata sel tõotusel tõeks saada, annan ma meie sõbrale Zorbasele käsu jääda muna valvele seniks, kuni tibu on koorunud, ja Professoril käsin ma uurida oma enplikoopi… envelotsipeeti… no ühesõnaga, seda oma raamatukuhilat, et lendamiskunsti kohta selgust saada. Ja nüüd jätkem jumalaga selle linnuga, kes langes inimese põhjustatud õnnetuse ohvriks. Sirutagem oma kaelad välja kuu poole ja näugugem ühiselt sadamakasside hüvastijätulaulu.”

Tšiili päritolu autori südamlik lugu räägib sõprusest, koostööst ja hoolimisest, juhtides tähelepanu ka keskkonnateemadele ja loodushoiule.

Kirsti Läänesaar