“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Archive for veebruar, 2021

Jana Maasik “Õnnekaare õed ja Vimkavennad”

Õnnekaare tänava lapsed elavad lõbusat elu. Nad korraldavad aiapidusid, on putukapäästjad ja konnafarmerid. Nad müüvad kirsse ja ronivad Nõiamaja aknast sisse. Vahel on nad kodus abiks ning vahel mitte eriti. Iga päev toob midagi põnevat ja toredat.

Ädu Neemre

Lille Roomets “Minu elulugu. Jens Kuusk, 8-aastane”

Tegu on lõbusa looga kolme poisi igapäevastest toimetustest. Jens, Pets ja Volts otsustavad elule püstipäi vastu astuda, selleks aga peavad nad läbima erinevaid missioone. Näiteks peavad nad lahendama Petsi vanema õe saladuse, endale ise toidu jaoks raha teenima või leidma vastuse küsimusele, kas Mäksil on võlurahakott, sest tal on alati head ja paremat. Samas ei saa nad aru, kuidas täiskasvanud neid ei mõista, ja miks vanemad inimesed ei ole viisakad.

Nad vist varitsesid lapsi kuskil põõsastes ja nurgatagustes, et näha, kas keegi istub või ei istu pingile. Ja kui siis keegi istuda julges, kargas mõni vanainimene peidust välja ja tänitas, et meil, lastel, olla noored jalad ja jõuame seista küll. Nemad, vanainimesed, peavad istuda saama. No ma ei tea, meile lasteaias küll õpetati, et ilusasti kordamööda tuleb asju kasutada.

Kahjuks lõppevad nende väga head kavatsused alati pahandusega. Ja et maailmas valitseks tasakaal, siis kui kaks on pahandada saanud, on nende missiooniks ka kolmandale pahanduse tekitamine.

Piia Tuule

Jana Bauer “Kuidas hirmutada kolli?”

Teatavasti on olemas kolme sorti koletisi: karmkollid, hambakollid ja karvakollid. Üks neist jubedatest tegelastest on pugenud Filip Jänese voodi alla. Õnneks tuleb talle appi nutikas ja kartmatu sõber Otto Ritsik, kes teab täpselt, milliste võtetega erinevat tüüpi kolle eemale peletada. Aga võta näpust, seekord ei toimi ükski läbiproovitud trikk… Kes see siis on, kes ennast Filipi voodi all peidab?!

Toreda puändiga lõppev pildiraamat räägib sellest, kuidas sõprade abil kiusupunnidest jagu saada ning nalja ja naeruga hirme ületada. Eriti tore on tõdemus, et vastaseid ei pea lausa põrmu trampima – minestusse langenud kolli võib ka lihtsalt majast välja viia ja näiteks jõe äärde maha jätta (juhuks, kui tal ärgates janu peaks olema).

Kirsti Läänesaar

Sildipilv