Stefanie Taschinski “Väike daam”

8-aastane Lilly kolib koos ema, isa ja väikese õega kringlimajja elama. Tagahoovi tal esialgu asja ei ole, pahur majahoidja härra Maksavorst on väravateele riputanud koguni sildi “Lastele keelatud!”. Ühel päeval lipsab tüdruk siiski läbi heki ja saab korraliku üllatuse osaliseks. Nimelt on suure paju alla oma hubase telgi üles pannud üks eriskummaline tegelane – väike daam, maskeerumisekspert, kellel on tuhandeaastase kameeleoniga võluvihmavari ja kes oskab nii edaspidi-, tagaspidi- kui ka loomade keelt. Lilly on uuest sõbrast vaimustuses, aga selleks, et väikese daamiga kohtuda, tuleb tüdrukul kõigepealt ära rääkida ema ja isa, kes ei usu, et väike daam olemas on, ning mööda pääseda tigedast härra Maksavorstist, kes kõik lapsed parema meelega luuaga kokku pühiks ja koos prahiga prügikasti viskaks.

Lilly suureks kergenduseks oli väikesel daamil õigus ning härra Maksavorst neile järele ei tulnud. Vana paju okstes mängis tuul ning väikese valge telgi ees seisid seljakott ja piknikukorv, mille väike daam oli oma salakohtumiseks valmis pannud. Lõhnas sooja mulla ja metsalillede järele – seikluse järele väikese daamiga.

“Väike daam” on tore ja fantaasiarikas raamat, mis näitab, et ka kõige harilikum tagahoov võib endas peita põnevaid saladusi ja maagilisi seiklusi.

Kirsti Läänesaar

Katherine Applegate “Veidrik”

Veidrik on rahutu ja uudishimuliku loomuga saarmatüdruk, kes elab koos oma liigikaaslastega California rannikuvetes. Tema päevad mööduvad koos parima sõbra Kairiga vetikate keskel hullates, ookeanipõhja toidu järele sukeldudes ja oma hinnalise kasuka eest hoolitsedes. Üks saatuslik kohtumine noore näljase haiga muudab aga kõike. Tavaliselt haid saarmaid küll ei söö, aga seekord juhtub kahetsusväärne eksitus. Veidrik saab tõsiselt viga ja viiakse akvaariumisse ravile. Seal meenub talle, et ta pole selles paigas sugugi esimest korda, ja et need kummalised suured sõbralikud olendid on juba kord varemgi tema elu päästnud.

Tunnustatud USA lastekirjaniku Katherine Applegate´i südamlik raamat ühest maailma kõige armsamast loomast on inspireeritud päriselust. Raamatu tegevus toimub Monterey Bay Akvaariumis Californias, kus tegeletakse muuhulgas ka merisaarmaste päästmise ja tagasi iseseisvasse ellu aitamisega, sest iga liik on oluline looduse tasakaalu säilimiseks.

Neilt küsiti tihti,
miks nii hirmsasti pingutada
ühe väikese saarma päästmiseks.

/…/

Ilma saarmasteta pugivad
verevalumisinised merisiilikud
ookeani põhja vetikatest paljaks,
kuni sellest saab elutu tühermaa.
Kui aga piisav hulk merisaarmaid
sööb piisavalt palju merisiilikuid,
on kõik hästi ja
kaar püsib püsti.

Kirsti Läänesaar

Maris Mändel “Tüdruk vagunelamust”

Rasmuse suvevaheaeg pidi algama maasikakoogiga ja paari päevaga mere ääres. Kuna ema pidi ootamatult tööle minema, siis tuli leida endale tegevust. Üks oli kindel, ta pidi iga päev rohima ühe kartulivao ja seda on kasulik kohe päeva alguses teha, siis ülejäänud päeva saab ta endale. Nii mõtiskledes suundus Rasmus jõe poole, kui nägi sillal istumas võõrast last. Ta otsustas rääkima minna, kuna tegu oli väga üksiku kohaga. 

Nii tutvub ta Monaga. Esmalt ei suuda Rasmus uskuda, et keegi nii võiks elada nagu Mona endast rääkis. Ta elab koos ema ja isaga vagunelamus ning reisib mööda maad. Mona ei käi koolis, vaid ema ja isa õpetavad teda. Tal pole legosid ega teisi tähtsaid mänguasju, milleta Rasmus elu ettegi ei kujuta, kuna vagunelamusse mahuvad ainult vajalikud asjad. Aga äkki ei olegi inimesele vaja tubade kaupa asju. Ja mis oleks veel parem mänguväljak kui loodus ise.

Ja nii sai alguse suve suurim seiklus…

Igal juhul oli tüütuvõitu suvest saanud suurepärane suvi, sest Mona osutus võrratuks mängukaaslaseks, kelle pea kubises mõtetest ja kes oli alati valmis midagi uut proovima. /…/
Tüdrukul küpsesi juba uus plaan peas: “Tead mis, mängime, et ma olen turist ja sina oled kohalik giid ja näitad mulle kõiki selle küla põnevaid vaatamisväärsusi!” /…/
“Kas sa nõia maja tahad näha?” turgatas Rasmusele järsku üks kaval mõte pähe.

Piia Tuule