“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?” Lewis Carroll

Lastel võib olla igasuguseid erinevaid hirme ja soove, mis vähemalt täiskasvanud nõutuks teevad ning nendest pajatavadki selle raamatu kaks lugu.

Esimese jutu “Lugu tüdrukust, kes kartis kööki” peategelane Liisa kartis kööki ning köögi sisustust, mis kõik teda omal moel hirmutas. Et vaene tüdruk nälga ei jääks, pidi ema söögi Liisale tema tuppa viima. Küll käidi nõu küsimas psühholoogi juures ja peeti aru teiste inimestega, aga keegi polnud sellisest hirmust kuulnud ega osanud Liisa perekonda aidata.

Probleem lahenes ootamatult peale seda kui peretuttav palus Liisa perel nädal aega oma lemmiklooma hoida. Kes ja mil moel Liisa köögihirmust üle aitas, saad juba lugeda raamatust.

Teine jutt “Lugu poisist, kes tahtis olla puuris” räägib Simmost, kes tundis ennast loomaaias jääkarude vanas puuris nii mõnusalt, et ei tahtnud kuidagi sealt välja tulla. Ta arvas sootuks, et võiks sinna elama jääda. Vanemad, kes ei tahtnud poja peale häält tõsta ja tahtsid kõike lasta lapsel endal otsustada, ei osanud midagi peale hakata.

Selle probleemi lahendavad pisut ootamatul moel loomaaia töötajad ning poiss, kes ei tahtnud puurist välja tulla ja kuhugi mujale minna, sõidab rõõmuga vanavanemate juurde.

Anu Amor-Narits

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Sildipilv

%d bloggers like this: